Neli luike. 6. Poldarki raamat. Winston Graham
Читать онлайн книгу.
mõtlen ma … arutlen endamisi …”
„Mida?”
„Midagi niisugust, mida ühel abikaasal ei sobiks ehk sinu arvates oma naise kohta mõelda …” Ta jäi korraks vait. „Nimelt, et kas pole sinu vastne vaenulikkus Ross Poldarki vastu ehk vähem siiras kui vana kiindumus …”
„Sul on õigus!” vastas Elizabeth silmapilk. „Ma pean seda mõtet tõesti ülimalt sobimatuks! Kas sa süüdistad mind teeskluses või milleski enamas?” Naise hääl oli vihane. Viha pidi tõrjuma eemale hirmu.
Neil oli abielu vältel olnud nii mõnigi kord lahkarvamusi, aga mitte kunagi tülisid. Nende suhted ei olnud sedalaadi. Nüüd, kui üks näis olevat tulekul, lõi George kõhklema ega esitanud otsest väljakutset, milleks ta polnud päris valmis.
„Kuidas võiksin ma teada?” vastas ta. „Ehk ei olegi see teesklus. Ehk on see lihtsalt enesepett.”
„Olen ma kordagi … olen ma nende kahe aasta jooksul kordagi andnud sulle põhjust arvata, et võiksin hellitada Ross Poldarki vastu soojemaid tundeid, kui mu sõnadest välja võib lugeda? Nimeta mulle kas või üks kord!”
„Ei. Mul pole nimetada ainsatki. Ma ei pidanudki silmas seda. Kuula. Sa oled naine, kelle sõprustunded on püsivad. Mööna seda. Sa seisad alati oma sõprade eest. Aastatel, kui olid abielus Francisega, ei kõigutanud miski seda sõprust, mida tundsid Ross Poldarki vastu. Pruukis mul ainult mainida tema nime, kui tõmbusid jäiseks. Alles meie abielu ajal muutusid tema vastu sama ebasõbralikuks, sama tõrjuvaks kui mina. Kõigis lahkhelides oled sa asunud minu poolele …”
„Kas see annab sulle põhjust nuriseda?”
„Muidugi mitte. See on olnud mulle meeltmööda. Tõdemus, et oled … minu poole üle tulnud, valmistab mulle rõõmu. Paraku pole ma päris kindel, kas nii suur muutus on sulle loomuomane. Pigem võiks sinust oodata, et toetad – ehkki vastu tahtmist – minu ja vana sõbra vastasseisudes mind, sest … pead seda minu naisena oma kohuseks. Aga mitte nii innukalt, nagu sa praegu näid tegevat. Sellepärast tekivadki mul mõnikord kahtlused. Ma küsin endalt, kas mu naine on oma suhtumises ikka siiras. Võib-olla petab ta mind, sest arvab, et see valmistab mulle rõõmu. Või petab ta ehk ennast, soovides varjata enda eest oma tõelisi tundeid.”
Lõpuks tõusis Elizabeth lauast ja läks kamina juurde, kus tuli oli alles äsja süüdatud ja põles madala leegiga.
„Kas sa nägid täna Rossi?” Liigutusega, mis oli sama jahe ja rahulik kui tema sõnad, kohendas naine vallandunud kihara juustes olevasse kammi.
„Ei.”
„Siis ma küll ei mõista, mispärast sa mind ühtäkki niiviisi süüdistad.”
„Meil tuli jutuks, et teda võib kindlasti kohata Caroline’i laulatusel. Kas sellest ei piisa?”
„Sellest jääb väheks, et õigustada sääraseid … mõistaandmisi. Need panevad suisa arvama, et oled mind juba pikka aega kahtlustanud.”
„Aeg-ajalt on niisugused mõtted mul peast läbi käinud. Mitte just sageli. Aga pean tunnistama, et mõningaid kahtlusi on mul olnud.”
Järgnes pikk vaikus, mille vältel Elizabeth katsus oma mäslevad tunded taas kontrolli alla saada. Ta oli seda George’ilt õppinud.
Ta läks üle toa ja jäi mehe kõrval seisma, sale nagu noor tüdruk. „Sa oled liiga armukade, mu kallis. Mitte ainult Rossi, vaid kõigi meeste peale. Kas tead, et ma vaat et ei julgegi pidudel naeratada ühelegi alla seitsmekümnesele mehele, kartmata, et oled valmis ta läbi torkama!” Mees tahtis midagi öelda, ent Elizabeth asetas käe tema käsivarrele. „Mis puudutab Rossi – sa arvasid juba, et ma juhin jutu temalt kõrvale, aga nagu näed, ei tee ma seda –, mis puudutab Rossi, siis tema ei lähe mulle tõepoolest põrmugi korda. Kuidas saaksin ma sind selles veenda? Vaata mulle otsa. Võin öelda üksnes seda, et kunagi olid mul tema vastu tunded, aga nüüd neid enam pole. Ma ei armasta teda. Mulle ei läheks korda, kui ma temaga enam kunagi ei kohtuks. Ta õieti isegi ei meeldi mulle. Minu silmis on temast saanud … praalija, omamoodi koguni türann, keskealine mees, kes püüab näida noorena; mees, kes kandis kunagi mõõka ja muketärimantlit ega tea, et need pole enam moes.”
Olnuks Elizabethil aega hoolikamalt sõnu valida, poleks ta tõenäoliselt suutnud leida teisi nii sobivaid ja veenvaid. Viha- ja põlguseavaldused oleksid kõlanud võltsilt. Nendest nappidest, jahedalt hävitavatest lausetest, millesse olid kätketud suuresti George’i enda hoiakud, ehkki too ise poleks osanud neid nii hästi väljendada, tulvas tema hinge kummatigi kindlustunne.
See tulv tõi talle koguni vere näkku – tema puhul äärmiselt haruldane nähtus – ning ta lausus: „Ehk olen ma tõesti liiga armukade. Ei tea, ei oska öelda. Aga sa ju ometi kindlasti tead, miks.”
Elizabeth naeratas: „Seda ei ole vaja. Sul pole tarvis kellegi peale armukade olla. Kinnitan sulle.”
„Sa kinnitad mulle.” Korraks vilksatas üle George’i näo jälle kahtlus, mis heitis sellele varju, muutis selle inetuks. Siis kehitas mees õlgu ja naeratas. „Olgu …”
„Kinnitan sulle,” kordas Elizabeth.
Teine peatükk
I
Doktor Dwight Enys ja preili Caroline Penvenen abiellusid pühakutepäeval, mis langes 1795. aastal pühapäevale, Truros St. Mary kirikus. Caroline’i Killewarreni härrastemaja asus küll Sawle’i ja Grambleri kihelkonnas, kuid Sawle’i kirikusse oleks rahvas vaevalt ära mahtunud. Trurosse oli enamikul külalistel kõige lühem maa tulla ning november oma ränkade vihmavalingutega polnud just sobiv aeg maateedel reisida.
Pulmad tehti lõpuks ikkagi suured. Dwight oli sellele esialgu küll vastu vaielnud, aga Caroline oli talle augu pähe rääkinud, kui ta oli alles liiga nõrk, et endale kindlaks jääda. Tõtt-öelda polnud ta pikast vangipõlvest veel praegugi lõplikult kosunud. Puhuti võis ta olla pikka aega jõuetu ja osavõtmatu ning polnud lahti saanud tülikast öisest köhast ja õhupuudusest. Tema oleks parema meelega lükanud laulatuse edasi kevadele, aga Caroline oli öelnud: „Armas, ma olen juba küllalt kaua vanatüdrukupõlve pidanud. Pealegi on mängus ka minu hea nimi. Krahvkond ongi juba šokeeritud, et elame sinu tervenemise ajal seltsidaami juuresolekuta ühe katuse all. Vanaemad nõuavad, et teeksid minust ausa naise.”
Niisiis oli kokku lepitud kuupäevas ning seejärel kindlaks määratud pulmade üksikasjad. „See ei kõlba kuhugi, et sa mind häbened,” lausus Caroline. „Piinlik küll, et mul nii palju raha on, kuid seda sa teadsid juba varemgi ning suured pulmad on tagajärg, mis tuleb välja kannatada.”
Nii nagu Elizabeth ennustas, saabus laulatusele peaaegu kogu krahvkond või vähemasti see osa, kust polnud liiga kauge kohale sõita. Öisele paduvihmale oli järgnenud päikesepaisteline päev ning tänavatel laiutavad lombid särasid nagu silmad ja peegeldasid taevast. Caroline kandis valgest satiinist kleiti, mille alusseelikut ja kante ehtis pilkupüüdev kuldne võrk, ning tema juustel oli väikestest pärlitest diadeem. Altari ette kõndis ta Oxfordshire’is elava onu käekõrval ning laulatusele järgnes High Crossi ballisaalis pulmapidu.
George oli lõpuks Elizabethi veenmisele järele andnud ja nõustunud temaga kaasa minema ning õige pea märkaski ta oma vana vaenlast seismas koos naisega pruudi ja peigmehe lähedal. Praeguses meeleolus oli tal vaat et ületamatult raske juba ainuüksi lähemale minna ja nende juurest mööduda, aga tema väikest kõhklust märkas ainult Elizabeth, siis läksid nad edasi.
Ross Vennor Poldark, väikese, kuid ülimalt kasumliku tinakaevanduse ainuomanik, kunagine sõdur ja alatine nonkonformist, kellele kuulus põhjarannikul sada aakrit kaunis lahjat ja viljatut põllumaad, kandis musta sametkuube, mille lühikeste esihõlmade alt paistsid hall seemisvest ja liibuvad hallid nankingpüksid. Vest ja püksid olid uued, aga kuub oli seesama, mille isa oli ostnud talle kahekümne esimeseks sünnipäevaks ning mida ta keeldus välja vahetamast, ehkki raha oli tal selleks nüüd enam kui küll. Ehk oli selle keeldumise taga ka terake uhkust – uhkust, et möödunud neljateistkümne aasta jooksul