Suured veed. Arne Dahl
Читать онлайн книгу.
ilma eriliste tundemärkideta tänaval.
Ta oligi politseinik.
Ta painutas ennast viimast korda ettepoole ning tal õnnestus ilma jalgu liiga palju salaja kõverdamata sõrmeotstega tossusid puudutada. Siis hakkas ta jooksma.
Kell hakkas pool kaheksa saama, oli teisipäeva, neljanda septembri hommik. Nädalavahetus oli äsja lõppenud – ja üle elatud – ning nüüd peaks elu normaalseks muutuma. Töö abiga.
Nädalavahetus oli olnud enamasti tüütu. Kontsert Jakobi kiriku koori ja kammerorkestriga kusagil Medelpadis – ta ei suutnud seda kohanime isegi välja öelda – ja paari segaduses tenori tavapärased külgelöömised. Isegi kontserdi programm ei olnud kuigi põnev tundunud, muidu oli muusika harilikult nende ürituste tasakaalustav külg. Aga nüüd oli see kamp vähetuntud kaheksateistkümnenda sajandi itaallasi ja paar keskpärast üheksateistkümnenda sajandi rootslast, kellel puudub kirikukoori sisemise dünaamika tunnetus. Kohustuslik laul.
Ja kohustuslik laul tundus sama meeliülendav nagu kohustuslik politseitöö. See tähendab, nagu veel üks samm surma poole. Ilma midagi vastu saamata.
See, kes praegu need napid meetrid Kungsgatanile viiva trepini jooksis, oli Kerstin Holm, ta oli Keskkriminaalpolitsei rahvusvaheliste vägivallakuritegude eriüksuse – mida vahel ka A-rühmaks kutsuti – kriminaalinspektor ja silmnähtavalt neljakümnendate eluaastate künnisel. Ehkki üpris fit – kui iseenda kohta võib niimoodi öelda.
Aga ta parema meelega ei öelnud.
See oli rumal sõna.
Fit.
Slim.
See kõlas nagu roppus imbetsilli suus.
Mis oli arvatavasti täiesti õige, kui kõlalisele sarnasusele mõelda.
Need, kes olid slim ja fit, olid reeglina imbetsillid. Kurb, aga tõsi, mõtles ta häbitu eelarvamusega ja pani käe oma mänglevatele reielihastele.
Ta laskus mööda tavapäraselt uriinilehalist treppi alla ja läks kunagi nii silmatorkavate Kuningatornide juures Regeringsgatsbro alt läbi. Stockholmi kaksiktornid. Veel ei tea keegi, et need olemas on. Viiekümnendate aastate kaardi jäänused. Põsed kirvendasid veidi. Siresinine hilissuvetaevas kaksiktornide kohal tundus tõeliselt rootsilik.
Selge ja külm, ükskõikne, kuid leebe, leebe, kuid ükskõikne.
Hingusele läinud Rootsi mudeli sotsiaaldemokraatlik taevas.
Ta jõudis Sveavägenile. Kuna fooris oli roheline mehike, ei kõhelnud ta sekunditki ja sukeldus liikluskeerisesse ning kriimustas möödaminnes kergelt sõrmusega ühe punase – diagonaalis üle kolmveerandi ülekäiguraja ning ninaga pintsaklipslaste reservaadi Stureplani poole seisva Porsche kapotti. Jätkates oma teed mööda Kungsgatanit, kus parajasti Hötorgeti müügilettide kirevat lapitekki kokku õmmeldi, mõtles ta – peamiselt sellepärast, et mitte mõelda sellele, kuidas ta oli äsja kallist autot kriimustanud –, mis Porschega tegelikult juhtus. Mis juhtus terve põlvkonna dehumaniseerivaid püüdlusi sümboliseeriva automargiga?
Tegelikult oli ta juba alustanud mõttekäiku paarist tenorist, kes arvatavasti iialgi ei adu, et nad on peded, kuid selle katkestas kombinatsioon Porsche/must südametunnistus.
Porsche-inimesed olid olnud teerajajad. Nad olid olnud pöördumatu rahahulluse avangard. Nüüd on nende hoiakud valdavad. Igaühe suus.
Olemise talumatu kergus.
Jah, nii lihtne see oligi. Napilt aasta aega tagasi, seoses kummalise tasujate liiga – keda A-rühm erinnüsteks kutsus – juhtumiga, oli Kerstin Holm omadega läbi olnud. Ta tundis, et vajab hädasti mingisugust muudatust, mingit metamorfoosi.
Kuidas olemise talumatu kerguse eest pageda?
Kuidas leida taas üles elamise algne tähendus ja jõud?
Kuidas näha kunagi kõige olulise, põletava, rabava medialiseerimise ja kommertsialiseerimise, trivialiseerimise ning funktsionaliseerimise taha?
Ta pidi möönma, et see kõlas veidi nukralt, aga tegelikult oli see naljakas. Selles oligi asja tuum. Elust oli ükskõiksuse võlukepikesega üle käidud. Kõik oli ühes mõõdus ja ühtemoodi hall, aga väljapääs oli olemas. See oli tema kindel veendumus. Ja toona – eelmisel aastal umbes kuu aja jooksul – uskus ta tõesti, et on selle leidnud.
Väljapääsu.
Kuid siis sadas too raske juhtum kaela nagu laviin ja viis terve tee endaga kaasa. Too kitsas tee ei olnud enam kättesaadav. Võib-olla ei ole seda kunagi olemas olnudki, võib-olla oli see üksnes meelepete, mida õhutas tema tugev tahe.
Jumal?
Jah, see oli vist liiga optimistlik. Muidugi ei saa Teda tahtejõuga välja võluda. Nii need asjad ei käi.
Igatahes oli ta pääsenud teoloogia sügavate paradoksidega silmitsi seismisest, selle eest hoolitses kamp kättemaksuhimulisi ukrainlannasid.
Mõtted elasid oma elu, justkui jookseksid temaga kõrvuti mööda Kungsgatanit, tegid tema ümber lustlikke ringe, et oma kergete sammudega näidata, kui rasked olid tema omad.
Ilmselt sellepärast ta jooksiski. Ta viis oma mõtteid niimoodi jalutama, nagu teised inimesed oma koeri. Ta ei vaevunud isegi kummarduma, kilekott ümber käe, et sitta üles korjata. Ta lihtsalt jooksis haisu eest ära. Ja see sügavale enesesse vaatamine muutis mõtete sammu nii raskeks, et ta jooksis nende eest ära ja naasis iseenda juurde.
Tema enda sammud nii tohutult rasked ei olnud. Paar aastat korrapärast jooksmas käimist olid oma jälje jätnud. Ta ei olnud ikka veel otsusele jõudnud, kas jooksmine on kasulik või lausa tervisele ohtlik, aga see läks aina kergemaks. Võib-olla tähendas see lihtsalt seda, et surmani viiv tee möödub kiiremini…
Miks vasak käsi kipitab?
Siis paistis talle päike silma.
Hilissuvi. Veel söandati ju selle sõnaga mõelda. Kuigi tegelikult oli sügis muidugi käes. Päike oli tuntavalt kahvatum ja puhuvates tuultes oli uut jahedust.
Äkiline peatus.
Vasagatanil oli fooris punane mehike. Paigaljooks on kõige hullem asi – mitte miski ei ole nii tobe. Groteskne teeseldud professionaalsus. Reielihaste pärast sörkis ta siiski ristmikuni ja keksles seal nagu külatola karjamaal.
Muide, kas külatolad on veel olemas?
Kas üle sajandi kestnud urbaniseerumine pole neid välja juurinud?
„Linnatola” kõlab rohkem traagiliselt kui koomiliselt, nii et olgu siis pealegi „külatola”. Loodetavasti on ta siiski rohkem koomiline kui traagiline. Lihtsalt üksinduseastel, üksildasena vananemise astel torkas rohkem kui sekundiks valusasti. Ei, mõtles ta ägedalt ja vehkis kätega nagu maratonijooksja vahetult enne starti. Ei, kurat võtaks, traagiline kuju ma küll ei ole. Veel mitte. Mitte veel päriselt.
Ja teatud vanuses muutuvad kõik inimesed haletsusväärseks. Ta kavatses selle ajani oodata.
Ja mis karjamaa?
Ta tundis jälle, et vasak käsi kipitab, aga just siis ajas kõhukinnisus oksele, nagu tema üheksa-aastane õetütar tavatses öelda (punane mehike muutus roheliseks) ning ta läks koos alles mõõduka inimvooluga üle Vasagatani. Norra Bantorgetilt, Vasa juurest, loivasid alla mingi poissmeestepeo häälekad riismed ning ta lisas sammu. Nimelt eelistas ta hilissuvist hommikupäikest, mis tema teada pidi talle Kungsbrol paistma hakkama. Ja nii läkski. Päike mähkis Klara Strandi nõiduslikku hommikuvalgusesse, mis tekitas illusiooni, et Rootsi kõige tihedama liiklusega teejupp on saarestikuidüll.
Võlur Sügis oma kergesti läbinähtavate, kuid hädatarvilike trikkidega.
Kevad oli olnud ebatavaline. Hämmastava reeglipärasusega tähendas kevad A-rühmale mõnda uut suurt juhtumit. Otsekui oleks „rahvusvaheline kuritegevus”, mille järele nemad pidid valvama, talveunne suikunud, et kevade hakul ülemeelikult ärganuna koopast välja ronida ja pärast talveund isukalt oma kõige jõhkramaid kuritegusid toime panna.
Ent