Suured veed. Arne Dahl
Читать онлайн книгу.
oli käes neljas september ja EL-i tippkohtumine kindlasti selle aasta kõige ebameeldivam sündmus. Kogu politseielu muutus raskemaks. Korrakaitsejõude koheldi nii karmi käega nagu ei kunagi varem. Nemad omakorda said kaela kivirahe, mis oli ka enneolematu. Sõna oli sõna vastu.
Politsei vastu laekus palju kaebusi ja õiget selgust selles, mis tegelikult juhtus, paistis olevat raske saada. Selge oli igatahes see, et kõik sai alguse neljapäeva, neljateistkümnenda juuni hommikul, kui politsei piiras ümber Hvitfeldti gümnaasiumi, kuhu oli majutatud hulk demonstrante. Koolihoone blokeeriti kaubakonteineritega. Kohe pärast kella kahte hakkasid demonstrandid ratsapolitseinikke kividega pilduma. Kokkupõrked jätkusid sealsamas kõrval Vasaparkenis. Seejärel ründas hulk erivarustuses politseinikke gümnaasiumi, et demonstrante läbi otsida. See oli omamoodi sõjaväeline operatsioon, milles osalesid sajad politseinikud, arvukalt hobuseid ja koeri ning helikoptereid. Tunnistused selle kohta, mis koolihoones tegelikult toimus, olid lahknevad.
Otsekui sellest veel vähe oleks, kordusid sündmused järgmisel päeval – kuigi veel hullemini – Schilleri gümnaasiumis. Gümnaasiumihoonet rünnati, inimesed aeti välja ning käsutati tundideks vihmast märjale kooliõuele pikali.
Ja see ei olnud kaugeltki mitte A-rühma tavaline rahvusvaheline vägivallakuritegu. Küsimus oli selles, kas rahvusvahelise vägivallakuriteo eest olid vastutavad kiviloopijad või politsei, ning see küsimus oli ääretult ebamugav. Mõningad A-rühma liikmed olid juba puhkusel, ülejäänud jälgisid näitemängu veidi eemalt ja kõige suuremad uljaspead lubasid endale seda, et selgemini defineeritavaid koledusi tõeliselt taga igatseda.
Kerstin Holm pidi tunnistama, et tema kuulus vähe väljapaistnute sekka.
Ta lahkus mandrilt ja siirdus sellele Stockholmi saarele, mille nimi oli Kungsholmen ja kus muuhulgas asus ka politseimaja. See ei olnud enam päris tema moodi.
Kui ta ikka veel üpris kergel sammul Fleminggatanile keeras ja kahvatu päikese selja taha jättis, tundis ta uuesti, et vasak käsi kipitab. Sileda sõrmuse alt paistis paar roosipunast liistakut.
Ei, mitte roosipunast.
Porsche-punast.
Tundus peaaegu – aga ainult peaaegu –, et ta punastas mööda tiheda liiklusega Fleminggatanit edasi joostes ja lähenedes politseiasutusele, mille osa ta sisuliselt oli. Kuigi just parasjagu tal niisugust tunnet ei olnud. Nimelt istus tema õlal – jah, muidugi oli see tema – Kõnelev Kilk ja siristas talle kõrva: „Kas politseinikud peavad tõesti kaaskodanike autosid niimoodi kriipima, et suured liistakud lahti tulevad?” Ta vastas ja nina muidugi kasvas natuke: „Aga ta sõitis punase tulega! Ta seisis põiki üle ülekäiguraja!” Kõnelev Kilk vaatas ainult talle otsa ning see pilk ei tõotanud midagi head. Siis Kilk kadus.
Vups!
Üdini keskpärase käteosavusega püüdis ta jooksu pealt Porsche-liistakuid sõrmuse küljest lahti urgitseda. See ei edenenud kuigi hästi. Hetke pärast võis eespooltoodutele lisada veel ühe värvikirjelduse, nimelt „veripunase”.
Göteborg, jah… Kodulinn.
Ta piilus sõrmuse alla. Et ta seda ka ära ei ole võtnud. See oli ühe ammu-ammu katkestatud kihluse kihlasõrmus. Dag. Dag Lundmark. Kolleeg Göteborgist, kes oli teda ööde kaupa – täiesti tahtmatult – vägistanud. Ta lihtsalt arvas, et asi peabki niimoodi käima. Mina võtan, sind võetakse. Mees, naine. Väga iseäralik suhtumine.
Jah, Dag, mõtles ta ja kruttis natuke sõrmust. Valus oli. Sõrmus istus tihkelt. Sellepärast ta ei olnudki seda ära võtnud. Nii ütles ta iseendale. Mitu korda. Liigagi mitu korda.
Siis detektiivi halastamatu loogikaga:
„Kuidas siis Porsche-liistakud sinna alla mahtusid?”
Minema.
Sitt, tatt, kaljaraba, nagu Paul Hjelm ütles, kui päikesepiste sai. Nagu aeg-ajalt juhtus.
Aga ei. Dag. Mis Dagiga juhtus? Täielik lõpp. Ei lapsi. Ei sidemeid. Äkitselt oldi teineteise elust kadunud.
Mingi kõlakas jõudis temani. Dag jõi juba siis liiga palju. Hiljem kõrvaldati ta alkoholismi pärast töölt. Kas ei olnud nii? Ei, ta ei teadnud. Aga ta mäletas väga selgesti, millal Dag selle sõrmuse talle sõrme pani. Haga linnosa roosipunases kõrtsis. Roosipunased seinad. Roos käes. Ja muidugi laskus mees põlvili. Seda ei oleks ta osanud uneski näha. Ja need sõnad, mis…
Ajalehereklaam Seven Eleveni ees, otse Fleminggatani ja Scheelegatani nurgal katkestas tema mõttelõnga.
Ei, mitte nüüd jälle.
„Ekstra. Ekstra. Politsei laseb asüülitaotleja maha. Tulistamine Flemingsbergis.”
Kui Kerstin Holm tööle jookseb, ei peata teda naljalt miski, aga praegu jäi ta tõepoolest seisma. Jalapealt. Vilistas jalalihaste kuuldavatele protestidele. Nii trööstitu tunne. Lõputu vägivallaspiraal. Politsei vastu suunatud vägivald kasvas tuntavalt. Ja ühe sõltumatu uuringu andmetel kippus politsei pärast Malexanderi politseiniku mõrva palju kärmemalt relva haarama. Rääkimata sellest, kuidas Göteborgis järsku demonstrante nahutati. Migratsiooniamet aitas jooksus olevate asüülitaotlejate lõksupüüdmisele aktiivselt kaasa ja alles hiljuti leidis samasugune tulistamine aset ühes Rootsi teises osas.
Aeg jälle käes.
Ta ohkas sügavalt ja püüdis reielihastele taas elu sisse saada. Need olid juba tukkuma jäänud. Ta tundis päriselt, kuidas peenikesed kiud pingule tõmbuvad nagu kummipaelad ja valmistuvad väiksemagi valesammu puhul katkema. Ettevaatlikul demineerijasammul jooksis ta viimased meetrid mööda Scheelegatanit endiselt siresinise septembritaeva poole sirutuva raekojani. Ta peaaegu ei puudutanudki maad. Nagu haldjas hõljus ta politseimajaga rööbiti mööda Kungsholmsgatanit üles, kuni see järsku Kronobergsparkeni idavärava juures ehmatusega lõppes. Lõppes Polhemsgatanil. Keskkriminaalpolitsei välisukse juures. Kui ta rangelt valvatud uksest sisse astus ja kriminaalpolitsei koridore higiga pritsis, nentis ta, et ei olnud terve tee mitte ainsatki pilveraasu näinud.
Sügis oli siiski käes, selles ei olnud mingit kahtlust.
Ta lükkas naiste riietusruumi ukse lahti. Noor kolleeg Sara Svenhagen oli peadpidi kapis. Tal olid teksased jalas, kuid ülakeha paljas. Kähku mässis ta endale käterätiku ümber. Sekundi murdosa jooksul nägi Kerstin Holm tema keha profiilis. Sellest piisas.
Väike kumerus kõhul paistis selgesti välja.
Ja Sara nägi, et tema nägi.
„Ära ütle midagi,” lausus ta veidi kohmetult ja oli seda nägu, nagu oleks teda moosivarguselt tabatud.
Kerstin Holm kallistas Sara Svenhagenit pikalt-pikalt. Pisut eemale tõmbudes ja Sarat silmitsedes mõtles ta, et teda ümbritseb mingi selginenud valgus.
Hilissuvine valgus.
„Kui kaua see juba kestnud on?” pahvatas Kerstin viimaks.
„Mul on neljateistkümnes nädal,” vastas Sara.
„Ja sa ei ole sõnagi rääkinud!”
„Ja ei räägi ka sõnagi. Sina ka mitte.”
„Ei. Ei, ei. Mina ka mitte.”
Kerstin laskis Sara käed lahti ja tundis, et on tummaks löödud. Ta ei taibanud päriselt, miks ta nii rabatud on. Kas ta mitte õige natuke ei liialdanud?
„Ma mõtlen, et peaksin nüüd vist ka duši alla minema,” naeris Sara.
Kerstin kergitas käsivart ja nuusutas. Küsimus oli kahtlemata õigustatud. Ta naeris ja suundus ruumi teise otsa oma kapi juurde.
Sara viskas käterätiku kappi ja tõmbas ülle kõhtu varjava lotaka sviitri.
„Kas sa pealkirju nägid?” hüüdis ta sviitrist summutatud häälega.
„Ära nüüd seda hommikut ära riku,” hüüdis Kerstin vastu ja tiris jooksudressi seljast ning astus duširuumi.
Vesi oli nii külm, et ta imestas, kuidas jääpurikad teda auklikuks ei torka. Kuni ta ootas, et vesi