Neli luike. 6. Poldarki raamat. Winston Graham
Читать онлайн книгу.
seejärel muudest asjadest.
„Kui juba kord Warlegganitest juttu tuli,” sõnas Pascoe varsti. „Nende panga ning Basset, Rogers & Co. vahel on sõlmitud midagi kokkuleppetaolist, millest ammutavad kasu mõlemad. Ühinemisest pole seal muidugi juttu, küll aga sõbralikust koostööst ning see võib Pascoe, Tresize, Annery ja Spry pangale pisut halvasti mõjuda.”
„Mismoodi?”
„Noh, nende kapitali maht kujuneb meie omast viis-kuus korda suuremaks. Olla konkurentidest palju väiksem pole kunagi hea – saati siis veel surutise aegadel. Panganduses on suurusel hoiustajale iseäralik külgetõmbejõud. Nagu tead, on sellest, kui võtsin kõrvaletrügimise ohu tõttu endale kolm partnerit, möödas juba mitu aastat. Nüüd on see oht hakanud jälle esile k-kerkima.”
„Kas pole kedagi, kes aitaks sul tasakaalu jälle jalule seada?”
„Lähikonnas küll mitte. Väljaspool muidugi, aga sellised kohad nagu ütleme Helston või Falmouth jäävad liiga kaugele, et kulda või pangatähti hõlpsalt ja ohutult transportida.” Pascoe tõusis. „Oh, küllap ajame läbi samamoodi kui ennegi, ilma et midagi halba juhtuks. Kuni puhuvad soodsad tuuled, pole tõesti kellelgi põhjust karta.”
II
Linna teises servas kammis Elizabeth tualettlaua ees juukseid, samal ajal kui George, seljas pikk peenest lõuendist hommikumantel, istus kamina ees ning jälgis teda nagu tavaliselt. Ainult et nüüd, pärast nädalatagust jutuajamist polnud tema seiravas pilgus enam endist umbusku. Pinge oli järele andnud. Tundus, justkui oleks mees heidelnud pikka aega mingi hingelise kriisiga, mille iseloomu Elizabeth ei söandanud hakata oletamagi, ning sellest lõpuks välja tulnud.
„Kas panid tähele,” lausus George, „kas märkasid, kuidas Falmouth meid eiras?”
„Kes? George Falmouth? Ei märganud. Miks oleks ta pidanud seda tegema?”
„Ta on alati olnud tõrjuv, külm ja pahur.”
„Aga säärane ta juba kord on! Vähemasti väliselt, sest tegelikult ei ole ta sugugi nii tõre. Mäletan, et kohtusin nendega tollel ballil, kui olime alles äsja abiellunud, ning ta tundus nii külm ja tõrjuv, et mõtlesin juba, kuidas ma teda solvanud olen. Aga tema üksnes sõitles mind, ütles, et nüüd, kui meil kõigil on nii ühesugused nimed – kaks George’i, mõlemad abielus Elizabethiga –, võib tekkida voodikaaslastega väike segadus!”
„Oh,” tähendas George, „sinu vastu pole tal midagi, aga ei minul ega mu isal õnnestu talle kuidagi meeltmööda olla. Ta on alati olnud ligipääsmatu ja viimasel ajal on see muutunud eriti silmatorkavaks.”
„Noh, naise surm oli talle ränk hoop. Kurb on jääda üksi, kui lapsed on alles nii väikesed. Ja ta ei tundu olevat mees, kes tahaks uuesti abielluda.”
„Tal pruugiks ainult sõrmega tõmmata ja sada tüdrukut jookseks tormi. Tiitli ahvatlusele on raske vastu panna.”
George’i häälest kostev põlgus sundis Elizabethi pilku tõstma. Säärase ahvatlusega silmitsi seistes poleks Warlegganid sellele kindlasti selga pööranud.
„Fali-äärsetest maavaldustest on talle vähe, ta tahab valitseda ka Truro üle. Ja katsugu keegi teda selles takistada!”
Elizabeth sõnas: „Aga eks ta ju valitsegi Truro üle, kui rääkida omandist ja mõjuvõimust. Seda ei vaidlusta keegi. Minu arvates lähevad asjad siin väga kenasti.”
„Eksid, kui nii arvad,” ütles George. „Linn ja kogu piirkond on tüdinud sellest, et neid koheldakse rikka mehe vallasvarana. Meil pole siin kunagi olnud korruptsiooni valijameeste kinnimaksmise mõttes, aga tema käitumine muudab valijakogu naerualuseks.”
„Aa, sa pead silmas valimisi,” lausus Elizabeth. „Need on jäänud mulle alati arusaamatuks.”
„Parlamenti saadetakse kaks liiget ning nood valib korporatsioon. Seniajani on valijakogu kuulekalt hääletanud Boscawenite nimetatud kandidaatide poolt – kui tõele au anda, siis viimase ajani on nendel kohtadel olnud kaks Boscawenite sugulast – ning sellele ei oleks õieti midagi pahaks panna, sest meie kõigi poliitilised vaated on suuresti ühesugused, aga linnaesindajatele peaks eneseaustuse huvides jääma kas või näiliseltki valikuvõimalus, tõtt-öelda peaks neil olema tegelik õigus valida, mis siis, et lõppkokkuvõttes ei söandaks keegi astuda vastu Falmouthi soovidele.”
Elizabeth hakkas juukseid palmitsema. „Ei tahaks uskuda, et see George’i eriti häiriks. Tean, et tema onu oli küll väga võimukas, aga …”
„Nad on kõik ühesugused.”
Elizabeth arvas end aimavat, miks kolmas vikont George Evelyn ja õigupoolest ükski Boscawen ei taha Warlegganitega tegemist teha. Ta teadis, kui agaralt on George’i isa Nicholas – ning tõtt-öelda ka George ise – püüdnud Falmouthidele külje alla trügida, aga vana ja nüüd juba tiitliga perekonna loomulikud eelarvamused edasipüüdliku tõusiku vastu polnud ainus põhjus, miks see kuidagi ei õnnestunud: nende huvid kattusid liiga suurel määral. Warlegganite mõjuvõim kasvas pidevalt. Kui see ehk ei põrganudki Boscawenite huvidega otseselt kokku, siis jooksis igatahes nendega rööbiti. Pealegi olid Boscawenid harjunud ajama asju kas omasuguste või alamatega, aga Warlegganid polnud kumbagi: nemad esindasid uusrikkaid, kes ei sobinud praegu veel ühtegi üldtuntud ühiskonnakihti. Uusrikkaid oli mõistagi ka teisi, iseäranis Londonis, aga ühed kohanesid ümbrusega kiiremini kui teised. Elizabeth pidi tunnistama, et kõigi oma pingutuste kiuste ei olnud Warlegganid kiired kohanejad.
George lausus: „Linnas valitseb suur rahulolematus ning Sir Francis Bassetist võiks hõlpsasti saada selle rahulolematuse keskne kuju.”
„Francisest? Jah, ta on ju küll omamoodi tähtis ning väga rikas ja toimekas, kuid …”
„Sina oled tundnud teda muidugi kogu elu, aga mina tutvusin temaga alles veebruaris. Oleme avastanud, et meil on palju ühist. Truro kolmanda panga omanikuna on ta soovitanud inimestel pöörduda mõnes äriasjas minu poole ja mina omakorda teistel tema poole. Tõtt-öelda teeme mitmes küsimuses koostööd.”
„Ja kuidas see …?”
„Ta on ostnud linnas kahe aasta vältel kinnisvara ja valiti hiljaaegu linnaesindajate etteotsa. Ta ise on Penrynist valitud parlamendiliige ja talle allub veel mitu liiget. Tean, et ta peab Truro saadikukohtadel huviga silma peal.”
Elizabeth sidus palmiku otsa rukkilillesinise paelaga kinni. Nõnda, valmistudes voodisse minema, võinuks teda pidada kaheksateistkümneaastaseks tüdrukuks.
„Kas ta ütles seda ise?”
„Veel mitte. Me pole nii lähedased tuttavad. Aga ma näen, mis radu tema mõtted käivad. Ja kaldun arvama, et kui meie sõprus edeneb, võib ta üheks kandidaadiks nimetada mind.”
Elizabeth pöördus. „Sind?”
„Miks mitte?” küsis George teravalt.
„Mõistagi sobiksid sa selleks hästi. Aga … aga see piirkond kuulub Boscawenitele. Kas see jätaks sulle vähimaidki šansse?”
„Usun küll. Kui asjad lähevad edasi vana rada. Oleks sul midagi selle vastu?”
„Muidugi mitte. Arvan, et see meeldiks mulle päris hästi.” Elizabeth tõusis püsti. „Aga Basset on viig!”
Chynowethid olid olnud mitu põlvkonda järjest toorid.
„Mulle ei meeldi nende partei põrmugi rohkem kui sulle,” vastas George. „Aga Basset on Foxile[1.] selja keeranud. Kui pääseksin alamkotta, siis tema pooldajana, ning toetaksin sel juhul praegust valitsust.”
Elizabeth puhus ühe küünla ära. Peenike suitsunire keerles peegli poole ja haihtus.
„Aga millest niisugune ootamatu huvi? Ma pole kuulnud, et tulekul oleksid valimised?”
„Ega olegi. Ehkki Pitti mandaat hakkab aeguma. Ei … jutt ei käi valimistest, küll aga võivad tulla asendusvalimised. Sir Piers Arthur on raskesti haige.”
„Ma