Naine meie vahel. Sarah Pekkanen
Читать онлайн книгу.
läbi, kullake.” Aga ma aiman vist õigesti, et ta ei tule. Mida tal siin näha ongi – mõlgiga nööp kahe aasta vanusel Chanelil, soeng, millele tuleks kasuks tublisti professionaalsust – ning Hillary soovib meeleheitlikult, et selline visioon teda ei kummitaks.
Saan lühima võimaliku kallistuse osaliseks, ja juba seab ta end lahkuma, ent pöörab siiski korraks tagasi.
„Kui mina oleksin …” Ta kulm tõmbub kortsu, ta peab millegi üle aru. Tahab teha otsust. „Noh, arvan, et mina tahaksin teada.”
Mis nüüd järgneb, on tunne, nagu tormaks mulle otsa rong.
„Richard on kihlatud.” Ta hääl näib hõljuvat mu poole kusagilt kaugelt. „Anna andeks … Arvasin lihtsalt, et sa ei ole ehk kuulnud, ja näis, nagu …”
Kohin mu peas lämmatab ta ülejäänud sõnad. Ma noogutan ja taganen.
Richard on kihlatud. Minu abikaasa kavatseb tõesti temaga ka abielluda.
Astun proovikabiini. Nõjatun vastu seina ja liuglen sealt põrandale. Vaip paneb reied kipitama, kui kleit üles kerkib. Langetan pea kätele ja nuuksatan.
1 Azzedine Alaïa (1940–2017) – Tuneesia päritolu moekunstnik. Siin ja edaspidi tõlkija märkused. [ ↵ ]
Kolmas peatükk
Ühel pool terava torniga vana kirikut, mille ruumides oli peavarju leidnud Õpiredeli eelkool, seisid kolm sajandivahetusest pärit hauatähist – ajahambast puretud ja puulehtedest baldahhiiniga varjatud. Teisel pool kirikut pesitses väike mänguväljak liivakasti ning sinise-kollasekirju ronimisredeliga. Need elualguse ja surma sümbolid toetasid ühest ja teisest otsast kirikut, mis oli olnud tunnistajaks arvututele tseremooniatele kummagi austusväärse sündmuse puhul.
Ühele neist hauakividest oli graveeritud nimi – Elizabeth Knapp. Ta oli surres kahekümnendates eluaastates ja ta haud asus teistest pisut eemal. Nellie tegi suure ringi ümber kvartali nagu alati, et vältida tillukest kalmistut. Ometi oleks ta tahtnud teada selle noore naise lugu.
Tema elu võis katkestada mõni haigus või ka sünnitus. Või mingi õnnetus.
Kas ta oli abielus? Oli tal lapsi?
Nellie pani koti maha, et keerata lahti lapsekindel snepperlukk taras, mis lookles ümber mänguväljaku, ja jäi kuulama tuulesahinat puulehtedes. Elizabeth oli olnud kakskümmend kuus või kakskümmend seitse aastat vana; Nelliel polnud täpselt meeles, kumb neist aastatest oli õige. See detail hakkas teda äkki piinama.
Ta kõndis uuesti kalmistu poole, et järele vaadata, aga kirikukell lõi kaheksa lööki ja selle sügavad kumisevad helid panid õhu värelema, tuletades talle meelde, et ta arenguvestlused vanematega algavad viieteistkümne minuti pärast. Üksik pilv kattis päikese ning temperatuur langes järsult.
Nellie keeras ringi ja astus väravast sisse, tõmmates selle enda taga kinni, ning keris siis liivakasti kaitsva katte pealt ära, et kõik oleks valmis, kui lapsed tulevad välja mängima. Terav tuuleiil ähvardas ühe katte otsa tal käest ära tõmmata, kuid ta kiskus selle tagasi ning vedas siis kohale raske lillepoti, et serva kindlustada.
Ta ruttas hoonesse ja seal trepist alla keldrikorrusele, kus asus eelkool. Kohvi nii maine ja rikkalik aroom andis teada, et Linda, direktor, oli juba saabunud. Harilikult seadis Nellie oma asjad klassis enne valmis ja suundus alles siis Lindat tervitama. Täna aga läks ta oma tühjast klassiruumist mööda ja kõndis edasi piki koridori kollase valguse poole, mis voogas Linda kabinetist – ta igatses näha tuttavat nägu.
Nellie astus sisse ja avastas sealt mitte ainult kohvi, vaid ka vaagnatäie küpsetisi. Linda sättis parajasti plasttopside virna kõrvale lehvikuna pabersalvrätte. Ta läikiv tume paažisoeng ja hallikaspruun pükskostüüm, mida hoidis koos krokodillinahast vöö, oleks juhtkonna koosolekul olnud täiesti omal kohal. Lastevanemate puhuks ta nii ei riietunud – isegi väljasõitudel oli ta alati valmis kaamera ette astuma.
„Ütle mulle, et need pole šokolaaditäidisega sarvesaiad.”
„Deani ja DeLuca juurest,” kinnitas Linda. „Palun võta.”
Nellie ohkas. Just täna hommikul oli kaalumisel selgunud, et tal on ikka veel vaja viis – olgu pealegi, kaheksa – naela enne pulmi maha võtta.
„Kuule nüüd,” käis Linda tungivalt peale. „Mul on neid piisavalt, et vanemate meeli magusaks teha.”
„Need on ju Upper East Side’i vanemad,” naljatas Nellie. „Mitte keegi neist ei hakka siin neelama suhkrumagusaid süsivesikuid.” Ta silmitses uuesti vaagnat. „Võib-olla ainult pool.” Ta lõikas ühe saiakestest plastnoaga kaheks.
Tagasi klassi poole kõndides naksas ta suutäie. Klassiruum polnud eriti kirev ega uhke, kuid oli ruumikas ja kõrgetest akendest pääses sisse ka loomulikku valgust. Tähestikurongiga pehme vaip lookles piki seinaääri, kus ta „hundukesed” istusid läbisegi ja kuhu mahtus ka jututunninurk superkangelastega, kööginurk, kus pandi pähe tillukesed kokamütsid ning kolistati pottide ja pannidega, ja ka garderoobinurk, mis sisaldas kõike arstikitlitest baleriiniseelikute ja astronaudikiivriteni.
Ema oli kunagi Nellielt küsinud, miks ta ei taha saada „päris” õpetajaks, ega saanud aru, miks Nellie selle küsimuse peale solvus.
Tunda neid trullakaid, usaldavaid käsi oma peos; tabada hetke, kui laps veerib tähti ja saab esimest korda kokku sõna ning tõstab siis hämmeldunud pilgu Nelliele; see värskus, kuidas lapsed tõlgendavad maailma – mil viisil suudaks ta selgeks teha, kui hindamatu see kõik on? Ta oli alati teadnud, et ta tahab õpetada, nii nagu mõned lapsed tunnevad, et nende kutsumuseks on saada kirjanikuks või kunstnikuks.
Nellie limpsis viimase õhulise saialiistaku sõrmeotsalt ja võttis siis käekotist koos kalendermärkmikuga ka hunniku „hinnangulehti”, mis ta tahtis laiali jagada. Vanemad maksid aastas kolmkümmend kaks tuhat dollarit, et saata lapsed siia mõneks tunniks päevas. Indiaanitelgi lingi saatnud Porterid ei olnud ainukesed, kes tahtsid, et asju korraldataks nende soovitatud viisil. Iga nädal sai Nellie meilisõnumeid, nagu viimane kord Levine’idelt, kes palusid täiendavaid töölehti oma andekale väikesele Reese’ile. Õpetajate mobiilinumbrid olid hädaabi puhuks kirjas kooli teatmikus, aga mõned vanemad kasutasid neid väga suvaliselt. Kord sai Nellie kõne kell viis hommikul, sest Bennett oli öösel oksendanud ja ema tundis huvi, mida ta oli eelmisel päeval koolis söönud.
Äkiline terav helin pimeduses oli sundinud Nelliet toas kõik tuled põlema panema ja jätma nii isegi pärast seda, kui ta oli aru saanud, et kõne on ohutu. Ta põletas täiendava adrenaliiniannuse kummutisahtlite ja kapi koristamisega.
„Vaat kus alles diiva,” oli korterinaaber Sam mühatanud, kui Nellie kõnest aru andis. „Miks sa telefoni välja ei lülita, kui magama lähed?”
„Hea mõte,” oli Nellie valetanud, teades, et seda nõuannet ei järgi ta ealeski. Ta ei kuulanud valju muusikat, kui ta jooksmas või töö vahet edasi-tagasi käis. Hilja õhtul ei tulnud ta kunagi üksi jalgsi koju.
Kui oli ohumärke, tahtis ta saada õigeaegse hoiatuse.
Nellie pani laua ääres viimaseid märkmeid kirja, kui kuulis koputust uksele ja silmas üles vaadates Portereid: mees tumesinises peenetriibulises ülikonnas ja naine roosas kleidis. Nad nägid välja nii, nagu oleksid teel sümfooniakontserdile.
„Tere tulemast,” lausus ta, kui nad lähemale tulid ja kätlesid. „Palun võtke istet.” Ta surus alla naeratuse, kui nägi, kuidas nad püüdsid end mahutada söögilaua äärde lastetoolidele. Ka Nellie võttis istet, aga tema oli juba harjunud.
„Niisiis, nagu te teate, on Jonah imetore väike poiss,” alustas ta. Kõik ta arenguvestlused algasid sellise armastusväärse Lake Wobegoni[1.] tooniga, aga Jonah’ puhul oligi see õige. Nellie toa seina kaunistasid ta lemmikõpilaste maalitud pildid, kaasa arvatud Jonah’ kujutlus temast kui suhkruvatinaisest.
„Kas olete märganud, kuidas ta pliiatsit hoiab?” küsis proua Porter, võttes