See öö Ohaka teel. Carla Neggers
Читать онлайн книгу.
võret trepi kõrval. Kui ta oli sisse kolinud, oli eesõu ülekasvanud segadik. Tal ei olnud Olivia rohelisi näppe, aga tal oli sellegipoolest õnnestunud päästa paljud põõsad ja püsikud, mis olid valdusega kaasa tulnud.
Hakates väikese kaetud etiku trepist üles minema, nägi ta, et tema kaksikõed olid enne teda kohale jõudnud. Nad istusid korvtoolides, mille Phoebe oli taaskasutusse võtnud ja valgeks värvinud, lisades roosades, sinistes ja valgetes värvides lillemustrilised padjad. Ava ja Ruby, kahekümne kolme aastaselt noorimad O’Dunni õdedest, olid kahemunakaksikud, aga nad olid nii sarnased, et inimesed pidasid neid tihti identseteks kaksikuteks. Nii välimuselt kui temperamendilt olid nad läinud nende kadunud isasse Patrick O’Dunni, pruunikaspunaste juuste, roheliste silmade ja võrratu välimusega unistajasse, kes oli niisama lootusetult ebapraktiline nagu lesk, kelle ta peaaegu kümme aastat tagasi siiailma maha oli jätnud.
„Aitäh, et tulite,” ütles Phoebe, keerates eesust lukust lahti. „Olivia ja Maggie on iga minut siin.”
„See tuleb nii lõbus,” ütles Ruby, torgates roosa roosiõie oma kõrva taha. Tal oli seljas pikk must seelik ja valge varrukateta pluus ning ta lühikesed lainelised juuksed olid värvitud lillakasmustaks, mis pani ta naha veelgi heledama ja läbipaistvamana näima. „Me tõime kogu oma kraami kaasa. Meigi, parukad, šinjoonid, lokitangid, nõelad ja niidid. Oleme teinud juba pool tosinat maski. Kolm on lihtsad. Kelle tahes võib ära tunda, kes neid kannab. Kolm on viimistletumad. Nendes on raskem ära tunda, kes neid kannab.”
Ava naeratas. „Me ei vea sind alt.” Ta keerutas roosivart oma sõrmeotste vahel. Tema juuksed olid loomulikud pruunikaspunased, langedes mööda selga lõdvas hobusesabas alla. Ava seelik, mis ulatus vaevalt põlvedeni, oli sügavsoe punane ja sobis üllatavalt hästi kokku tema türkiissinise siidpluusiga. „Maskiball Bostonis. See ei saagi uhkem olla.”
Phoebe lükkas ukse lahti. „Dylanil on lisapiletid, kui tahate minna.”
„Ma tahan väga,” ütles Ava igatsevalt, visates oma roosi üle etikupiirde rohusse. „Me peame töötama ja loengud algavad jälle järgmisel nädalal.”
„Muidu läheksime ainsa südamelöögi jooksul,” lisas Ruby.
Kahtlemata läheksite, mõtles Phoebe. „See tundub tõesti suurejooneline tulevat,” ütles ta, juhtides nad majja. „Maggie ja Olivia arvestavad teie hea teatrivaistuga. Mida te arvate Maggiest sinises õhtukleidis, mida Grace Kelly kandis filmis „Püüa varast”, ja Oliviast Audrey Hepburni mustas kleidis filmist „Hommikueine Tiffany juures”?”
Ava pöördus huvitatult. „Sul on need kleidid?”
Phoebe noogutas. „Mul on need kleidid.”
„Oh, no mis sa kostad! Suurepärane. Ruby?”
„Grace’i jääsinine sifoonkleit? Audrey väike must kleit?” Ruby naeris. „See on fantastiline.”
„Mul on isegi pärlid ja sigaretietüi,” ütles Phoebe.
„Kust sa need said?” küsis Ava.
„Ma mõtlen nende lisamisest meie vintage-rõivaste moedemonstratsiooni,” vastas Phoebe põiklevalt. Õed järgnesid talle kööki, kus ta pani veini külmikusse, relikt, mis kuidagi ikka veel töötas.
Ava naaldus vastu odavast puidust köögiletti, mille Phoebe kreemikasvalgeks oli värvinud, tema esimene renoveerimine, kui ta sisse oli kolinud. „Niisiis, Phoebe,” ütles Ava, pannes käsivarred rinnale vaheliti. „Oled sa otsustanud, mida sina kannad?”
Phoebe võttis veiniklaasid välja ja asetas need pragunenud Formicaga letile, põigeldes õe küsimusest kõrvale. Kaksikud käisid teatrikoolis – Ava New Yorgis, Ruby Bostonis –, kuid nad veetsid suve Knights Bridge’is, elades kodus, selleks et raha säästa. Neil olid õppelaenud, mille tagasimaksmine nõuaks aastaid, kui mitte aastakümneid, ja suured unistused, mis võisid mitte kunagi end ära tasuda, aga Phoebe lootis, et neil läheb kõik korda, ja uskus neisse. Ta teadis, et nad tundsid sedasama tema vastu, kuid arvestas, et neil võisid olla omad kahtlused tema valikute suhtes. Mitte raamatukogutöö, vaid ta üksildane elu – või see, mis õdedele paistis nagu üksildane elu. Mis tähendas, et tal ei olnud meest.
Kunagi oli tal peigmees olnud. Ta oli lähedal abiellumisele ja õnnelikule kooselule, aga see polnud selliselt välja kujunenud.
Igaüks linnas teadis tema lugu – Phoebe O’Dunn, kahekümneaastaselt kõrvale heidetud, neljakümne kaheksa tunni pärast leidnud oma isa surnult puukärpimisel juhtunud õnnetuses. Ta oli kaitsnud ema ja õdesid omaenda valu sügavuse eest, kuid see šokk oli nõudnud oma lõivu. Murtud süda tervenes, aga see ei tähendanud, et ta elu oleks samaks jäänud. Phoebe oli meelega sulgenud ukse romantika ees, vähemalt iseendale.
Kuid kõik sai korda, sest temaga oli kõik korras. Ta armastas oma tööd, perekonda, sõpru, oma linna. Ta poleks saanudki rohkem rahul olla, kui oli praegu.
Ava vaatas kraanikausi kohal olevast aknast välja tagaõue lilleaeda, kus nüüd, augusti keskel, domineerisid tokkroosid õrnvalgest, kolmes varjundis roosast kuni sügavpruunideni. „Sa ei kavatse ballile minna, ega ju, Phoebe?”
Phoebe muutis meelt ja otsustas veini kohe välja valada. Ta haaras külmikust Pinot Grigio ja asetas köögiletile. „Ei, ma ei lähe,” vastas ta asjalikult, otsides söögiriistade sahtlist korgitõmbajat. „Kas te mõlemad soovite veini?”
Ruby potsatas oma kandekoti laua äärde toolile. „Phoebe, tead, sul oleks väga lõbus. Sa ei lähe ju kunagi mitte kuhugi…”
„Mul on siin nii palju teha. Ma võtan puhkepäevad enne suve lõppu. Siis lähen kuhugi.”
„Kuhu?”
„Ma ei tea. Kuhugi.” Phoebe tõstis klaasi. „Veini?”
„Muidugi,” vastas Ruby. „Ainult ära arva, et ma olen alla andnud.”
„Mina samuti mitte,” ütles Ava. „Sa peaksid homme sellele ballile minema, Phoebe. Võibolla mõtled ümber, kui näed neid maske, mida Ruby ja mina tegime. Muide, mulle ka veini. Ma toon meie kraami autost ära.”
„Pea kinni, ma aitan.” Ruby tõmbas kandekotist kandilise kullakarva seebi ja viskas Phoebele. „Proovi seda, kuni me asjad sisse toome. See on uus seep, mida ema, Olivia ja Maggie püüavad teha. Ema tahab su arvamust.”
Olivia ja Maggie eksperimenteerisid kitsepiimast käsitööseepide valmistamisega, et neid Carriage Hilli talus müüa. Kui see töötab, saavad Elly O’Dunni kitsed muutuda kulukast ja ebapraktilisest hobist oma ülalpidamise väljateenijateks. Phoebe oli õnnelik tegema, mida suutis, et aidata, ning teadis, et Ava ja Ruby olid samuti, kuigi Ava polnud ema kitsedest vaimustatud – iseäranis siis, kui ta pidi nende järelt koristama. Nad kõik hindasid seepide pehmust ja puhtust.
Phoebe hingas sisse Ruby visatud seebitüki õrna lavendlilõhna. „See on tõepoolest meeldiv, eks ole?”
„Olivia on sildid juba kujundanud,” ütles Ruby. „Unistused täituvad, Phoebe. Olivia omad täituvad.”
„Ma tean. Ma soovin, et ka sinu omad täituksid.”
Ava peatus esikulävel. „Kuidas on sinu unistustega?”
„Minu unistus,” vastas Phoebe kergelt, vahetanud seebi oma veiniklaasi vastu, „on näha Maggiet ja Oliviat nende heategevusballiks üleslöödult. Minge tooge oma kraam. Ma toon kleidid.”
Kolm tundi, kaks ja pool pudelit veini, kastrulitäis aedviljakarrit ja palju naeru, ning seejärel oli Phoebe jälle üksinda oma köögis. Olivial ja Maggiel olid täpsed instruktsioonid, ilusad käsitsi tehtud maskid ja kõik muu, mida nad vajasid, et end muuta oma versioonideks Audrey Hepburnist ja Grace Kellyst.
Kleidid olid sobinud isegi paremini, kui Phoebe oli kujutlenud.
Kleidid.
Ava oli need esimesena ära tundnud. „Phoebe, need ei ole nagu kleidid, mida Audrey ja Grace „Hommikueines Tiffany juures” ja „Püüa varast” kandsid. Need on needsamad kleidid.”
„Lähedased