Odinilaps. Siri Pettersen

Читать онлайн книгу.

Odinilaps - Siri Pettersen


Скачать книгу
küsis Ramoja.

      „Nägija silmad protestivad alati. See läheb üle. Järgmisel kuul on asi unustatud.”

      „Unustatud? Ainus katkestus An-Elderinide nõukogureas kõige esimestest toolidest alates? Rime An-Elderin – laps, kelle Nägija otsustas ellu jätta? Poiss, kellel olid oma nägijakojad juba enne sündi?”

      Ramoja sõnad panid Rime suunurgad tuksatama. Ta võitles primitiivse impulsiga hambad paljastada. See oli tavalisest raskem. Ehk sellepärast, et see on varsti läbi. Ta ei pea enam kunagi omaenda müüdi järgi elama. Jäänud oli veel vaid Ilumega lõpparve tegemine.

      Ramoja otsis ikka veel tema pilgust vastust. Rime lasi tal otsida. Ramoja ei leia seda iial.

      „Kas sa oled Vande andnud, Rime?”

      Rime noogutas ja nägi põgusat valusähvatust üle Ramoja näo libisemas. Ta oli siis uskunud, et Rime mõtleb ümber. Ka tema.

      „Sa mõtled, et ma reedan oma ema mälestuse,” sõnas Rime.

      „Ei, ei!”

      Ramoja silmad läksid suureks ja vaoshoituse loor kadus silmapilguks. Märk, mida vähesed peale Rime oleksid osanud lugeda. Ta oli kasvanud üles keset varjamist ja õppinud nägema vahet. Ramoja rääkis tõtt.

      „Sa valid oma südame järgi, Rime. Mitte surnute järgi. Keegi ei saa seda sinult võtta, isegi mitte …”

      „Ei. Isegi mitte tema.”

      Rime naeratas. See oli esimene asi, millele kõik mõtlesid. Mida Ilume ütleb? Kuidas võtab An-Elderini perekonna matriarh vastu uudise, et tema lapselaps valib sõdalase tee, mitte enesestmõistetava tee ühele kaheteistkümnest toolist, mis juhtisid maailma ja olid seda alati teinud?

      Ramoja raputas pead. Isegi tema ei suutnud kujutleda, mis Rimet ees ootab.

      „Ma lootsin alati – uskusin …”

      Viimane sõna tuli kiiresti, et varjata paljastust, kuid oli juba hilja. Ramoja oli lootnud, et Rime järgneb Ilumele. Rime oli üllatunud. Ta ei oleks iial uskunud, et nende kõigi hulgast just Ramoja traditsioonide külge klammerdub. Tal oli palju põhjusi, et seda mitte teha. Selles valguses oli Ramoja lojaalsus Ilumele ja Nõukogule enam kui liigutav.

      Ramoja tõusis ja kohe pärast seda kuulis Rime, kuidas üks kaaren toasopis luugist sisse lendas. Ramoja lükkas kalavõrgu kõrvale ja ajas Vetle välja. Kaaren istus ilma mingi käskluseta Ramoja käele. Ta tundis kombeid. Ramoja vabastas kapsli, mis oli kinnitatud kaarna jalgade vahele.

      Rime nägi, et luust kapsel kandis Nõukogu märki, mis oli selle pinnale põletatud. Ta oli selle märgi all üles kasvanud. Nägija märk. Must kaaren, mida ka Rime pidi kord laubal kandma hakkama, nagu kõik arvasid. Ramoja võttis kirjarulli kapslist välja ja kontrollis pitserit. Kiri oli mõeldud vaid Ilume silmadele. Ramoja pani selle tagasi kapslisse ja kapsli taskusse.

      „Eile tuli samuti kaaren. Riituse kohta. See korraldatakse sel aastal varakult?” Ramoja vaatas Rimet, nagu võiks tollel olla midagi selgituseks öelda.

      „Jah,” ütles Rime lihtsalt. Tundus ebareaalne rääkida Nõukogu tegemistest nii, nagu ei puudutaks need teda. Ta ei olnud enam üks neist.

      „Rahvas hakkab uskuma, et kuulujutud vastavad tõele,” sõnas Ramoja. Rime ei vastanud. „Aga Riitus annab suudele alati palju jahvatamist,” jätkas Ramoja. „Igal aastal enne Riitust leidub keegi, kes neid jälle näinud on.” Ta naeris korraks, kuid tema pilk oli rõõmutult Rimele kinnitatud, justkui otsiks ta Rimes reaktsiooni oma sõnadele. Tema – nagu ka kõik teised – eeldas, et Rime teab Nõukogu ettevõtmistest rohkem. Enamasti oli neil õigus.

      „Nõukogu võib rahva fantaasia üle rõõmu tunda,” sõnas Rime. „Mis oleks Nõukogu mõte, kui poleks pimedaid?”

      Ramoja naeratas viltuselt.

      „Kas tänavu on ka Vetle aasta?” Rime vaatas poissi, kes oli pingi peal rahunenud, pea vastu seina toetatud. Tema silmad läksid lahti, kui ta oma nime kuulis, kuid sulgusid kohe uuesti.

      Ramoja tõusis, võttis tühjad teekausid ning pööras selja.

      „Jah,” vastas ta.

      Ka Rime tõusis. Ta teadis, et Ramoja käis Mannfallas harva ja vastumeelselt. Nii vastumeelselt, et ta jäi Elveroasse hoolimata sellest, et Ilume nüüd pealinna tagasi pöördus. Kõik osutas sellele, et külaskäik on läbi, kuid Rime pani siiski käe Ramoja õlale. Oli ebatõenäoline, et ta teda veel kunagi näeb. Ehk vaid vilksamisi Riituse ajal rahvahulgas, kui tal avaneb võimalus seal olla, seega oli Rime tulnud hüvasti jätma. Ainult et Ramoja ei tohtinud seda teada.

      Ramoja pöördus vabandava naeratusega taas tema poole.

      „Ma pole suutnud harjuda mõttega, et me oleme siin ilma teietagi.”

      Rime naeratas. „Mind pole kolm aastat siin olnud.”

      Aga ta teadis, mida Ramoja mõtles. Ramoja oli osa An-Elderini perekonnast. Kui ema suri, oli Ramoja kaotanud oma parima sõbra. Rime teadis, et Ramoja polnud kunagi päriselt lahti lasknud. Ta ei osanud lohutuseks midagi öelda.

      „Me polekski pidanud kunagi siin olema,” ütles ta. „See oli surnult sündinud plaan.” Ta üllatus omaenda avameelsusest. Ehk tuli see sellest, et nende teed läksid lahku. Ehk tuli see vabadus teadmisest, et ta ei pea kunagi vanaema rada käima. Rime ei teadnud. Ent ta jätkas.

      „Nõukogu on Ilumet palju aastaid siin hoidnud, sest see on Ravnhovile lähim paik, kuhu nad pääsevad. See pole mingi saladus. Aga mitu nägijakoda on nad suutnud Ravnhovis avada?”

      Ramoja naeratas ettevaatlikult. Nad mõlemad teadsid vastust. Mitte ühtegi. Ravnhov oli tugev. Vana pealikukants, ja pind Nõukogu silmas. Ravnhov oli ainus koht maailmas, mida Mannfalla kunagi enda usku ei pööra, hoolimata sellest et linnad asusid teineteisest vaid paari päevatee kaugusel. Aga nende vahele jäi Blindból. Ymslanda pime süda. Läbitungimatud mäed, mida kogu rahvas kartis ja millest ringiga mööda käis. Nii et kui teised piirkonnad olid üksteise järel Nõukogu ülemvõimu tunnistanud, oli Ravnhov suutnud iseseisvaks jääda. Nüüd olid nad võlast vabad ja muutusid iga päevaga tugevamaks.

      „Me sõidame ära paar päeva enne teisi,” ütles Ramoja. „Nora hoolitseb kaarnate eest, kuni ma ära olen. Ta on vastutuseks valmis.”

      Rime noogutas. Mõelda vaid, et sepa tütar on piisavalt vana, et kaarnamajas õpilane olla. Ta mäletas teda kui kabuhirmus last, kes keeldus ulakustes kaasa löömast. Ulakustes, nagu Vargtindi läänekülge mööda ülesronimine …

      Rime mäletas, kuidas ta oli tipus trooninud, kindel, et on ainus, kes suudab püstloodis kaljuseina mööda üles ronida. Kuni hetkeni, mil Hirka oli end hingeldades ja kriimustatud põlvedega üle serva venitanud. Ta oli veidi maad Rimest eemal maha istunud ja teinud näo, et selles pole midagi erilist. Püüdnud naeratust tagasi hoida, aga Rime oli näinud, et ta tahtis. Tüdruk oli olnud nagu nektar. Ainus laps Elveroas, kes iial tema ees ei paindunud ega tiitlit ei kasutanud. Ta oli nagu Vetle. Sellel ei olnud vähimatki tähtsust, kes Rime oli. Ta võis Rimele väljakutse esitada või paluda tal Sloknasse minna – purse, mis oleks talle elu maksnud, kui keegi oleks seda kuulnud. Rime tundis, kuidas värin rinda läbis. Ta oli rahvast palju vähema pärast suremas näinud.

      Aga see ei mänginud nüüd mingit rolli. Rime polnud enam nupp Nõukogu mängus. Ta oli oma koha leidnud. Ta oli juba surnud.

      Odinilaps

      Hirka istus kase otsas, põsk vastu koort toetatud. Keha tundus raske nagu halukott. Päike läks looja. Värvid tuhmusid. Elveroa mätaskatused sulasid maastikuga ühte. Hirka oli elanud paljudes kohtades, kuid siin oli ta olnud kõige kauem.

      Küla asus orupõhjas, mis avanes mere poole. Vanad jumalad olid pöidla vastu maad vajutanud, et esimesi rändureid purustada, ent nood olid põhjarahvas, kes ei lasknud end murda. Nad olid end jälje sisse elama seadnud. Merele alasti, kuid kaitseks sinised kaljud ja lopsakas mets, mis ulatusid nii kaugele, kui Hirka silm seletas, itta Gardfjella poole. Eemal paistis Alldjup nagu rebend kaljuseinas. Lõhest paiskus väsimatul


Скачать книгу