Aadama küljeluu. Antonio Manzini
Читать онлайн книгу.
vastas marssal.
„Aga teie?“ Rocco vaatas Irina poole.
„Ei, käin siin koristamas igal esmaspäeval ja kolmapäeval ja reedel ka,“ vastas naine.
„Jää vait!“ karjus vanamees klähvitsale ja tõmbas looma järsult rihmast, mille peale pimeda koera juba niigi punnis silmad veel rohkem punni läksid. „Vabandage mind, komissar, aga see pagana peni haugub vahetpidamata, mul on närvid täitsa krussis.“
„Teate, see on koerte puhul tavaline,“ sõnas aseprefekt rahulikult.
„Mis?“
„Haukumine. See on nende loomuses.“ Ta kükitas ja vaigistas üheainsa paitusega Flipperi, kes nüüd saba liputades tema kätt lakkus. „Igatahes ma pole komissar. Komissarid kaotati ära. Aseprefekt Schiavone.“ Ta uuris naist, kes oli ikka veel ehmunud ja kelle juuksed hoidsid peas püsti mingi seletamatu elektrostaatilise jõu toel, mis kõigi eelduste kohaselt tulenes tema helesinisest nailonkampsunist.
„Andke mulle võtmed!“ ütles Rocco naisele.
„Kas korteri omad?“ küsis venelanna mõtlematult.
„Ei, linna omad. Püha jumal, muidugi korteri võtmed!“ torises pensionärist marssal. „Kuidas nad muidu sisse saavad?“
Irina lõi silmad maha. „Unustasin sinna, kui põgenesin.“
„Kuradi jama,“ kirus Rocco tasa. „Olgu, mis teha, mitmendal korrusel see korter asub?“
„Seal … neljandal!“ näitas Irina näpuga kortermaja poole. „Näete? See kardinatega aken on elutuba, allalastud rulooga aken selle kõrval on kabinet. Vasakult viimane on vannituba ja …“
„Proua, ma ei hakka seda korterit ostma. Mulle piisab teadmisest, kus see asub,“ katkestas aseprefekt teda järsult. Seejärel osutas ta Pierronile märku andes neljanda korruse akende poole. „Italo, mis sa sellest arvad?“
„Dottore, kuidas ma sinna üles ronin? Siin on pigem lukkseppa vaja.“
Rocco ohkas ja vaatas naist, kes oli vahepeal end veidi kogunud. „Milline lukk seal ukse ees on?“
„Kahe lukuauguga,“ vastas Irina.
Rocco pööritas silmi. „Jah, aga mis tüüpi see on? Eurosüdamikuga lukk, turvalukk, snepperlukk?“
„Ei … mina ei tea. Tavaline korteriuks.“
Rocco avas trepikoja ukse. „Korteri numbrit teate või ei tea seda ka?“
„Üksteist,“ vastas Irina uhkena selle üle, et lõpuks ometi oli tal õnnestunud korrakaitsjatele väärtuslikku abi anda.
Italo järgnes aseprefektile.
„Mida mina teha saan?“ küsis pensionil marssal.
„Jääge siia ja oodake abijõudusid,“ hõikas Rocco. Ta peaaegu kuulis, kuidas vanamees kandu kokku lõi.
Kui lifti rauduksed avanesid, astus Rocco paremale, Italo vasakule.
„Number üksteist on siin,“ teatas Italo. Aseprefekt läks tema juurde. „See on vanemat tüüpi Cisa lukk. Väga hea.“
Rocco pistis käe taskusse ja tõmbas oma korterivõtmed välja.
„Mida sa teed?“ küsis Italo.
„Kannatust.“ Võtmete küljes oli Roccol ka Šveitsi nuga, selline, kus on pundis musttuhat erinevat noatera ja kääri. Ta valis hoolikalt välja väikese kruvikeeraja, kummardus ja hakkas luku kallal kohmitsema. Ta keeras kaks kruvi lahti ja võttis siis nugade kimbust küüneviili. „Vaata! Puidu ja luku vahele tuleb ruumi teha …“ Ta surus viili prao vahele. Kangutas paar korda. „See on kärgsisuga uks. Roomas pole selliseid enam kellelgi.“
„Miks?“
„Sest neid on imekerge lahti muukida.“ Nende sõnade juures klõpsas lukk lahti. Italo naeratas. „Sa valisid vale elukutse!“
„Sa pole esimene, kes seda mulle ütleb.“ Rocco lükkas ukse lahti. Italo peatas ta käega. „Lähen ise ees,“ sõnas ta ja tõmbas püstoli kabuurist välja. „On sul kunagi seda ette tulnud, et vargad tõesti korteris varitsevad?“
„Mida nad seal varitsevad, Italo! Ära räägi rumalusi!“ ütles Rocco ja astus esimesena korterisse.
Nad läksid lükanduksest elutuppa. Italo liikus köögi poole. Aseprefekt astus mööda koridori edasi ja heitis pilgu magamistuppa. Voodi oli tegemata. Ta läks edasi. Koridori lõpus oli veel üks tuba. Selle uks oli kinni. Italo jõudis Rocco juurde just sel hetkel, kui ta käe lingile tõstis. „Köögis pole kedagi. Kohutav segadus, aga kedagi pole. Nagu oleks tuulispask sealt läbi käinud.“
Rocco noogutas ja lükkas ukse lahti.
Pimedus.
Rulood olid alla lastud, midagi polnud näha. Kuid aseprefekti ninna tungis vastik lehk. Magusapoolne, okse ja uriini segu. Ta leidis lüliti ja vajutas sellele. Lamp valgustas tuba vaid hetkeks. Siis läks elekter ära, laest pudenes sädemeid nagu väikesi langevaid tähti. Toas valitses jälle pilkane pimedus. Aga põgus valgusesähvatus oli nagu fotoaparaadi välk jäädvustanud aseprefekti võrkkestale midagi, mis ajas ihukarvad püsti. „Kurat! Italo, helista jaoskonda. Ja kutsu Fumagalli kohale.“
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.