Skandaalne lord. Nicola Cornick
Читать онлайн книгу.
talle, et kui ta tahab nimelt selle lehtsabaga vallatleda, võis neiu enam kui valmis olla.
„Ma jään teie võlglaseks, mu härra,” ütles tüdruk.
„Catherine,” ütles Withers ning tema hääles kõlas selge hoiatus.
Neiu heitis talle põlgliku pilgu.
„Mu härra?”
„Me lahkume. Enne kui… see lurjus mürglit tekitab…”
Ben võttis neiu käe. Catherine. Talle meeldis see nimi. See sobis neiule. Korraga tahtis Ben tüdrukut Withersi käest ära võtta rohkem kui midagi muud maailmas.
„Ma usun, et lord Withersi arvates võin ma teid tema juurest ära meelitada, proua, kui ta lubab teil veel hetkekski minu seltsi jääda,” ütles Ben.
Nüüd sähvatas neiu pruunides silmades midagi vallatut. „Kas tõesti? Kui… lõbus. Ma kinnitan teile, mu härra, et selleks pole vähimatki võimalust.”
Nende pilgud kohtusid ja põimusid trotslikult. Ben tõstis neiu käe huultele ja surus kinnastatud peopessa suudluse.
„Ei?”
Tüdruk punastas. See oli üsna hea saavutus. Küünik nagu ta oli, leidis Ben ikka veel, et seda oli imeline jälgida isegi teades, et tõenäoliselt oli tegemist harjutatud reaktsiooniga. Neiul õnnestus teda peaaegu veenda, et ta oli pigem süütu kui libu. Aga parimad libud olid süütuse teesklemises osavad. Ben teadis sellest kõike. Ta oli küllalt kaua nende seas elanud.
Ja see siin tundis mängu. Tema ennast odavalt ei müü. Neiu tõmbas oma käe väga otsustavalt tema haardest, osutades, et nende kerge flirt oli lõppemas.
„Ei.”
Sellest hoolimata märkas Ben, kuidas tüdruku sõrmed vaistlikult kõverdusid suudluse ümber tema peopesas, ning ta naeratas.
„See võib mõtlemist väärt olla.” Tal polnud mingeid süümepiinu mehe armukese näppamise suhtes tema nina alt. See muutis vallutuse magusamaks ja antud juhul oleks tõesti imeline, kui see nutikas peibutav libu oleks tema voodis – pealekauba teeks see Withersile tuska.
„Ma sain aru, et teil pole daamile midagi pakkuda.” Neiu toon oli jahe.
„Mitte palju.” Ben nõustus lihtsalt. „Mul pole varandust, nagu te kahtlemata olete kuulnud. Ma võin pakkuda teile ainult oma meisterlikkust…”
„Catherine!” Withersi hääl kõlas plahvatusohtlikult.
„Mängurina,” lõpetas Ben sujuvalt. „Ma ei kaota kunagi.”
Catherine raputas pead. „Mu härra, ausalt öeldes on sellest vähe. Vabandage mind. Head päeva.”
Ta pöördus minekule, tegemata välja Withersi nõudlikult välja sirutatud käest. Beni huultele ilmus neiu trotsi nähes muie. Withers võis talle ju varandust tähendada, aga tüdruk oli siiski Benist huvitatud. Ta teadis seda. Tema keha tõmbus selle mõtte peale talumatult pingule.
Ben jälgis, kuidas tüdruk paviljoni trepist üles läks, selg pulksirge. Withers kiirustas tõreledes ja ärritatult kätega vehkides talle järele. Ben ootas, kuid tüdruk ei vaadanud tagasi. Tema naeratus muutus nukraks. Talle tundus, et tüdruk oli tema pilgust teadlik ja mitte miski maailmas poleks suutnud sundida teda ümber pöörama. Aga ta kohtub neiuga uuesti. Ta kavatses selle eest hoolitseda. Ja siis ei ütle tüdruk talle ära. Ben tõrjub Withersi oma naudingu nimel kõrvale. Ta oli valmis oma võidu peale selles vallutuses kihla vedama. Nagu ta oli Catherine’ile öelnud, ei kaota ta kunagi.
Teine peatükk
Me peame lootma ja uskuma, et need vabadused, mida te endale lubasite, ei tulenenud kerglastest kommetest ega ettevaatamatust käitumisest.
– Proua Eliza Squire „Daamidele sobilik käitumine”
„Mida kuradit sa mõtlesid, Catherine, kui käitusid nagu… nagu Hawksmoori lirva? Kahtlemata arvab nüüd nii tema kui kogu rahvas, et sa pole midagi enamat kui libu!”
Lord Withers suutis vaevalt oodata, kui nad Guilford Streetile jõudsid ja elutoa uks nende järel sulgus, hakates siis kohe Catherine’iga sõitlema tema käitumise pärast Newgate’is.
Catherine teadis, et see nii läheb. Withers oli peaaegu lõhkenud pingutusest oma viha tõllas, tema isa silme all, vaos hoida. Neiu teadis, et Withersi meelest oli talle liiga tehtud ja ning ta peab Catherine’i kergemeelseks. Ja oli tõsi, et ta oli veidike flirtinud. Withers, kes käitus nagu tema omanik, oli ta vihale ajanud ja tema tunded olid Ben Hawksmoori embuses olemisest juba niigi vapustatud. Catherine teadis, et õrnus, millega Ben teda Clarencieux’ hukkamise ajal hoidis, oli ta täielikult vallutanud. See oli ootamatu ja ehmatavalt ahvatlev. Catherine oli nii tüdinud olemast sõnakuulelik noor debütant, lõksus Withersi julmuse poolt määratletud tulevikus, elamas igavat elu Guilford Streetil tütrena, keda ei armastatud, kihlatuna mehega, kes suutis oma põlgust tema vastu vaevu varjata.
Ben Hawskmoor oli teda ihaldanud. Neiu oli tundnud seda mehe puudutuses ja näinud tema pilgus. Catherine elas kaitstud ja hellitatud elu ja teadis füüsilisest ihast vähe, kuid täna oli ta ise selle jõudu tundnud ning see oli väga ahvatlev tunne.
Neiu ajas lõua püsti ja vastas Withersi kuumale vihasele pilgule jahedalt. „Te teate suurepäraselt, mu isand, et ma ei otsinud lord Hawksmoori. Ma läksin rahva hulka ainult Johni otsima. Kui ma seda tehes eksisin…”
Withers katkestas teda. „Kui? Muidugi sa eksisid! Kes sa oled? Lapsehoidja?”
„Ei,” vastas Catherine, „aga ma olin oma venna pärast mures.”
„Las teenijad muretsevad sinu venna pärast,” ütles Withers. „Sa teed pidevalt lollusi, et teisi aidata. Catherine, sa oled ometi daam! Ehkki ilmselt tuleb järeleandmisi teha, arvestades, et sinu pere tegeleb kaubandusega…”
Catherine tundis oma põski kuumamas. Withers oli tüdruku perekonna alama päritolu varem nii tihti kõneks võtnud. „Mina ei tee sellepärast mingeid järeleandmisi. Ma olin oma vanavanematesse äärmiselt kiindunud.”
„Kaupmees perekonna naisliinis,” ütles Withers ning tema hääles kõlas vana raha üleolek, „ja sinu isa pole samuti midagi enamat kui naabob.”
„Kui minu isa seltskond teile vastumeelne on,” ütles Catherine, hääl värisemas vihast mehe silmakirjalikkuse peale, „siis te varjate seda hästi. Ma arvan, et peaksite oma märkused adresseerima talle, mitte mulle, härra.”
„Ja seda ma teengi.” Withers pööras äkitselt ja tegi toas ringi. „Ma räägin temaga tõrksatest tütardest, kes käituvad nagu kasvatamatud väikesed indialased, kui nende haridusele on küllalt raha kulutatud, et neist daame teha.”
Catherine´i uhkus lõi lõõmama. See oli kõige julmem, et kogu luksus ja jõudeolek, mille nimel tema vanemad ja vanavanemad olid vaeva näinud, kuulus talle, kui tema igatses ainult avara silmapiiri ja väljakutsete järele, mis olid kuulunud vanemate ja vanavanemate ellu. Teda oli kasvatatud umbsetes elutubades viisakalt vestlema, kui tema kiheles kogu aeg reiside ja uute kogemuste põnevuse järele. Tema ristiema leedi Russell, kes viimati oli Samarkandis, oli üks selline kartmatu rändur ja tema kirjad, mis saabusid harva ja kaugetest paikadest, pakkusid Catherine’ile suurt naudingut ja panid ta veelgi enam igatsema pääsemist kuldsest puurist. Kui tema lootused ja püüdlused tegid temast lord Withersi silmis viletsama daami, mõtles neiu, siis seda ta küll ei kahetsenud.
Catherine ajas lõua püsti. „Mu isand, kas te olete mõelnud, et lord Hawksmoor eksis minu üle otsustades, kuna ma olin teie seltsis?” Neiu tõmbas sügavalt ja julgelt hinge. „Ma olen kuulnud, et teie maine pole just laitmatu, mu härra? Ja teil jätkus ebaviisakust kõnetada mind eesnimepidi vabadusega, mis viitab teatavale austuse puudumisele. Te võite aadlik olla, ehkki pärinete kuninga ebaseaduslikust pojast, aga need on kombed, mis mehest härrasmehe teevad.”
Vaikus särises. Withersi nägu oli erepunasest tuhakarva kahvatuks muutunud. Ta astus sammukese naise poole ja Catherine’i süda jättis löögi vahele. Selsamal