Aadama küljeluu. Antonio Manzini
Читать онлайн книгу.
ja D’Intino seedisid seda uudist mõru näoga. „Miks just tema? Kogu aeg koordineerib tema,“ jätkus D’Intinol julgust viriseda.
„Esiteks: Rispoli on politseiinspektor, teie mitte. Teiseks: ta on naisterahvas ja teda ma ometi ei hakka välja saatma nii raske ülesandega. Kolmandaks ja see on kõige tähtsam: siin tehakse seda, mida mina käsin, D’Intino, vastasel juhul saadan su ühe jalahoobiga Chietisse. On selge?“
D’Intino ja Deruta noogutasid üheskoos pead. „Millal me alustame?“
„Täna õhtul. Minge nüüd, mul on vaja Rispoliga rääkida.“ Rispoli oli kogu aja vaikides eemal seisnud. Ruumist lahkudes heitsid kaks meespolitseinikku tema poole tulivihase pilgu.
„Dottore, te asetate mind nende ees piinlikku olukorda.“
„Rahu, Rispoli, me saime neist lahti. Mul on hoopis sinu nõu vaja. Istu.“
Caterina kuuletus.
„Ma pean ühe kingituse tegema.“
„Sünnipäevaks?“
„Täpselt. Koordinaadid on järgmised – naine, 43-aastane, heas vormis, müüb pruutkleite, on pärit Aostast, tal on hea maitse ja lisaks on ta ka majanduslikult kindlustatud.“
Inspektor mõtles veidi aega. „Lähedane sõbranna?“
„Pole sinu asi.“
„Arusaadav.“
„Lilled, sallid, taimed, ehted, raamatud, lõhnaõlid ja CD-d tuleb välistada.“
„Pean temast rohkem teadma. On see Nora Tardioli? Kesklinnas asuva poe omanik?“
Rocco noogutas vaikides.
„Palju õnne, dottore, vägev saak!“
„Aitäh, aga ka see pole sinu asi, nagu varem mainitud.“
„Palju te soovite suhtesse investeerida?“
„Vähe. Võtke seda kui staatuse säilitamise abinõud. Aga mis see siia puutub?“
„Sest muidu oleks üks võimalikest kingitustest briljantsõrmus.“
„See poleks suhtesse investeerimine. See on enda kätest ja jalust seotuna vaenlase ette heitmine.“
Caterina muigas. „Las ma mõtlen. On tal hobisid?“
„Minu teada meeldib talle kinos käia, aga DVD-d jätame parem välja. Kaks korda nädalas käib ta ujumas ja kolm korda jõusaalis. Harrastab murdmaasuusatamist. Ja minu meelest sõidab ka jalgrattaga.“
„Kas ta valmistub olümpiaks?“
„Kell on praegu …“ Rocco vaatas kella, „veerand üksteist. Arvad, et keskpäevaks tuleb sul mingi mõte?“
„Üritan!“
Sel hetkel paiskus uks lahti ja sisenes politseinik Italo Pierron, ainus peale Rispoli, kes Rocco arvates oli vääriline politseis töötama. Talle oli lubatud aseprefekti kabinetti ilma koputamata siseneda ja sinatada teda väljaspool kabineti nelja seina. Ta vahetas Caterinaga tervituseks pilgu.
„Dottore?“
„Italo, mis lahti on?“ Noore politseiniku nägu oli kaame ja erutunud.
„Üks ülikiire asi.“
„Räägi.“
„Meile helistati. Tundub, et Patrizio ja Ester Baudo eluruumides Brochereli tänaval varitsevad korterivargad.“
„Varitsevad?“
„Nii ütles Paolo Rastelli, poolkurt pensionil sõjaväemarssal. Just nii sain ma aru, sest kõne taustal kuulsin üht naist karjumas: „Nad on seal! Nad on korteris! Kõik on puruks pekstud!““
Rocco noogutas. „Lähme siis …“
„Kas mina tulen ka?“ küsis Caterina.
„Ei. Sind on siin vaja. Ole telefoni juures.“
„Selge.“
Kui nad ilma sireenita üle Aosta ristmike kihutasid, koukis Rocco Italo suitsupakist ühe Chesterfieldi ja vaatas lumest puhtaks roogitud tänavaid. „Siinne linnavalitsus teeb kõvasti tööd, kas pole? Roomas põhjustavad paar lumehelvest liikluses rohkem laipu kui suvepuhkuste algus.“ Ta süütas sigareti. „Miks sa Camelit ei osta? Chesterfield on vastiku maitsega.“
Italo noogutas vaikides. „Ma tean, Rocco, aga mulle meeldib Chesterfield.“
„Vaata, et sa vastu seina ei sõida või mõnda eite alla ei aja.“
Battaglione Aosta alleel pidurdas Italo järsult, vahetas käiku, sõitis ühest furgoonist mööda ja andis uuesti gaasi.
„Kui sa poleks politseinik, sobiksid hästi rahaautosid röövima.“
„Miks sa seda ütled, Rocco? Kavatsed sa midagi seesugust ette võtta?“
Nad purskasid naerma.
„Tead mis, Italo? Minu meelest peaksid sa omale vuntsid või habeme kasvatama.“
„Arvad või? Ma olen ise ka sellele mõelnud. Mul on nii kitsad huuled.“
„Just. Siis oleksid sa vähem nugise nägu.“
„Kas ma olen siis nugise nägu?“
„Kas ma polegi seda sulle öelnud? Olen kohanud palju nugise näoga inimesi. Aga mitte õiguskaitseorganites.“
Pärast kuuekuist läbikäimist olid kaks meest üksteist tundma õppinud ja nüüdseks mõistsid nad teineteist poolelt sõnalt. Roccole oli Italo meeltmööda, ta oli hakanud noormeest usaldama alates päevast, mil nad olid konfiskeerinud ühelt Hollandi veokilt hunniku marihuaanat ja omavahel ära jaganud mitme tuhande euro suuruse kopsaka saagi. Italo oli noor ja Rocco nägi, et teda oli ajendanud politseis karjääri alustama sama põhjus, mis kunagi aseprefekti ennastki – nimelt juhus. Sel otsustaval hetkel, mil aseprefekti koolivennad sattusid tänavale püsside ja kuulidega leiba teenima, oli tema end juhuse läbi leidnud vormiriietust kandmas. Kogu lugu. Neile, kes olid sündinud kuuekümnendate aastate algul Trasteveres töölisperes ja kelle majanaabrite teine kodu oli vangla, olid need kaks teed ainuvõimalikud. Nagu tagaajamismängus, mida Rocco lapsena palvesaali kõrval oli mänginud – vargad ja valvurid. Just. Roccole oli sattunud valvuri roll, Furiole, Briziole, Sebastianole, Stampellale ja teistele semudele varga oma. Sellele vaatamata olid nad jäänud sõpradeks.
„Italo, mispärast korterivargad peaksid jääma korterisse varitsema? See pole ju nagu pangarööv pantvangide ja kõige muuga.“
„Mina ka sellest aru ei saa.“
„Mõtle ise, politsei kutsusid üks poolkurt vanamees ja keegi naine; vargad oleksid võinud vabalt korterist väljuda, neile kaikaga virutada ja vähem kui minutiga sündmuskohalt varvast lasta.“
„Võib-olla oli vanamehel relv. Ta on ikkagi endine sõjaväemarssal.“
„On vast lugu,“ ütles Rocco ja silmitses tänavaid ning autosid, mis järsult pidurdasid ja valjult signaali lasid, kui Italo oma BMW-ga neist mööda kihutas.
„Kuule, Rocco, äkki peaks sireeni tööle panema? Siis näeksid kõik, et oleme politseist ja me ei põrkaks kellegagi kokku!“
„Ma vihkan sireeni.“
Nii sõitsidki nad edasi saja kahekümnekilomeetrise tunnikiirusega, kuni jõudsid kortermaja ette Brochereli tänaval.
Rocco nööpis mantli hõlmad kinni ja sammus Italo kannul kahe inimese poole, kes trepikoja ukse ees kätega vehkisid. Vanem mees ja umbes neljakümneaastane naine õlgkollaste juuste ja katkise sukapõlvega, kust paistis veritsev haav.
„Politsei, politsei!“ karjus naine, kelle slaavi aktsent tühjal tänaval vastu kajas. Akende taha oli siiski ilmunud mõni uudishimulik nägu. Vana mees peatas naise hoo kiire käeliigutusega, nagu öeldes: „Las mina räägin, see on meeste jutt.“ Tema jalgade ees klähvis väike peni parkimiskeelu märgi peale, silmad punnis peas.
„Politsei?“