Must kuu. Viies Poldarki raamat. Winston Graham
Читать онлайн книгу.
ja roppuses. Aga viimaks andis jumal mu patud andeks ja vabastas mu hinge.”
„Nii et nüüd,” lisas Drake, „annab Sam oma vagadusega meile kõigile silmad ette.”
Ross vaatas teise poisi poole. Kui tolle häälest oli ehk kostnud kübeke irooniat, siis kahvatust vaospeetud näost polnud võimalik seda välja lugeda. See vend meenutas Demelzat – sama värvi juuksed ja silmad, samasugune klaar jume. Võib-olla ka huumorimeel. „Endas sa nii kindel ei ole?” küsis ta.
Drake naeratas. „Mõnikord kipun õigelt rajalt kõrvale kalduma.”
„Kellega seda ei juhtuks,” lausus Ross.
„Kas sinagi oled päästetud, vend?” uuris Sam innukalt.
„Ei, ei,” vastas Ross. „Pidasin silmas elu üldse, ei midagi enamat.”
Jeremy tuli jooksuga tagasi ja sikutas ema seelikusabast. „Kas ma tohin nüüd minna, mamma?” küsis ta. „Kas lubad mul minna Garrickuga mängima?”
„Jah. Aga vaata ette. Ei mingit müüril turnimist, enne kui põlv on paranenud.”
Kui ta oli läinud, küsis Sam: „On teil ka rohkem lapsi, õde?”
„Ei, ainult üks. Tütrest jäime ilma.” Demelza silus seelikut. „Aga isal ja kasuemal? Kui ma õigesti mäletan, oli neil mitu last.”
„Üksainus väikseke, saab varsti viieseks, tema nimi on Flotina. Teised kolm kutsus jumal enda juurde.”
„Jumalal tuleb nii paljude asjade eest vastust anda,” lausus Ross.
Järgnes piinlik vaikus. Lõpuks ei neelanud kumbki vend neile visatud sööta, nagu nende isa kindlasti oleks teinud.
Demelza küsis: „Mis kell te hommikul kodust tulema hakkasite?”
„Kodust tulema? Varsti pärast kukelaulu. Ainult ühest teeotsast keerasimegi valesti ära ja metsnikud saatsid meid tagasi. Minu viga: mõtlesin, et tulime eelmine kord toda teed pidi.”
„Küllap tulitegi,” ütles Ross. „Aga Trenwithil on nüüd uued omanikud, kes panevad paljude põlvkondade vältel ühiskasutuses olnud rajad kinni.”
„Tee on liiga pikk, et hakata täna veel tagasi minema,” ütles Demelza. „Peate ööseks meie poole jääma.”
„Tänan sind, õde.” Samuel köhatas, nagu oleks tal midagi kurgus. „Õigupoolest, õde – ja vend ka –, tulime paluma teilt teenet. Illugganis on palju neid, kes pole juba kolm kuud liha maitsta saand. Oleme eland odraleivast ja lahjast teest – ja sardiinidest, kui neid juhtub olema. Ega me kurda. Halastaja Jeesus ei lase meie hingel nälgida. Me ammutame jõudu tema igavese armastuse selgest allikast. Aga paljud surevad puuduse ja haiguste kätte ning suiguvad patust pööramata.”
Ta jäi vait ja kõverdas nägu. „Jätka,” lausus Ross vaikselt.
„Noh, vend, oleme kuuld räägitamas, et siinkandis on tööd. Mineva kuu jõudis meie kõrvu, et sinu kaevandusel läheb kenasti. Kuulu järgi olid läind kuul palgand kakskümmend uut töölist ja kuu enne seda ka kakskümmend. Mina ja Drake. Ei taha küll ennast kiita, aga minust paremat kaevurit annab tikutulega otsida. Drake’il on osavad käed, ta pole ainuüksi ratassepp, vaid saab kõigi ametitega hakkama. Tulime kaema, kas ei leidu ka meile siin tööd.”
Jeremy oli läinud Garrickuga aeda ning koer kargles haukudes tema ümber. Jeremy oli nüüd ainuke, kes suutis veel panna Garricku käituma kutsika kombel. Ross hammustas sõrmenukki ja vaatas Demelza poole. Naine oli pannud käed süles kokku ja langetanud malbelt silmad. See ei takistanud Rossi mõistmast, et Demelza pea kubiseb mõtetest ning tal on vendade palve kohta oma täpsed ja asjakohased arvamused. Ometi ei andnud ta mehele ainsagi vihjega aimu, missugused need on. See pidi arvatavasti tähendama, et ta soovib lasta otsuse langetada Rossil endal.
Selles polekski olnud midagi halba, kui asi ei oleks otseselt puudutanud Demelzat. Rossil oli raske seda palvet tagasi lükata: sugulussuhted, nende vaesus ja tema jõukus … Aga Demelza oli pidanud võitlema, et oma perekonna, ennekõike isaga sidemeid katkestada. Kahtlemata mäletasid kõik, et ta on kaevuri tütar, aga tema naisena oli Demelza viimased neli aastat olnud enamikus seltskondades vastu võetud. Nüüd, kui neil on raha, võib ta jõuda veel kaugemale. Ilusad riided, ehted ja kohendatud kodu. Nad võiksid võtta külalisi vastu ja käia teistel külas. Pärast vaesuse piiril veedetud aastaid oleks temast ju praegu igati mõistetav seda kõike himustada. Kas ta soovib selles uues elujärgus võtta endale kaela kaks venda, kaks harimatu jutuga töömeest, kes hakkaksid elama kusagil siinsamas, tahaksid temaga suhelda ja nõuaksid privileege, mis valmistaksid piinlikkust nii Demelzale kui kõigile teistele? Asi poleks üksnes selles, et tal tuleks tihedasti kokku puutuda inimestega, kes nende juures töötavad: kaevuritega, poiste ja tüdrukutega, kes purustavad ja pesevad maaki, talusulaste, üürnike ja majateenijatega. Praegu teadsid nood küll, et Demelza on võrsunud nende seast, ent kõigi silmis oli ta ikkagi emand Poldark. Ta sai kõigiga erakordselt hästi läbi: tema vastu tunti sümpaatiat ja sõprust, ent ka ehtsat austust. Kuidas võib nende kahe Carne’i tulek seda muuta? Ja esimestele võib järgneda veel kolm-neli venda. Mis saab siis, kui nad võtavad siitkandist naise? Kas Demelzale meeldiks, kui tal oleks siin trobikond kaevuritest sugulasi – kõik paratamatult vaesed, paratamatult rääbakad, paratamatult suuremate nõudmistega kui kõik teised? Iseäranis naised. Naistel ei olnud säärast arusaamist taktitundest ja seisuste vahest kui meestel.
Ta lausus: „See kaevandus on väike. Me ei anna tööd rohkem kui sajale inimesele – maa peal ja maa all kokku. Meie jõukus alles noor. Kõigest üheksa kuud tagasi pidasin Truros Wheal Radianti aktsionäridega läbirääkimisi, et müüa pumbamasin ja seadmed neile. Nüüd oleme leidnud säärase koguse tina, et saame isegi praeguste mõttetult madalate hindade juures kopsakat kasumit. Kõik märgid näitavad, et kaks kaevandatavat soont muutuvad kaugemal järjest laiemaks ja sügavamaks. Vähemalt kaheks aastaks jätkub kõigile tööd. Mis edasi saab, seda ei oska ma öelda. Aga praegu, kui tina hind on nii madal ja kasumimarginaalid nii kitsad, pole mõistlik tootmist laiendada. Esiteks sellepärast, et mida rohkem tina turule tuleb, seda vähem toob see sisse. Teiseks sellepärast, et mida kauem sõda kestab, seda rohkem hakatakse tõenäoliselt puudust tundma metallist ja seda suurem on võimalus, et hind siis tõuseb. Sellepärast oleme pidanud tagasi saatma palju inimesi, kes tulid siia tööd otsima.”
Ross jäi vait ja silmitses kaht noormeest. Ta polnud osanud arvata, kui palju nood sellest kõigest aru saavad, aga paistis, et tema jutt oli neile kaunis mõistetav.
Sam sõnas: „Meil ei ole soovi teistelt meestelt tööotsa ära võtta.”
„Arvan,” ütles Ross, „et pean selle üle nõu pidama kapten Henshawe’ga. Seda on mul parem teha hommikul. Sestap soovitan teil jääda ööseks siia. Arvan, et leiame teile magamiskoha kas majas või küünis.”
„Tänan, vend.”
„Töölisi palgata on kapten Henshawe’ ülesanne ja kui olen temaga rääkinud, oskan juba rohkem öelda. Aga senikaua pakume teile lõunat.”
„Tänan, vend.”
Demelza tegi kerge liigutuse, et lükata juuksed laubalt eemale. „Samuel ja Drake,” ütles ta, „arvan, et teil sobib küll kutsuda mind õeks. Aga minu arvates oleks sünnis, et kutsute mu abikaasat kapten Poldarkiks.”
Sami nägu läks jälle naerule. „Teeme seda rõõmuga, õde. Palun vabandust, aga metodisti kirikus on kombeks kutsuda kõiki mehi vendadeks. Säärane on meie kõnepruuk.”
Ross pigistas huuled kokku. „Olgu nõnda,” lausus ta viimaks. „Hommikul kohtun kapten Henshawe’ga. Aga nagu mõistate, ei tähenda see, et lubaksin leida teile tööd – luban üksnes temaga nõu pidada.”
„Tänan,” ütles Sam
„Aitäh teile, kapten,” ütles Drake.
Demelza tõusis püsti. „Ütlen Jane’ile, et lõunalauas on kaks inimest rohkem.”
„Aitäh, õde,” lausus Sam. „Aga said ju kindlasti