Skandaalne lord. Nicola Cornick
Читать онлайн книгу.
timukas mütsi üle Clarencieux’ näo ja pani talle silmuse kaela.
Preestri huuled liikusid, aga palvesõnad kadusid rahvamassi lärmi.
Beni käsi haaras kollases mantlis tüdruku randmest ning tõmbas ta rahvamassi jalgade eest ära, kuhu too oli poolenisti kukkunud, kui rahvas tapalava poole trügis.
Ben tõmbas tüdruku embusse. Ta tundis, kuidas neiu keha tema puudutuse peale ehmatusest kangestus ja too peaaegu eemale tõmbus, kuid rahvamassi surve pressis nad kokku ja neiu ei punninud enam vastu. Tema kübar oli peast ära kukkunud, tumedad juuksed pahmakana näol laiali. Säravad merevaigukarva silmad olid tooni võrra kahvatumad kui tema pähklikarva juuksed. Neiu paistis ehmunud.
„Mul polnud aimugi, et see on nii…” Ben kuulis vaevu neid sosinal öeldud sõnu.
„Te tegite rumalasti, et siia alla tulite.” Aga mehe käed puudutasid neiu keha õrnalt, kui ta teda hoidis, ning mees kaitses teda oma kehaga neid lämmatava surve eest.
„Ma otsisin kedagi.” Nüüd olid tüdruku ripsmetel pisarad. Ben nägi, kuidas ta raskelt neelatas. „Ma ei taibanud, et see on nii ohtlik.”
„Mida te siis ootasite?” Beni hääl oli karm. „Aiapidu?”
Kostis hüüdeid. „Mütsid peast!”
See oli ainus avalik austusavaldus, millega poomist märgiti. Rahvas tammus jalalt jalale ning võttis mütsid ja tanud peast. Timukas tõmbas kangist ja luuk avanes mürtsuga. Rahvas karjus metsikult ning Ben tundis, kuidas tüdruku keha läbistas värin. Neiu surus näo vastu mehe pintsakut. Beni käsi takerdus tüdruku juustesse ja surus teda veel tugevamini enda vastu. Mees tundis oma südant peene sinise mantliriide all tagumas. Neiu põsk oli tema rinna vastu surutud ning tema silmad olid suletud. Viha, piin ja vihkamine matsid Beni metsiku lainena enda alla ning ta langetas pea, et mitte näha Clarencieux’ häbiväärset surma, surudes huuled neiu juustele. Tüdruk tundus armsa ja pehmena ning lõhnas kergelt rooside järele. Ben tundis tillukesi värinaid, mis tüdruku keha raputasid. Tema pisarad niisutasid mehe pintsakut.
„Ma kohtusin temaga kord,” ütles Catherine summutatult. „Ta polnud seda ära teeninud.”
„Ta oli mu sõber. Ma ei saanud midagi teha.” Ben kuulis oma karedat häält, kui ta läbikukkumisele ja kaotusele silma vaatas. Kord varem oli tal õnnestunud oma sõber kindlast surmast päästa. Seekord polnud see õnnestunud.
Neiu tõstis silmad ja vaatas mehele otsa. Tema silmad olid tumedad ja süütud ja mehe süda võpatas. Tal oli tunne, nagu näeks tüdruk otse tema hinge.
„Andke andeks,” ütles tüdruk. „See on ju mõrv.”
Timukas andis Ned Clarencieux’ kandadele hoogu, et tema surma kiirendada. Ben oli talle selle eest hulga raha andnud. See oli ainus, mida ta teha sai, kuid vähemalt oli ta lubadust austanud. Rahvahulk juubeldas, kui Clarencieux suri. Veidi aega põrnitses Ben neid kõiki jubedustundega, karjatas katkendlikult ning tõmbas tüdruku kuuleka keha endale veel lähemale. Beni haaras kergendus, kui ta naise keha enda vastas tundis. Ta vajas naist. Selle igatsuse tugevus ajas mehe segadusse, kuid ta ei saanud selle üle praegu arutleda, sest tema hinges valitses pimedus ja neiu oli ainus valgus. Ben põimis käed tüdruku ümber, surus põse tugevasti vastu tema pehmust ning sulges mõtted deemonite eest, kes tema jalge ümber parvlesid.
Ben poleks osanud öelda, kui kaua nad niimoodi seisid, kui vägivald ja verejanu nende ümber keerlesid, ja ehkki ta teadis, et tüdruk oli hirmul, tundis Ben end tol hetkel mõistliku rahukeskmena.
Pinge rahvahulgas andis järele ja lärm vaibus veidi. Ben lõdvendas oma haaret ning tüdruk tõmbas sügavalt ja katkendlikult hinge. Ta värises ikka veel. Ben tundis seda.
„Ta oli vapper poiss,” ütles keegi. „Ta suri nagu mees.”
Rahvahulgas liikusid trükipoognad, millel oli puulõikes pilt poomisest ja ettekanne Clarencieux’ väidetavast ülestunnistusest. Need olid tükk aega enne poomist valmis trükitud ja Ben trampis ühe tülgastust tundes jala alla.
Ta tõstis käe ja pühkis tüdruku põselt pisara. Ben tundis end kurnatuna, nii kurnatuna nagu tüdruk välja nägi. Neiu ripsmed olid tema kahvatu naha taustal tumedad ning silmad näisid väsinud ja verkjatena. Mehe sõrmed puudutasid neiu suunurka ja ta kuulis, kuidas tüdrukul hing korraks kinni jäi. Catherine’i pilk sööstis mehe näole, tema silmad olid suured ja neis oli küsimus. Nende vahel toimus midagi võimsat ja seletamatut ja mehe keha haaras iha. Ta ei tohtinud naist tahta, mitte siin ja praegu. See ei tundunud õige olevat. Ja ometi vajas ta neiut. Ta ei saanud sinna midagi parata. See oli kõige võõram ja hirmutavam tunne, mida mees kunagi oli kogenud.
Clarencieux’d võeti maha. Ben tundis ära doktor Astley Cooperi, kes tapalava tagant galeriist nähtavale ilmus ja šerifi ja timukaga juttu ajas. Rohkem kui miski muu tol päeval tekitas Benis iiveldust mõte, et Clarencieux läks nüüd kirurgi lõikuslauale.
„Saatke surnukeha minu juurde nagu tavaliselt,” ütles Cooper. „Ma lähen lõunat sööma. Vürtsitatud neerud, eks ole, nagu ikka?”
Ben tundis, kuidas tüdruk värises. Rahvahulgas nuttis väike poiss ja korratu riietusega hoidja noomis teda vihast kiledal häälel. See paistis murdvat lummuse, mis oli nad enam kui tihedalt kokku köitnud ja sidunud nende hinged. Ben taganes ja sundis end vaatama tüdrukut kui tavalist libu, kena müüdavat naist. Sellest hoolimata tundis ta neiut lahti lastes sisimas külma.
Tüdruk surus käe suule. „Nad hakkavad mind otsima. Ma pean minema.”
Ben hoidis ikka veel kergelt tema käsivart. Ta ei lasknud tüdrukut veel lahti ja uuris tema nägu. Tüdruk polnud nii noor, nagu ta algul oli arvanud, võib-olla pigem kakskümmend või kakskümmend üks kui kaheksateist. Neiu näol polnud meiki, mida kõrgklassi prostituudid tavaliselt kasutasid, kuid ta ei vajanudki kaunistamist. Tema riided olid stiilsed, hea kvaliteediga ja kallihinnalised. Ta pidi Withersi jaoks oluline olema, et mees talle nii heldelt raha andis, ja kahtlemata oli tõsi, et neiu armuke tuleb teda peagi otsima…
„Catherine!”
Ben ajas end sirgu. Withers oli nagu märguande peale tapalava taga asuva paviljoni trepist joostes alla tulnud ja omanikuilmel tüdruku küünarnukist haaranud. Ben tundis, kuidas vaenulikkus, mida ta tolle mehe suhtes alati oli tundnud, tema keha kananahale ajas. Ta ei tahtnud mõelda asjadele, mida tüdruk pidi tegema, et rahuldada armukest, kes talle need kallid riided ostis.
Withers mõõtis Beni ülevalt alla, mis oli üsna tubli saavutus, sest Ben oli temast vähemalt kuus tolli pikem.
„Kao minema, Hawksmoor,” ütles Withers.
Ben naeris karedalt. Ta pidi oma viha maandama ja Withers oli väga hea märklaud. „Withers, see on avalik poomine,” ütles ta põlglikult. „Igaüks võib siin olla.”
Withersi näojooned teravnesid vihkamisest. „Ja igaüks võib surra, eks ole, Hawksmoor? Sa peaksid seda meeles pidama.” Tema nägu moondus. „Las Clarencieux olla hoiatuseks. Oma saatuse eest sa ei pääse.”
Ben naeris. „Withers, kas sa loed mulle moraali? Kui sobimatu.”
Withers astus sammukese ettepoole, Ben haistis tema rääsunud hingeõhku ning tundis seda oma näol.
„Täna mõisteti viimaks ometi õigust,” sülgas ta ning vaatas sinnapoole, kus Clarencieux’ moondunud keha minema viidi. „Sina oled järgmine, Hawksmoor. Ma hävitasin Clarencieux’ ja hävitan ka sinu.”
Ben kuulis, kuidas tüdruk ähvardust kuuldes õhku ahmis. „Mu isand…” alustas neiu ja sirutas käe Withersi poole. Mees lükkas selle vihaselt kõrvale.
„Ole vait, Catherine!”
Ben astus ettepoole, haaras kõvasti Withersi revääridest ja kergitas mehe maast lahti. Tolle nägu värvus ohtlikult punaseks.
„Ära ähvarda mind, Withers,” ütles Ben viisakalt. „Mul pole aimugi, mis kaebused sul olid, aga mina pole nagu Clarencieux. Ma oskan enda eest hoolitseda.” Ta vaatas Catherine’i poole, kelle nägi oli vihast ja piinlikkusest punane. „Ja ära