Seltsimees laps. Leelo Tungal
Читать онлайн книгу.
ja häälena minema lennata?
Ärkasin oma voodis, imelike rohtude maik suus. Voodi ees mägranahal lebas suur kohver, mille pakkimist memme lõpetas. Halb unenägu oli möödas… ja ei olnud ka, sest teisest toast kostis ikka veel võõrast kõnekõminat. Aga memme oli nüüd mu lähedal, ja tatagi oli vahepeal koju jõudnud, nii et enam polnud põhjust peljata.
Siis pandi mulle kuivad sukad ja püksid jalga, sest millalgi oli pissu püksi tulnud – häbiväärne lugu, aga midagi polnud parata: mis tehtud, see tehtud. Tata tõi esikust mu mantli ja mütsi, kuid memme tahtis mind ise riidesse panna. „Võib-olla on see viimane kord,” ütles ta ja võttis kapist mu muhvigi – need olid meil memmega täpselt sarnased, halli krässus karusnahaga kaetud. Ainult et minu muhv oli palju pisem ja selle taskus polnud rahakotti.
„Täielik jaburus!” põlastas tata. „Selle uurijaga ei saa üldse inimese kombel rääkida! Aga küll sa näed, et midagi on tobedalt segi aetud! Hommepäev oled kodus tagasi!”
Memme vastas talle alles siis, kui olime juba jõudnud suurele teele, kus ootas imelik auto – pealtnäha justkui krusa, ainult et kasti asemel oli tal nagu tumeroheline maja.
„Jah – muidugi on see absurdne!” ütles memme autot silmitsedes ja raputas pead. „Kongiga auto, trellid akna ees! Ei tea, kellega mind on segi aetud? Kui ma homseks tagasi ei jõua, siis helista esmaspäeval haridusosakonda ja räägi ära, mis juhtus.”
Mustad mehed kõndisid, püssid seljas, meie kannul, ega lausunud ainsatki sõna. Isegi nahkmantliga mees ei teinud muud häält, kui ainult vandus vaikselt „Krr-adi krr-t!” oma nina alla. Memmet oli tulnud saatma nii palju inimesi, et kallistamine ja käeandmine võttis päris palju aega. Naabritädi Armiidale, kellel pisarad voolasid üle tedretähniliste põskede nagu väikesed ojad, lausus memme rõõmsalt, oma hariliku häälega: „Pole mõtet nutta – ega’s need mu matused ole! Võib-olla oleme juba homme mannerguga laudas Klaara piima küsimas!” Armiida hakkas selle peale valju häälega nuuksuma ega jätnud enne, kuni onu Artur talle käe õlale pani ja kamandas karmilt: „Naine, ära ulu!”
Meid tataga kallistas memme kõige kauem.
„Ole hea laps!” hüüdis ta mulle, kui oli raudredelit pidi kongiukseni roninud. „Ole hea laps, siis tuleb memme varsti tagasi! Võib-olla homme, võib-olla ülehomme… Peaasi: ole hea laps ja kuula tata sõna, eks!”
Seisime veel tükk aega autole järele vaadates. Päike läks koolimaja kõrvale suurte puude taha looja ja õhus oli head bensiini- ja vahtramahlalõhna.
„Memmel jäi siirup pliidile keema,” tuli mulle äkki meelde. Tata ei vastanud, pööras hoopis pea kõrvale.
Selge see: kes see ikka tahaks rääkida maailma kõige halvema lapsega! Niisugusega, kes sodib uksi, laseb koerad tuppa, röögib ja pissib takkapihta veel püksigi! Hea seegi, et tata mustade meestega kaasa ei läinud ja mind päris üksi ei jätnud!
Ainuke asi: ei tea, kuidas need mustad mehed teada said, et see maailma kõige halvem laps on memme oma? Ja kuidas neile teada anda, kui minust on lõppude lõpuks – näiteks homseks – ikkagi hea ja eeskujulik laps saanud? Heade ja eeskujulike tüdrukute emad ei lähe oma laste juurest kusagile, ammugi mitte mustade meeste kambas…
Mängime perenaist
Suured inimesed on muidugi targad ja osavad, selge see. Nad oskavad raamatuid lugeda, pille mängida, heina niita, maad kaevata ja pliidi alla tuld teha. Kinga- ja tutipaelte sidumine käib neil kiiresti, samuti nööpide, trukkide ja tõmblukkude kinnipanemine ja lahtitegemine. Rääkida oskavad nad vahel nii keeruliselt, et nende jutust ei saa üldse arugi, kuigi kõneldakse justkui puhtas eesti keeles. Võid nende sõnadest mõned isegi meelde jätta – näiteks „arreteerima”, „enkavedee” (sisekomissariaadi lühend vn k) ja „amnestia” kõlavad uhkelt, aga nende tähendus jääb ikka segaseks. Mulle meeldib kummalisi sõnu lausuda: vahel omaette sosinal, vahel valjusti lauldes. „Enkavedee ja enkavedee, juhhaidii, juhhaidaa” annab ilusti laulda „Vändra metsa” viisil. Kui ma selle avastuse ükskord memmele-tatale ette laulsin, naersid nad mõlemad, nii et silmad märjad. See oli sihuke lõbus naer – mitte solvav nagu tookord, kui ma köögis tagurpidi kõndides pesuvanni kukkusin. Jajaa: suured inimesed võivad vahel naerda täitsa vastikult – kuigi nad on su isa ja ema ja kutsuvad sind oma rõõmuraasuks! Proovigu ise, mis tunne on olla rõõmuraasuna siruli seebivees suurte märgade voodilinanutsakute vahel! Esimese hooga naersin ise ka kaasa – ei teagi miks, ju vist viisakuse pärast, aga siis hakkasid silmad seebist kipitama ja nutt tuli kallale…
Prr, see vanniplartsatamine oli kole mälestus! Meelde tuli see mulle seepärast, et memmet saatmast tulles leidsime, et meie köögipõrand oli niisama märg nagu tookord talvel, kui tata mu pesuvannist päästis – ainult et palju räpasem. Suurte poriste saapajälgede vahel oli hulganisti koerte käpajälgi… Sirka ja Tuiam olid õuest pulmareisilt tagasi tulnud ja mürasid nüüd suures toas.
„Pagan, see veel puudus!” hüüatas tata ja tiris Tuiami Sirka juurest eemale ning viis külma tuppa.
„No nii, tüdu,” ütles ta mulle kätt õlale pannes tõsiselt. „Peame sinuga seni siin perenaist mängima, kuni memme tagasi tuleb. Katsume homseks kõik ornungisse saada, eks!”
Kõigepealt pesime kahekesi köögipõranda puhtaks, siis panime suures toas raamatud riiulisse ja paberid kirjutuslaua sahtlitesse. Külma toa pesukapp oleks tahtnud ka kordategemist – sealt tõmbas see musta mantliga onu välja kõik voodi- ja laudlinad –, aga tata arvas, et sellega pole kiiret, ja tõstis pesuhunniku lihtsalt lauale, et Tuiam linasid kiskuma ei ulatuks.
Külm tuba on selline tuba, kus memme hoiab nõusid ja riideid, mida eriti tihti vaja ei lähe. Selles toas pole ahju ja seepärast ei saa seal talvel elada.
Tegelikult on kõigis tubades külmavõitu ja ilma villaste sokkideta saab siin olla ainult suvel. Köögis vuhiseb meil päev otsa tuli pliidi all – seal võiks küll sokid jalast võtta, aga kes see viitsib nendega kogu aeg jahmerdada! Pikad triibulised põrandariided jooksevad meil üle köögi ja suure toa, magamistoas on aga voodite ees mägranahad – tata ja Tuiami jahisaak. Akende juures on eriti jahe – mängult on seal Põhjamaa. Sügisel pannakse küll topeltaknad ette, memme topib vatiga kõik aknapraod kinni ja kleebib neile veel paberiribadki peale, aga kui paned käe paberile, siis tunned, kuidas tuulepoisid külma õhku sisse puhuvad.
Kempsus on veelgi külmem, aga seal mina ei käi – mul on voodi all oma väike potu. Memme paneb kempsu minekuks mütsi pähe ja salli kaela, tata aga hüüab sealt tulles: „Siin suure Vene taimearetaja Mitšurini külmakindel poeg!” või „Vapper indiaanlane Kotkas Külmpee saabus luurelt!”
Memme ütleb selle peale tavaliselt, et tema ei jõua ära oodata, millal kõik jälle paika läheb ja me oma korterisse tagasi kolime.
Meie korter asub koolimajas – seal on soe ja valge! Ahjud on valged ja läikivad, seinad on heledad ja aknad on suured ja kemps nii korralik, et seal võivad lapsedki käia. Ainult et praegu elab meie korteris tädi Ljudmila. Tädi Ljudmila hakkas memme asemel koolidirektoriks, sest tema oskab kooli paremini helge stalinliku tuleviku poole juhtida. Sellepärast, et tädi Ljudmila tuli Siberist – sealt, kuhu vanaema Mari viidi. Suurte inimeste juttu pealt kuulates arvasin mina, et kui vanaema Mari ka kord Siberist tagasi tuleb, siis hakkab ta võib-olla ise kooli juhtima. Memme naeratas nukralt ja ütles, et vanaema Mari tuleb küll kindlasti tagasi, selge see, aga ega tema vanuses enam koolidirektoriks ei hakata – tema oli küüditamise ajal juba kaheksakümne neljane, ja kõrvakuulmine polnud tal juba siis enam kuigi hea ja kes teab, kas ta praegu enam üldse näeb ja kuuleb… „Vanaema on isegi tragi, et ta pika rongisõidu loomavagunis üldse üle elas ja praegu seal Šadrino kolhoosis veel põllutööd teha jaksab, nagu ta kirjas ütles!”
Käisin küll koristades kogu aeg tata sabas, aga mõtted läksid ikkagi memme juurde.
„Tata, kas need mustad mehed, kellega memme ära läks, olid samad mis vanaema Marilgi?”
„Ei, kust sa selle võtsid?” sai tata pahaseks. „Need olid hoopis teised! Ja üldse – memme tuleb kohe