Must kuu. Viies Poldarki raamat. Winston Graham
Читать онлайн книгу.
On kindlasti hirmus, et Caroline ei saa onule mainidagi, kui suures mures ta Dwighti pärast on.”
„Kümme minutit tagasi,” lausus Ross, „olin mõnusasti unne vajumas. Nüüd pole mul enam uneraasugi – kogu see mõnus kookon, mille ma enda ümber põimisin, on üheainsa lihtsa teatega laiali pillutatud. See ei tähenda, nagu poleks ma kuuldu üle õnnelik – kadunud on üksnes see lihtne rahulolu, mida on tarvis, et magama jääda.”
„On sul siis tarvis magada?” küsis Demelza.
„… Ei. Veel mitte.”
Ta pööras pead, pani näo vastu naise nägu ning nad lamasid mõne sekundi vaikselt koos hingates.
Siis ütles Ross: „Loodan, et tuleb tüdruk. Aga mitte niisugune kui sina. Ühest sinusugusest on enam kui küll.”
Kolmas peatükk
Killewarreni ukse ette ratsutas umbes neljakümneaastane pika väärika näoga mees, ronis sadulast maha ja tõmbas kella. Ta kandis pruuni nankingist ratsaülikonda, mille lõige viitas heale rätsepale, läikima löödud tumepruune, peaaegu mustana paistvaid saapaid ja mustast siidist kaelarätti. Krae teravad nurgad seisid kahel pool nägu püsti. Mehe habe oli aetud ja meelekohtadelt hallinevad tumedad juuksed enda omad. Kui teener uksele ilmus, küsis võõras härra Ray Penvenenit.
„Noh, söör, härra on kangesti hädine,” vastas teener. „Kui tuleksite edasi, söör. Keda ma teatan?”
„Härra Unwin Trevaunance.”
Ta juhatati teisel korrusel olevasse suurde elutuppa, kus olid luitunud sametkardinad, hea, kuid päevinäinud mööbel ning viledaks kulunud Türgi vaibad. Pärast tema viimast, nelja aasta tagust külaskäiku oli siin kõik veel enam alla käinud. Kamina kohal rippuv peegel hallitas ühest nurgast. Üks raske tapeeditükk oli lahti tulnud ja ripnes seinal. Mees kirtsutas pahakspanevalt nina, vedas sõrmega üle kamina ja uuris, kas see on tolmune. Ta otsustas, et ei võta istet.
Umbes kümne minuti pärast astus sisse Caroline Penvenen. Mehe pahameeleks oli tal süles väike mops, kes tundis külalise ära ning tõi kuuldavale lühikese urina, mis lõppes klähvimisega.
„Unwin!” imestas Caroline. „Vaat kus üllatus! Nagu näha, pole Horace sind samuti unustanud! Ära karda, kullake, ma ei lase sel suurel mehel sind ära süüa. Nägin sind Warlegganite ristsetel, aga kokku me millegipärast ei saanud.”
„Nõnda see oli.” Unwin painutas oma suure pea alla, et suudelda naise kätt, mida too koerakese pärast ainult õige pisut sirutas. „Märkasin, et su onu ristimispeol ei olnud, ning mulle öeldi, et tema tervis on halb. Mõtlesin, et tohin ehk tulla teda vaatama. Loodetavasti on tal juba parem.”
„Kahjuks üldsegi mitte. Aga tänan osavõtlikkuse eest. Ütlen talle, et astusid läbi.”
„Temaga kokku saada pole siis võimalik?”
Caroline raputas pead. „Tohter keelas selle ära. Ja ausalt öeldes arvan, et see pingutus väsitaks teda liiga palju.”
„Kes tema arst on?”
„Doktor Sylvane Blackwaterist.”
„Ma ei tunne teda. Aga eks viibi ma ju ka harva Cornwallis. On ta ikka … kvalifitseeritud?”
„Missugune pikk sõna. Ma ei oska sellele küsimusele vastata, Unwin. Onu Ray tervis läheb päev-päevalt halvemaks, aga säärane võib olla haiguse kulg, mida ei suuda tõkestada ükski arst – ükskõik kui kõrgelt kvalifitseeritud ta ka poleks.”
Unwin vaatas aknast välja. Vastu klaasi piitsutas vihma. „Kõva valing. Aprillikuu vihm. Pean paluma teie majas peavarju, kuni see mööda läheb.”
„Seda pakume meeleldi. Kas soovid keelekastet? Meil on head Prantsuse brändit, hiljaaegu maale toodud. Või eelistad õlut? Või Kanaari veini?”
„Tänan. Brändi sobib kenasti, kui see just liiga palju tüli ei tee.”
Caroline tõmbas kellanööri ja andis kohale ilmunud teenijale korralduse. Unwin silmitses teda varjamatu huviga. Ta jõudis järeldusele, et Caroline pole muutunud ilusamaks, sestsaadik kui ta neidu Oxfordshire’is onu Williami majas esimest korda kohtas – pikka kasvu isemeelset kaheksateistkümneaastast punapäist kaunitari, kes oli ühtlasi kahe elatanud jõuka kitsipungast onu pärija. Mis võinuks veel parem olla. Unwin oli järgnenud talle Cornwalli, kosinud teda vahelduva eduga poolteist aastat ning arvanud juba, et kalake on kindlalt õnge otsas, kui too end äkitselt lahti tõmbas ega tahtnud temast enam midagi teada. Vahepeal käisid kuuldused, nagu oleks Caroline kihlatud lord Conistoniga, aga sellestki polnud midagi välja tulnud. Unwin arvas, et teab, mis selle taga on. Just see oligi osaliselt tema tänase külaskäigu põhjus. Aga neiu ei olnud enam nii veetlev kui varem. Tema pikk sale keha oli muutunud nurgeliseks ja nahk minetanud endise värskuse. Kahekümne kaheselt võis teda pidada ikka veel kaunitariks ja ta oleks paistnud oma kõrge kogu ja leegitsevate juustega silma igas seltskonnas, aga Unwin täheldas rõõmuga väikesi vananemisilminguid. Ehk annavad Caroline’i isemeelsus ja põikpäisus pikapeale järele.
Kui brändi kohale jõudis, rüüpas Unwin seda ja mugis küpsist. „Mm. Väga hea. Sõda ei olegi siis väina kahe kalda vahelisele kaubandusele kriipsu peale tõmmanud.”
„Ei, kõige järgi otsustades on see hoopis elavnenud.”
„Rannavalves on vähem mehi, mis? Aga vaenlasega äri ajada on tõsine asi. See võimaldab nuhkida, informatsiooni müüa, blokaadi nõrgestada. Pittil tasuks seda teada.”
Caroline libistas Horace’i sülest maha ja loomake veeres kohmakalt põrandale. Seal jäi ta kähisedes ja lõõtsutades lamama ning kõõritas verdunud, nurkadest valgete silmadega kahtlustavalt Unwini poole. „Loodan, et su karjäär õitseb.”
„Seda küll. Mu parlamendikoht kinnitati tänavu ja rivaal oli sunnitud loobuma. Lubati, et õige pea saan alamsekretäri koha. Loodan, et mind määratakse rahandusministeeriumi ja mul on alust arvata, et nõnda juhtubki. Leida raha, millega seda sõda jätkata, on minu arvates üks elutähtsamaid ülesandeid, mis meie ees seisab.”
„Oleksin arvanud, et selles sõjas võidelda on samuti elutähtis,” sõnas Caroline.
„Küllap jõuan veel sedagi teha. Meestest on suur puudus. Imelik küll, et Ross Poldark pole mõelnud uuesti liituda oma 62. jalaväerügemendiga.”
„Peaksid temaga sellest rääkima.”
Unwin vaatas uuesti aknast välja. „Ütle, Caroline … Su onu … Ega sa ometi … ega too tohter ometi arva, et see haigus võib lõppeda fataalselt?”
„Kuni patsiendil on kas või vähegi eluvaimu sees või kuni tema varvas veel võpatab, kui seda puudutada, ei tule doktor Sylvane ilmaski lagedale säärase prognoosiga, aga pean tunnistama, et erilist lootust mul ei ole.”
„Mida sa teed, kui see peaks juhtuma? Pöördud Londonisse tagasi? Sa ei saa ju ometi üksi siia jääda.”
„Miks mitte? Ma ei tea. Eelistan elada üks päev korraga.”
„Muidugi … Mõtlen sageli, mis oleks juhtunud, kui sa poleks minuga tol ülemöödunud aasta maiõhtul tülli läinud.”
Caroline naeratas. „Noh, siis oleksin praegu sinu naine. See on ju kaunis selge. Aga minust ei oleks saanud sulle head naist.”
„Luba mul jääda selles asjas oma arvamuse juurde. Arvan end julgevat koguni pakkuda, et oleksid sel juhul ehk praegu õnnelikum. Ma pole mingi koletis. Enamik inimesi peab mind täitsa esinduslikuks. Ja ma olen kaunis mõjukas. Võinuksid elada täisverelist ja pealegi veel väga huvitavat elu. Isegi kui sa mind ei armastanud, oleks sellest minu arvates tulnud suurepärane liit. Sootuks parem kui see elu, mida sa siin praegu elad – üksipäini, oma Londoni ja Oxfordshire’i sõpradest eemal …”
„Ning põetades vana haiget meest?” lisas Caroline. „Oojaa, mu elu võinuks olla hoopis teistsugune. Ja sinu oma samuti. Aga see kehtib kõigi otsuste kohta. Kui otsustan homme ratsutama minna, siis ei istu ma kamina ees.