Odinilaps. Siri Pettersen
Читать онлайн книгу.
ei saanud teda näha. Ta oli nähtamatu. Kummitus. Koletis.
Odinilaps.
Teda ei olnud, nii et ta jooksis. Aga miski tema sees elas endiselt, miski, mis tundis, et oksad ja lehed peksavad vastu nägu ja et ta läheneb Alldjupile. Et midagi läheb kohe valesti. Järsku jäi jalg millegi taha kinni ja ta prantsatas pikali. Ta jäi õhku ahmides lebama. Õhk oleks nagu surnud olnud. See ei andnud seda, mida ta hingamiseks vajas. Ta teadis, et peaks ennast püsti ajama.
Maapind tema ees oli samblaga kaetud. Sel oli mädahais. Ta oli osa maast. Vastne. Putukas, kes võis mõnda väikesesse samblaauku roomata ja kaduda. Alatiseks. Ta libistas pilgu üle metsaaluse, kuni see kadus üle musta serva, mis tähistas Alldjupi. Kuristik, mis oli vaid paar tundi tagasi peaaegu tema elu nõudnud.
Äkki oligi see kogu aeg nii mõeldud? Äkki see oli Nägija karistus surma petmise eest?
Kas sabatud surevad? Kas mina suren?
Hirka pigistas silmad kinni. Ta proovis tõrjuda eemale kõik, mida oli kuulnud, kuid see ei kadunud. Ma ei saanud sind, ma leidsin su.
Ta hammustas endale käsivarde ja summutas karjatuse. Mitte valu pärast, vaid seepärast, et teadis, et ta käitub nagu metsloom. Ta avas silmad. Käsivarrel punetasid hambajäljed. Oli ta midagi muud oodanud? Kas ta oli uskunud, et nahk on järsku kiviks muutunud?
Mida ta sabatutest teadis?
Et neid pole olemas …
Odinilaps oli müüt, nagu ka pimedad. Vana muinaslugu. Ta ei uskunud muinasjutte. Isa oli tossike!
Aga miks meil siis Riitus on?
Riitus peaks kõiki pimedate eest kaitsma. Ja isegi kui see oli iidvana traditsioon, siis tähendab see, et nad olid ju kunagi olemas? Kas ta polnud siis ise vastsündinute silmadele münte asetanud? Andnud neile verd, et emad end kaitstult tunneksid? Nii lihtsalt tehti. Nii oli alati tehtud. Ja mitte ju ilma põhjuseta? Ja kui pimedad olemas olid, siis olid ehk ka odinilapsed?
Odinilaps. Menskr. Embling. Mädanik … Viimane sõna oli kõige hullem. See, mis tegi kõige rohkem haiget. Ta oli seda varemgi kuulnud, õlletoa ees. Kolgrimi isa oli süüdistanud Raua-Jarket oma tütrega mehkeldamises. Raua-Jarke oli vastanud, et võtaks ennem mädaniku. See läks talle kaks hammast maksma.
Hirka tõmbas põlved enda alla konksu ja nuttis. Siin ta siis oli. Sõimusõna. Jubedus. Nad kõik pidid ju nägema? Eriti kui Riitus kätte jõuab. Tükid asetusid tema väsinud peas oma kohale. Selle pärast ei suutnudki ta kunagi hõlmata. Selle pärast olid nad kogu tema eluaja ringi rännanud. Sel põhjusel oli isa alati rahvast eemale hoidnud. Asi polnud lihtsalt ebaseaduslikes ürtides. See oli hirm. Hirm selle ees, mis juhtub, kui keegi teada saab, mis Hirka on. Rahvas on oht.
Hirka judises. Ta tundis külma seal, kus pisarad olid üle näo voolanud.
Mis siis, kui Nägija Riituse ajal avastab, et ta pole ymisoost? Nõukogu karistab teda! Põletab ta ära! Mis isaga juhtub? Isaga, kes oli mädaniku eest hoolt kandnud. Kas nad tapavad ta?
Ei!
Isaga ei juhtu midagi. Ka tema endaga ei juhtu midagi. Ta pole putukas! Ta on ymisoost! Tugev tüdruk, kes saab hakkama kõigega, millega vaja. Nii oli see alati olnud.
Hirka märkas sambla sees tuttavat siluetti. Tema korv. Ta oli selle käest pannud, et Vetlet päästa. Selline ta on. Julge. Tugev. Ta ei karda. Ta pole mingi nõrk kana!
Ta teeb Riituse läbi nagu kõik teised. Ja kui see möödas on, saavad nad rahu. Siis võivad nad Elveroas elada ega pea enam kunagi kedagi kartma. Riitus annab talle selle, mida ta vajab. Kodu. Oma koha maailmas.
See oli lahendus. Nii peab see minema.
Hirka tundis ootamatut rahu. Ta oli väsinud. Ta kuulis tiivalöökide häält. Tema ette maandus kaaren. Keeras pea viltu ja vahtis Hirkat natuke aega. Siis läks ta Hirka korvi juurde ja hakkas oma tugeva nokaga leiba nokkima.
Kaaren. See oli peaaegu nagu Nägija ise. Kõik teadsid, et see on õnnetoov märk, mõtles Hirka, enne kui talle meenus, et ta ei usu märkidesse. Tema ja isa olid jaganud kaarnamärgiga amulette paljudele, kellele olid haiguse vastu abi andnud. Mõni neist suri, mõni mitte.
Ta sulges silmad. Ükskõiksus suigutas ta künkal magama.
Ta nägi unes, et isa tuli. Ta kõndis oma jalgadel nagu varem. Isa tugevad käed tõstsid Hirka pimeduses üles ja kandsid koju.
1 Menskr – vrd vanapõhja mennskr ’inimlik’ ja tänapäeva norra menneske ’inimene’. – Siin ja edaspidi tõlkija märkused. [ ↵ ]
Tühi tool
Mis on isa?
Õpetaja? Kalju? Teed näitav täht? Kogu elu oli Urd kuulnud, kuidas teised tema isa kõigiks neiks asjuks nimetavad. Aga talle polnud isa muud kui verine punase lihaga täidetud puupang. Tema isa oli surnud. Spurn Vanfarinn oli surnud.
Selle surma, selle nime raskus oli saatnud lained läbi kõigi üheteistkümne riigi. Mannfalla oli leinas. Nõukogu oli vapustatud, et oli kaotanud ühe kaheteistkümnest. Öeldi, et see poleks saanud enam halvemal ajal juhtuda.
Täiuslik.
Spurn Vanfarinn jättis endast maha märkimisväärse varanduse ja tühja tooli Insringinis. Urdi huvitas vaid viimane. Ta seisis, selg sirge, ja tundis higipiiska laubalt silmanurka veeremas, kuid ei pilgutanud. See oli tema kõige tähtsam päev üldse. Ta oli lähedal. Nii lähedal. Luges just see hetk. Nüüd oli ta täiuslik. Täiuslik poeg. Täiuslik järglane.
Kümme Insringini üheteistkümnest liikmest seisid tema ees. Nõukogu oli kokku tulnud. Mannfalla oli tema taga. Hääletu rahvameri, mille palavus ja kurbus olid taltsaks teinud. Kaarnakandja oli nii lähedal, et Urd oleks võinud teda peaaegu puudutada.
Trummid, mis olid üles platoole suunduvat protsessiooni saatnud, olid mahenenud vaevukuuldavateks oheteks. Aeg oli käes.
Tema taga avanesid uksed ja kaarnaparv värvis taeva mustaks. Üllatavalt hääletult tiirutasid nad ümber kaljude. Kaarnakandja tegi Nägija märgi ja tühjendas ämbri enda ette maapinnale. Ta astus sammu tagasi ja lasi kaarnatel süüa.
Spurn Vanfarinn polnud muud kui verised tükid. Väikesed, väikesed tükid. Urd polnud kunagi unistanud, et näeb teda nii väikesena. Ilma näota, ilma luudeta. Tükkideks võetuna. Enam polnud ta mingi suur mees. Mitte sugugi suur mees. Urd surus naeratuse alla. Võitlus oli läbi. Vaikne sõda, mis oli käinud alates sellest ajast, kui ta oli laps. Alates sellest, kui isa oli tema peale sülitanud, et temast pole rohkem nõukogumeest kui jõeääre hooradest ja et tema katkestab esimesena seitsmesaja-aastase nõukoguliikmete rea.
Isa surma ainus varjupool oli see, et isa ei näe kunagi, kuidas ta eksis. Kui just Vägi seda teadmist temani kuhugi igavikku ei kanna.
Urdi isa tükke jäi aina vähemaks. Ta kugistati alla. Mustad läikivad tiivad kandsid ta minema. Ta pisteti aeglaselt, kuid kindlalt nahka. Koos tema lõputu põlgusega oma vanima poja vastu. See põlgus oli ajanud Urdi pimeduse poolele juba enne, kui ta Riituse jaoks küpseks sai. Süngesse mängu, mis oli talle peaaegu kõik maksma läinud. Alles nüüd oli see vilja kandnud. Nüüd, viisteist aastat hiljem, suutis ta kiviaseme omal käel avada. Viimaks sai ta selle, mida talle oli lubatud.
Ärritav küsimus kerkis taas üles. Miks nüüd? Milleks kogu see aeg? Kas miski oli tookord läbi lipsanud? Märkamatult? Veri, mis oli Ymslandas käärinud?
Mõeldamatu! Urd oli tugevamaks saanud. See oli ainus põhjus. Aga ta võis ju Riituse ajal silmad lahti hoida. Hoolimata sellest, et keegi ei söandaks midagi sellist tema eest varjata. Mitte keegi. Isegi mitte Tema.
Urdi läbis külmavärin ja ta võitles tahtmisega oma kaela puudutada. See polnud midagi. Mitte midagi. Kõigest tavaline valu. Krae oli tihedalt ümber nagu alati. Keegi ei saanud midagi näha. Kuidas ta vihkas seda alalist hirmu, et keegi võiks näha.
Trummid hakkasid jälle tugevamalt kõmisema. Kaarnad