See öö Ohaka teel. Carla Neggers
Читать онлайн книгу.
mis oleks enamiku inimesi, keda ta tundis, lapikuks löönud. Dylan oli samuti seda teinud.
„Kas sa poleks võinud mind lihtsale musta-lipsu-ballile kutsuda?” küsis Noah, tõustes New Englandi graniitrahnul istukile. „Aga ei. Mitte mingil juhul. Mu parim sõber esimesest klassist alates on mu kutsunud maskiballile. Ma pean kostüümi kandma ja puha.”
„Enam-vähem. See ei ole nagu halloween.” Dylan jäi ilmselgelt Noah’ nurisemisest liigutamata. „Kõik lõbu ja hea eesmärgi nimel.”
„Seda küll.” Noah jõi veidi vett oma veepudelist, tundes kergendust, et ta ei näinud ühtki sääske. „Olen nõustunud end toppima mõõga ja mantli mehe mistahes kostüümi, mis sul on õnnestunud mulle leida, aga ma jätan pikajuukselise paruka ja pentsiku habeme ära.”
„Ainult mitte mõõga,” ütles Dylan.
Noah naeris. „Mõõka mitte kunagi.”
„Bostonis ootab sind musketärirapiir. Mitte keegi ei pea teadma, et selle musta maski taga oled sina. Ma saan aru, et sa ei taha, et su foto keeraks veebis keelepeksu üles, küsides, kas kõige kõlblikum poissmees San Diegos on aru kaotanud.”
„Dylan, miks mul on tunne, et sa ei võta minu muresid tõsiselt?”
„Sest ma ei võta. Sul tungleks veelgi rohkem naisi ümber, kui nad näeksid sind su mõõgavõitleja hilpudes.”
Mõõgavõitleja hilbud. Noah raputas pead. Oodata, et Dylan hindaks korralikku vehklemisterminoloogiat, oli aja raiskamine. Kahtlemata tundis Dylan sedasama, kui asi puutus Noah’sse ja hokinüanssidesse.
„Sellel kostüümil on ka keep,” lisas Dylan.
„Sul pole mingit lootust, mu sõber.”
Dylan kehitas õlgu, juues veidi vett.
„Sina olid tavaliselt kõige kõlblikum poissmees San Diegos,” märkis Noah.
„Kõige nägusam. Sina olid alati kõige kõlblikum. Sul on lihtsalt harjumus valida valesid naisi.”
Noah pistis veepudeli seljakoti küljetaskusse, tõusis püsti ja tõstis seljakoti ühele õlale. „Milliseid valesid naisi?”
„Alustuseks Hollywoodi beibesid,” vastas Dylan, tõustes oma seljakotiga püsti.
„Ainult hiljuti. Ma ei ole olnud enam seesama sellest ajast peale, kui see arvutiinsener mu viimasel aastal tehnoloogiainstituudis maha jättis. Ta oli särav, kena…”
„Mitte eriti kena. Ma mäletan teda.” Dylan hüppas rajale. Ta ei paistnud kaaluvat, et võib libiseda ja oma pea ära lüüa või pahkluu välja väänata või sellest neetud mäest alla kukkuda. Muidugi maandus ta kergelt jalgadele. „Ta ei olnud nii kena kui su viimane näitlejanna.”
„Tema etendus tühistati äsja ja ta ei ole kena. Ta on võrratu.”
„Tark?”
„Jah, ma arvan küll. Me ei jõudnud nii kaugele, enne kui meie teed lahku läksid.”
„Sinuga võrreldes ei ole paljud inimesed targad. See on suhteline mõiste.”
Samuti üks, mida Noah harva arvestas, aga ta oli õppinud raske kogemuse kaudu, et mitte igaüks ei mõtelnud nii nagu tema. Ja mida ta suhetest üldse teadis? Tema viimane „suhe” pühapäevaõhtuse tühistatud etenduse kena/võrratu näitlejannaga oli kestnud kolm nädalat ja lõppenud sel kevadel. Ta oli teadnud algusest peale, et see ei ole kuni-surm-meid-lahutab suhe, kuid oli arvanud, et see kestab vähemalt läbi suve.
Tema oli see, kes selle oli lõpetanud. Seda lihtsalt tuli teha. Kallid õhtusöögid, kingitused ja muu taoline oli üks asi. Temaga manipuleerimine, et ta rahastaks filmi, kus see naine saaks peaosa, oli hoopis teine.
„Hea, et sul oli aega loodust nautida,” ütles Dylan ilma mingi vihjeta sarkasmile.
„Sul on õigus. Kindlasti. Ma ei võtnud isegi mobiiltelefoni kaasa.”
Vehkinud minema sääse, kes näis olevat ta välja valinud, liitus Noah Dylaniga teekonnal mäest alla. Mõne minuti pärast olid nad valguslaikudega varjus ja Noah kuulis vee tormamist mööda kividest ülekülvatud jõesängi. Neist möödus mitu matkajat, laskudes sakilisest järsust rajast alla. Washingtoni mäel polnud garanteeritult ohutuid radasid, aga tuhanded ronisid sealt üles igal aastal ilma õnnetusteta. Ettevalmistus ja õige varustus oli selle võti, aga seda oli ka õige meelelaad – oma võimete selge hindamine ja valmidus tagasi pöörduda, kui tingimused nõudsid. Rumal riskimine Washingtoni mäel võis osutuda ohtlikuks, isegi surmavaks.
Kui ta oli otsustanud alustada oma äri, oli Noah hinnanud oma olukorda samasuguse selguse ja objektiivsusega nagu nüüd, kui ta nõustus liituma Dylani ja tema hokisõpradega White’i mägedes matkamisel. Ta oli NAK-i kujunemise algperioodil mõistnud, et vajab oma meeskonda Dylan McCaffreyt. Nad olid Los Angelese eeslinnas koos üles kasvanud, ent Noah oli läinud Massaschusettsi Tehnoloogiainstituuti ja Dylan NHL-i. Pärast seda, kui vigastusteseeria oli lõpetanud Dylani hokikarjääri, oli ta enamiku oma rahast tuulde lasknud ja magas oma autos, kui Noah tema aknale koputas, paludes sõbra abi.
Dylani instinktid ning asjalik lähenemine inimestele ja ärile aitasid Noah’l NAK-i käima saada ja käigus hoida. Selle edu oli ületanud isegi nende unistused. Nüüd valmistus Dylan abielluma naisega väikesest New Englandi linnast ja oma elu uutele rööbastele seadma.
Noah’l polnud aimugi, mida tema teeb pärast kuuma duši võtmist, kui ta on tsivilisatsioonis tagasi.
Talle laskus peale veel rohkem sääski, kui ta läks ümber järgmise rajakäänaku, aga selleks ajaks ta neist enam ei hoolinud. Ta võis kuulda autosid. Pärast kolme ööd telgis magamist oli ta valmis minema Bostoni viietärnihotelli, isegi kui mingi odava filmi mõõga ja mantli mehe kostüüm teda ootas.
Dylan oli tellinud toa laiutavas Washingtoni Mäe hotellis, rahvuslikus ajaloolises maamärgis, mis avati Bretton Woodsis aastal 1902. Noah oleks sinna õnnelikult mitmeks päevaks jäänud ning nautinud kuurordimugavusi ja suurepäraseid vaateid ümbritsevatele mägedele, kuid nad pidid Dylaniga Bostonisse minema.
Nad käisid kordamööda duši all ja panid puhtad rõivad selga.
Noah ei ajanud habet. Dylan naeris. „Neljapäevane habemekasv on mõõga ja mantli mehele oluline, nagu ma aru saan.”
Noah kehitas õlgu. „Ma lihtsalt lootsin, et see takistab mind kellelgi ära tundmast.”
Ta lipsas musta spordikuube, mida ta kandis musta siidist T-särgi ja mustade pükste peal – tema vorm, mille ta oli omaks võtnud pärast tehnoloogiainstituudi lõpetamist. Ta ei mäletanud selle põhjust, välja arvatud, et see oli paistnud tollal hea ideena. Dylan käis peale, et põhjuseks oli see, et ta tahtis vanem välja näha. Võibolla oligi. Mistahes see põhjus ka oli, nüüd ootasid inimesed, et ta ilmuks välja pealaest jalatallani mustas.
Ta pigistas oma iPhone’i pihku ja hakkas koridori minema.
„Kui palju sõnumeid sa said?” küsis Dylan, kui nad toast lahkusid.
„Mis paneb sind arvama, et ma vaatasin?” Sõbra silmade pööritamise peale vastas Noah liialdusega. „Kümme tuhat.”
„Sa pead silmas kümmet ja ühele sa vastasid.”
See tabas lähedalt. See oli ju Dylan. Ta oskas inimesi lugeda.
Nad suundusid laiast elegantsest trepist alla peavestibüüli ning seejärel välja avarale etikule, kust avanes vaade murulaamadele ja vapustavatele mägedele, kus nad olid veetnud möödunud neli päeva ja kolm ööd.
Kui nad kõndisid Dylani auto poole, kortsutas Dylan Noah’ poole kulmu. „On kõik korras?”
„Sääsed hammustasid mind. Kas sa muretsed Lääne-Niiluse viiruse pärast?”
„Ei, ja ka sina ei muretse. Mis lahti on?”
Noah raputas pead, istudes Dylani Audi reisijaistmele. Dylan oli selle auto ostnud oma Knights Bridge’i elukoha jaoks, kui ta veetis nüüd suurema osa