Seltsimees laps. Leelo Tungal
Читать онлайн книгу.
hüüdsin. „Tata, memme ei toonud mulle pepupaberit!”
Teadsin küll, et kaevata ei ole ilus, aga mis mul üle jäi? Kõigepealt oli tarvis teada saada, mis oli juhtunud unes, mis ilmsi! Ei saanud ju karjuda, et memme jäi pahasse unenäkku mustade meeste sekka… See oli ju MINU paha unenägu ja justkui minu SÜÜ, et see kestis, kuigi päike paistis heledalt ja sarvikki oli laest kadunud. Vaikselt lootsin tatalt kuulda, et memme läks linna nõupidamisele või tädi Armiida juurde vissi Klaara piima tooma.
„Hommikust, tüdu!” tuli tata magamistuppa ja tõi mulle sussid, mis olid õhtul suurde tuppa jäänud. „Memme ei ole veel tagasi jõudnud, eks ta tuleb vist õhtuse bussiga. Käisin just koolimajas helistamas ja seda asja uurimas, aga kedagi kätte ei saanud – pühapäine asi!”
Mul hakkas kõhus kipitama: unenägu justkui polnudki otsa lõppenud! Ei mingeid nõupidamisi ega vissi Klaara piima: memme läks tõepoolest mustade meestega minema, sest mina olin paha, oi kui paha laps…
Tata pani mind ise riidesse ja see tegi tuju natuke paremaks: selgus, et ta ei teadnud, et pihikunööbid käivad selja taha ja seepärast tekkis segadus ka sukatrippidega.
„Naisterahvastel on ikka maast-madalast igasugu vigurid küljes!” porises tata. „No milleks on sellist värgendust vaja nagu see pihtu?”
„Muidu ei seisa ju sukad jalas!” teadsin mina. Pihik ehk pihtu on minugi arust üks tüütu asi: tahaks näha last, kellel on nii pikad käed, et ulatuvad selja pealt nööpe kinni panema? Tripiotstega tuleb ka olla äärmiselt ettevaatlik, et neid kinni pannes saaks sukaäär kindlalt kinni, aga kintsunahk vahele ei jääks. Ühesõnaga: pihtu on pesuese, milleta talvel hakkama ei saa ja mis ei lase sul ennast suure inimesena tunda.
„Peaks sulle midagi pidulikumat selga panema,” arvas tata. „Täna läheme ju vanaisa sünnipäevale. Nüüd oleks küll memme abi vaja!”
Midagi pidulikumat? Muidugi! Memme oleks mulle kindlasti selga pannud selle tumesinise volditud seeliku ja samasuguse kampsiku, millele ta mõned valged lilled peale tikkis… Ja karupüksid – kus siis ilma nendeta!
Aga ega ma tita ole, et hakkaksin sellest tatale rääkima! Ei – vähemasti nii palju olgu sellest memmeta olemisest kasu, et panen ennast lõpuks ometi enda tahtmise järgi riide!
Kõigepealt venitasime sukkade peale valged pitsilised põlvikud, millel olid külgedel helesinised tutid. Siis otsisime kapist helekollase puhvis varrukatega suvekleidi – ka selle rinnaesisele tikkis memme lilli, need on rõõmsalt punased ja valged. Tegelikult oleksin kõige meelsamini lasknud endale selga panna valge õhulise kleidi, mis on üleni kaetud kuivade mirdioksakestega – sellega oli mind kunagi ammu-ammu ristitud ja siis oli see olnud mulle maani, nüüd aga ulatus kenasti poolde säärde. Aga tata leidis, et nii õhukese kleidiga ikka aprillikuus pikale teele ei minda. Ka kollasele kleidile oleks ta hea meelega veel kampsiku peale toppinud, aga see ei läinud tal läbi: kampsiku asemel nõudsin hoopis rohelise-valgetriibulist vesti. Selle valgetesse triipudesse kudus vanaema mu palvel punased oravad, rohelistesse aga valged põdrad. Memme säravate tilgakujuliste kristallpärlite ja kuldketi otsas rippuva medaljoni kaelariputamisega sain kergesti hakkama ja ka hõbesõle ning merevaigust ämblikuprossi kinnitasin täitsa ise vesti külge, kuid tutipaelte – sinisevalgeruudulise ja roosa – lehvideks sidumisega nägi tata ikka kõvasti vaeva. Mul on veel kolmaski, punane tutipael, kuid kahjuks ei jätkunud selle sidumiseks enam juukseid.
Tegelikult oleksin tahtnud kasutada ka memme huulepulka, puudritoosi ja kulmuvärvi, aga just siis, kui asusin neid öökapi sahtlist otsima, hüüdis tata: „Kuule, kui me kohe minema ei hakka, siis jääme küll bussist maha! Pane kähku ise vildid jalga – ma kirjutan seniks memmele paar rida ja jätan kirja laua peale, et ta ei muretseks, kui enne meid koju jõuab!”
Ega see meil esimene kord olnud bussi peale rutata! Mõlema suure teeni – nii Pärnu kui ka Lihula maanteeni – oli nii pikk maa, et minekud tundusid mulle alati päevapikkustena. Ega ma päris omal jalal olnudki seda vahemaad algusest lõpuni kõndinud – kui ikka jõud otsa sai, siis võttis tata mind tavaliselt kukile.
„Härg teeb seda ühekorraga, mida sääsk terve eluaja!” naeris tata iga kord, kui memme teda minekule kiirustas. „Tuhat viissada meetrit ongi just minu leivanumber!”
Memme leival oli ilmselt hoopis teistsugune number, nii et meie asusime temaga alati teele enne tatat – vahel ajas tata alles habet, sellal kui meie kahekesi uksest välja kiirustasime, ja tata jõudis meile jooksuga järele enamasti poolel teel, mõnikord ka alles siis, kui olime just bussipeatuses pingile hinge tõmbama istunud.
Seekord polnud memmet tagant kiirustamas – panime ukse lukku, jätsime võtme koridori seinakapi kolmandale riiulile ja hakkasime käsikäes maantee poole kõndima.
Väike Zatopek ja suur Nurmi
Suurtel inimestel pole mitmetestki elumõnudest aimu. Näiteks sellest, kui tore on liugu lasta külavahetee jääribadel ja kui lahe tunne tekib, kui põrutad jalaga plartsti! rattaroopasse tekkinud värskesse helepruuni lompi! Need lombid pole ju sügavad – üle vildikalossi vesi ei tule, ainult ehk mõned pritsmed. Tata oli mulle tihti jutustanud sellest, kuidas ta oma vendade ja sõpradega kevadeti just mööda lompe jooksis, eesmärgiks üksteist võimalikult märjaks lirtsutada – aga kui mina ainult paar lombiplärtsu jõudsin ära teha, sai ta pahaseks.
Paistab, et kõik tembud, mida lapsed vanasti tegid, on naljakad, aga kui mina täpselt samade asjadega tegelen, siis olen jällegi paha laps…
Võtsin tatal siis jälle eeskujulikult käest kinni ja katsusin kõndida vanainimese kombel – nii, et ükski lomp jala ette ei satuks.
„Kas võtame lauluotsa ka üles?” küsis tata. „Siis on kergem astuda.
Ärge kartke, ma ei ole röövel
ega mõni kuulus aferist,” alustas ta. See oli naljakas laul ja üürgasin meelsasti koos tataga:
„Olen mees, kel tihti puudub raha –
olen vaene džässitrompetist!”
„Eks ole, lauluga läheb tee poole kiiremini?” uuris tata, kui laul oli otsa saanud. Mis ma ikka valetasin: minu arust polnud tee üldse kahanenud – oli justkui pikemakski veninud, sest mu jalad olid juba parasjagu väsinud, aga me polnud veel pooltki maad jõudnud maha kõmpida – maailma lõpp ehk Kungla talu põldki ei paistnud veel.
Tata märkas seda, et mu suunurgad hakkasid alla vajuma, ja küsis reipalt: „Kuidas on, Emil Zatopek?”
Mina ainult ohkasin. See on meil tataga juba väga vana mäng: kui me võidu jookseme, siis on minu nimi Emil Zatopek, aga tata on Paavo Nurmi. Ma tean juba, et Emil Zatopek on Tšehhi jooksja, Paavo Nurmi aga kõige kuulsam Soome sportlane. Paavo Nurmiga on tata Soomes isegi kohtunud ja juttu ajanud, aga võistelnud ei ole. Äärepealt oleks tata pääsenud nendele olümpiamängudele, kus mõlemad mehed jooksid, aga Eesti esivõistlustel läks tal kehvasti. Oli parajasti heinaaeg ja vanaisal oli abi vaja, nii et enne võistlusi ei saanud tata kuigi palju treenida ega ennast välja magada ja oleks Tallinna võistlustele sõites äärepealt rongist maha jäänud. Rongile ta siiski jõudis – tädi Liili sõidutas ta hobusega Saue jaama – aga võistlustel läks tal kehvasti ja Berliini teda kaasa ei võetud.
„Kui seda pagana heinategu poleks olnud, siis oleks kõik võib-olla hoopis teisiti läinud,” ütles tata alati selle loo lõpetuseks, olgu siis kuulajaks memme, naabrionu Artur või keegi teine.
„A kes ütleb, et paremini?” arvas seepeale onu Artur. „Näe, Palusalu sai olümpiavõitjaks, aga praegu istub kinni…”
„Jah – aga ma annaks kõik hinge tagant ära, kui saaks Zatopeki ja Paavo Nurmiga joosta!” õhkas tata. „Ainult et seda ei juhtu eluilmaski…”
Ja siis ta leiutaski sellise asja, et kui me kahekesi jookseme, siis on tema mängult Paavo Nurmi ja mina Emil Zatopek.
„Kui hakkad varakult treenima, võib sinustki sportlane saada!” julgustas tata. Tegelikult tahtsin ma saada hoopis pesunaiseks, lauljaks või õpetajaks, aga tata lohutuseks