Naine meie vahel. Sarah Pekkanen
Читать онлайн книгу.
seljas lohvakas taiji-kehakate, ja, prillid ees, kritseldab einesuutäite vahele ostude nimekirja mingi kasutatud ümbriku tagaküljele. Tädi Charlotte’i järgi on liikumine ja aktiivsus emotsionaalse tervise alus. Ta käib mulle kogu aeg peale, et läheksin koos temaga SoHosse jalutama, kunstiloengule Yale’i või Lincoln Centerisse filmi vaatama … Aga mina olen selgeks saanud, et tegutsemine mind ei aita. Pealegi võivad painavad mõtted järgneda igale poole.
Näksin täisteraröstsaia tükikest ning topin keskpäevaeineks kotti õuna ja valgubatooni. Saan aru, et tädi Charlotte tunneb kergendust, sest leidsin lõpuks töökoha ja mul hakkab ehk paremini minema, kuid mitte ainult selle pärast. Olen nimelt kogu ta elustiili uppi löönud: harilikult veedab ta hommikud tühjas magamistoas, mida ta kasutab ateljeena ja kus ta kannab oma lõuenditele rikkalikult õlivärve, luues unelmate maid, mis on igas suhtes palju kaunimad kui seesinane, milles meie elame. Aga ta ei kurda ealeski. Kui olin veel väike tüdruk ja ema vajas minu arusaamise järgi aeg-ajalt puhkuseks „pimeduse päevi”, helistasin tädi Charlotte’ile, ema vanemale õele. Polnud muud vajagi kui sosistada: „Ta tahab jälle puhata,” ja mu tädi ilmus kohale, laskis ööriietekoti põrandale kukkuda, sirutas välja värviplekilised käed ja haaras mu oma embusse, mis lõhnas linaseemneõli ja lavendli järele. Et tal endal lapsi ei olnud, oli tal võimalik oma elu küllalt paindlikult kavandada. Oli suur õnn, et ta sai pühendada mulle kogu oma tähelepanu just siis, kui ma seda kõige rohkem vajasin.
„Brie juust … pirnid,” pomiseb tädi Charlotte, lisades oma loogelise käekirjaga loetellu aina uusi toiduaineid. Ta terashallid juuksed on taha korratusse krunni keeratud ning eklektiline kohakate ta ees – koobaltsinine klaaskauss, toekas lillat värvi keraamiline kruus ja hõbelusikas – näeb välja nagu inspiratsiooniallikas natüürmordi maalimiseks. Ta kolme magamistoaga korter on küllalt avar, kuna tädi Charlotte ja onu Beau, kes suri aastaid tagasi, ostsid selle siia linnaossa enne, kui kinnisvarahinnad taevasse tõusid, kuid pigem tundub, nagu oleks tegemist mingi vana kopitanud maamajaga. Puupõrandad on ära vajunud ja nagisevad ning iga tuba on ise värvi – tulikakollane, safiirsinine, mündiroheline.
„Kas järjekordne salongiõhtu?” küsin ja ta noogutab.
Sellest ajast saadik, kui ma tema juures elan, leian ikka aeg-ajalt elutoast grupi New Yorgi ülikooli esmakursuslasi ja ka ühe The New York Timesi kunstikriitiku koos paari ateljeeomanikuga. „Ma ehk toon tagasi tulles veini kaasa,” pakun. On väga tähtis, et tädi Charlotte ei võtaks mind kui koormat. Tema on ju kõik, mis mul veel alles on.
Segan kohvi ja juurdlen endamisi, kas Richard teeb oma uuele armastusele kohvi ja toob selle voodisse, kus see lamab unise ja soojana koheva suleteki all, mida ka meie kord jagasime. Näen, kuidas naise huuled kaarduvad naeratuseks, kui ta tõmbab mehele teki peale. Richard ja mina armatsesime tihti hommikul. „Pole oluline, mis juhtub ülejäänud päeva jooksul, vähemalt see on siis meil olemas,” tavatses mu mees öelda. Mu kõht tõmbub krampi ja ma lükkan röstsaiapala eemale. Heidan pilgu oma Cartier Tanki käekellale – kingitus Richardilt meie viiendaks pulma-aastapäevaks – ja vean sõrmeotsaga üle sileda kuldse pinna.
Tunnen ikka veel, kuidas ta kergitab mu käsivart, et kinnitada kell randmele. Olen täiesti kindel, et tajun praegugi veel oma riietel – kuigi neid on vahepeal puhastatud − tema L’Occitane seebi tsitrusehõngu. Ta on kogu aeg minuga seotud, viibib läheduses, läbipaistev nagu vari.
„Arvan, et sinulgi oleks kasulik meiega täna õhtul ühineda.”
Mul kulub ümberorienteerumiseks terve silmapilk. „Võib-olla,” lausun, teades, et ma ei tee seda. Tädi Charlotte’i silmad on leebed; ta saab vist aru, et ma mõtlen Richardile. Ta ei tea meie abielu tõelist lugu. Ta arvab, et Richard heitis mu kõrvale ja ajab taga nooremat, et tegi järele seda, mida on teinud nii paljud mehed enne teda. Ta arvab, et mina olen ohver – lihtsalt veel üks naine, kelle võimalusi kärbib saabuv keskiga.
Kaastunne kustuks ta silmist, kui ta teaks midagi minu rollist meie lahkuminekus.
„Pean jooksma,” lausun. „Aga saada sõnum, kui vajad poest veel midagi.”
Kindlustasin endale müügitöö alles kuu aega tagasi ja olen saanud juba kaks hoiatust pikatoimelisuse pärast. Vajan uinumiseks midagi paremat, kuna need pillid, mida arst mulle välja kirjutab, teevad mu hommikuks loiuks. Ma pole peaaegu kümme aastat töötanud. Kui ma selle koha kaotan, kes mind siis veel palkab?
Lennutan õlale raske koti, mille avast näitavad end peaaegu uued Jimmy Choo kingad. Seon kinni päevi näinud Nike’ide paelad ja panen kõrvaklapid pähe. Kuulan raadiost psühholoogiasaadet, kui kõmbin mööda ligi viiekümnest kvartalist teel tööle Saksi kaubamajja – lood teiste inimeste sundkäikudest viivad mind mõnikord eemale mu enda muredest.
Tumm päike, mis mind ärgates hääletult tervitas, on petlik, tekitades mulje, et väljas on soojemaks läinud. Tõmban end kühmu teravate hiliskevadiste tuuleiilide käes ja alustan rännakut Upper West Side’ilt Manhattani südamikku.
Mu esimene klient on investeerimispankur, kes tutvustab ennast Nancyna. Ta on siin oma tööajast, selgitab ta, kuid hommikune koosolek jäeti ootamatult ära. Ta on väike ja kena, laia silmade vahe ning kauni nudipeaga − selline poisilik raamistus teeb ta riietamise tõeliseks väljakutseks. Mul on hea meel, et on tekkinud võimalus mõtteid hajutada.
„Pean riietusega jõulisema mulje jätma, või mind ei võeta tõsiselt,” selgitab ta. „Pean silmas seda … vaadake mind. Minult nõutakse ikka veel vanust tõendavat dokumenti!”
Kui nügin ta ettevaatlikult eemale range lõikega hallist pükskostüümist, märkan, et ta sõrmeküüned on pea lihani ära näritud. Ta näeb, kuhu mu pilk on pidama jäänud, ja pistab käed jaki taskutesse. Huvitav, kui kaua ta oma töökohal vastu peab. Võib-olla otsib peagi mõne teise otsa, vahest ehk midagi teenindusele orienteeritut – keskkonnakaitset või laste õigusi hõlmavat −, enne kui see praegune ala ta vaimu murrab.
Sirutan käe kitsa sirge seeliku ja mustrilise siidpluusi järele. „Võibolla midagi eredamat?” soovitan.
Sellal kui me korrusel ringi kõnnime, vadistab ta viie linnajao rattamaratonist, milles loodab järgmisel kuul osaleda sellest hoolimata, et pole treeninud, ja siis veel pimekohtingust, mille üks kolleeg tahab talle organiseerida. Valin välja veel rõivaesemeid, heites talle vargsi pilke, et paremini hinnata ta figuuri ja jumet.
Siis silman mustvalge lillmustriga Alexander McQueeni kudumit ning seisatan. Libistan õrnalt käega piki peenvillast kangast ja mu süda hakkab peksma.
„See on kaunis,” hindab Nancy.
Sulen silmad ja mulle meenub õhtu, kui kandsin kleiti, mis oli sellega peaaegu identne.
Richard tuli tookord koju suure valge karbiga, mille sidumiseks oli kasutatud punast paela ja lehvi. „Pane see täna õhtul selga,” ütles ta, kui ma kleiti proovisin. „Näed selles välja imeline.” Rüüpasime vahuveini Alvin Ailey tantsuteatri galaõhtul ja naersime koos ta kolleegidega. Ta käsi toetus mu seljale. „Unusta pidulik õhtusöök,” sosistas ta mulle kõrva. „Lähme parem koju.”
„On teiega kõik korras?” küsib Nancy.
„Korras,” vastan, aga mu kõri tõmbub taas krampi ja sulgeb tee sõnadele. „See kleit pole teile päris õige.”
Nancy näib olevat üllatunud ja ma saan aru, et mu sõnad kõlasid liiga kalgilt.
„See ehk.” Küünitan klassikalist tomatpunast tuppkleiti võtma.
Kõnnin proovikabiini poole, käsivarrel raske rõivakoorem. „Arvan, et alustuseks on küllalt.”
Riputan riided kabiiniseinale kinnitatud metallvarvale, arvestades selgaproovimise järjestust, ning alustan sirelilillast jakist, mis peaks rõhutama ta pruunikat nahatooni. Olen aru saanud, et alati on hea alustada jakkidest, sest kliendil ei ole vaja nende hindamiseks lahti riietuda.
Toon kohale ka sukapaari ja kõrgete kontsadega kingad, et oleks kergem otsustada seelikute ja kleitide pikkuse üle ning vahetan siis mõned väiksemad numbrid suuremate vastu välja. Lõpuks valib Nancy