Odinilaps. Siri Pettersen
Читать онлайн книгу.
on tagasi
Mahalangenud kuusk lebas Alldjupi kohal nagu poolenisti mädanenud sild. Koor oli suurteks laastudeks pragunenud ja tüvi jäi aasta-aastalt üha paljamaks. Teisele poole oli umbes kakskümmend sammu. Otsetee julgetele oravatele. Mitte rahvale.
Hirka eiras kõhutunnet ja astus järgmise sammu. Tüvi kaebles tema all. Vaevalt oli see varem rahva raskust tundnud, ja see oli kahtlaselt pehkinud lõhnaga. Hirka otsustas mõelda sellest häid mõtteid, nagu takistaks see tüvel Hirkat enda pealt maha, mäepõhjas haigutavasse haava heitmast. Ta kukuks end puruks vastu kive Stridrennas, mis kaugel tema all puutumatult voolas.
Ma ei karda.
Ta tõstis pilgu. Tema ees keset tüve istus Vetle ja vingus nagu koer. Ta oli viisteist talve vana, sama vana nagu Hirka, kuid mõistuselt laps. Sinisilmne poiss, kes ei saanud kunagi vanemaks, isegi kui tema keha kasvas. Vetle usaldas rahvast liiga palju. Aga kõike muud ta pelgas. Nii et Slokna päralt, kuidas olid neil õnnestunud sundida teda sinna ronima?
Ussipesa! Et pimedad nad nahka paneks!
Kamp, kes selle eest vastutas, istus ohutult metsaservas. Ta tundis kuklas nende torkivaid pilke. Nad lootsid näha teda kukkumas. Hirka ei kavatsenud neile seda rahuldust pakkuda. Aga tal oli plaanis oma sõrmenukkidele hambajäljed hankida, kui see kõik ühel pool on. Kolgrim ei saa kuni sügiseni süüa mitte midagi muud peale supi. Ta surus käed rusikasse. Need olid higised.
Vetle oli hakanud nuuksatuste vahel ähvardavalt kõikuma. Hirka astus paar otsustavat sammu edasi. Üks oksatüügas murdus talla all ja ta võpatas. Käed hakkasid vehklema, nagu oleks neil oma tahe ning nad oleksid aru saanud, et ta vajab abi, enne kui ta seda ise mõistis. Ta sai tasakaalu tagasi. Pulss tagus kurgus nagu haamer. Põlved värisesid.
„Kas värised, sabatu?!”
Kolgrimi hüüdele järgnes hirnuva naeru koor, nagu arvata oligi. Kaja kõlas Alldjupi kiviseinte vahel vastu. Sabatu! Sabatu! Sabatu!
Hirka ajas selja sirgu. Ta ei tohtinud lasta end õrritada. Veel mitte.
Vetle oli hirmu pärast arust ära. Ta istus ja ulgus juba ammu okkad kaotanud oksarägus, mis tõi meelde luukere. Ta oli näo käsivarre taha peitnud, nagu oleks mittenägemisest abi. Käes pigistas ta väikest puuhobust.
„Vetle, Hirka siin. Kas sa näed mind?”
Nutt lõppes. Vetle piilus küünarnuki tagant. Üle punetava näo levis naeratus. Hirka mõistis järsku, et oli teinud vea. Vetle kargas jalule ja tormas tema poole, käed laiali.
„Vetle! Oota!”
Aga oli juba hilja. Vetle heitis end Hirka poole ja too kaotas jalgealuse. Ta keeras end kukkudes ümber ja lõi käed ümber puutüve. Vetle maandus raskelt talle selga ja õhk visises Hirka kopsudest välja. Vetle puuhobune kopsatas talle vastu põske. Puutüvi tõi kuuldavale hulga koledaid naksatusi.
Varesed tõusid kuuselatvadest lendu ja kadusid kisades metsa. Hajuvad hüüded andsid tunnistust sellest, et Kolgrimil ja ülejäänud kambal oli minema pääsemisega kiire hakanud. Kõik lasid jalga, nagu saaksid nad aru, et asi on otseteed Sloknasse minemas. Hirka karjus vihast.
„Sa oled kana, Kolgrim! Kuuled?”
Hirka taipas, et pole enam kedagi, kes jutustaks, mis oli juhtunud. Tema ja Vetle lihtsalt kaovad külast jäljetult.
„Nõrk kana!” lisas ta lootuses, et saab võimaluse oma ähvardus teoks teha.
Hirka tundis kõhus külma jutti. Puutüvi oli hakanud vajuma. Latv oli murdunud ja kuusk vajus vastaskaldal mäekülge kriipides allapoole. Kalle muutus järjest suuremaks.
Nii, tahad sa elada või surra?
„Jookse, Vetle! Kohe!”
Imekombel mõistis Vetle olukorra tõsidust ja rübeles ettepoole. Tema põlv vajus halastamatult Hirka abaluude vahele, kuid ta sai Hirkast mööda ja kalpsas mööda tüve ülespoole. Hirka klammerdus puu külge. Ta pigistas silmad kinni ja ootas pauku, mis pidi kohe järgnema. Juured rebenesid maapinnast lahti ja katkesid nagu vibunöörid. Hirkale sadas kaela mulda ja väikesi kive. Siis jäi kõik paigale sama järsku, nagu oli alanud.
Hirka avas silmad. Algul ühe, et kontrollida, kas on mingit mõtet teist avada. Juured olid vastu pidanud. Ta rippus kaljuseina ees. Vetle kisas üleval.
„Jomar!”
Tema puuhobune lendas Hirkast mööda ja alla sügavikku. Selle päevad lõppesid kurva plartsuga Stridrennas. Aga Vetle seisis kindlal pinnal. Ta oli sügaviku servale pääsenud. Nägija ime, mõtles Hirka harukordses usklikkusepuhangus.
Ta tõstis ettevaatlikult pilgu. Üks puujuur rippus temast tükk maad kõrgemal nagu haigutav trollisuu. Sellest ei olnud võimalik kinni haarata. Tema peopesast jooksis verd mööda käsivart alla. Ta pidi kiiresti tegutsema – enne kui ta hakkab valu tähele panema.
Ta tõmbas taskunoa välja, lõi selle puutüve sisse ja vinnas end ülespoole, kuni ulatus puujuureni. Näole pudenes kuiva mulda. Ta raputas pead ja pilgutas silmi, et sellest lahti saada. Ta kuulis iseennast naermas.
Vähemalt hullemaks ei saa enam minna.
Ta põimis reied tüve ümber ja torkas noa tuppe. Siis sirutas ta end ja kobas puujuure järele. Ta pidi tuge leidma. Midagi, millest kinni võtta.
Tugev rusikas haaras tema käe.
„Üks märk mulle, kui ma su üles tõmban?”
Hirka oleks peaaegu käed lahti lasknud. Kas ta nägi und? See hääl … Ta tundis seda häält! Või oli ta pea ära löönud?
Üks märk mulle? See ei saanud keegi teine olla.
Rime on tagasi!
Tõsi küll, ta polnud Rime häält kolm suve kuulnud ja see oli madalam, kui Hirka mäletas, kuid see oli tema. Selles polnud mingit kahtlust. Hirka viivitas vastusega. Võis ju olla, et ta kujutas seda endale ette. Rahvas ütles, et seda ei juhtu sugugi harva. Aga rahvas ütles tema kohta muudki imelikku.
Slokna päralt, mida Rime seal teeb?
Rime haare tema käe ümber oli soe ja kindel. Hirka tundis vastumeelselt, et oli juba suure osa raskusest tema kanda jätnud.
„Kas oled otsustanud?” kõlas ülevalt serva pealt jahe küsimus.
„Ma ei vaja abi!” vastas Hirka.
„Usud sa endiselt, et oskad lennata? Või on sul mõni muu strateegia, kuidas pääseda?”
Hirka kuulis Rimet puujuure peal trampimas ja veel mulda varises talle näkku. Ta pööras näo kõrvale ja sülitas mulla välja. Rime arvas, et on võitnud. See ärahellitatud reetur! Hirka oli eluga riskinud, et Vetlet päästa, ja siis purjetas Rime kohale, et teise hädas märke koguda. See oli uskumatult lapsik. Vastik! Aga Rime mäletas …
Hirka surus hambad alahuulde, et naeratust peita, ehkki keegi teda ei näinud, kui ta seal rippus. Õlgades põletas. Ta ei tahtnud seda tunnistada, aga tal polnud võimalik omal jõul üles saada.
„Kõik oleks hästi läinud, kui sa ei oleks mu aega raisanud. Sa võid pooliku saada.”
Rime naeris. Sügav ja kähe naer, mis vallandas mälestuste rahe ajast, mil kõik oli lihtsam. Hirkal tõusis tahtmatult klomp kurku.
„Sa proovid alati mängu ajal reegleid muuta. Üks märk või ei midagi,” ütles Rime.
„Hea küll …” Hirka pidi sõnad endast välja pressima. „Üks märk sulle, kui sa mu üles tõmbad.”
Ta oli vaevu jõudnud lause lõpetada, kui tema keha puutüve küljest lahti rebiti. Silmapilgu rippus ta abitult sügaviku kohal, siis aga tõsteti ta otse üles ja kindlale pinnale. Rime lasi ta käest lahti ja Hirka tegi mõne kobava sammu, et veenduda, kas ta ikka suudab püsti seista. See läks paremini, kui ta oli kartnud.
Vetle istus maas nagu tühi kott ja näppis äraolevalt auku oma särgivarrukas. Rime seisis Hirka ees, nagu poleks ta kunagi ära olnudki.
„Kust