Pimeduse Isand Derkholmist. Diana Wynne Jones
Читать онлайн книгу.
nelikümmend aastat tagasi,» väitis noor Lõuna imperaator. «Mõned meist polnud siis sündinudki. See deemon sundis mu vanaisa, mitte mind.»
«Ära ole rumal,» nähvas Querida. «Deemonid on surematud.»
«Kuid Mr Chesney ei ole,» väitis noor imperaator.
«Tõenäoliselt mitte, kuid olen kuulnud, et ta ootab oma lastelt äri ülevõtmist,» sõnas Barnabas kurvalt.
Querida heitis imperaatorile hoiatava pilgu. «Ära räägi nii kusagil mujal kui selles ruumis. Mr Chesneyle ei meeldi, kui keegi ta palverände kritiseerib, ja deemonit ei tohi üldse nimetada. Kas olen oma seisukoha selgeks teinud?» Noor imperaator neelatas ja istus. «Hästi,» ütles Querida. «Nüüd asja juurde. Palverännakute agendid on olnud selles maailmas juba rohkem kui kuu aega ja korraldused selle aasta ringreisideks on peaaegu lõpetatud. Mr Chesney tuleb ise homme siia, et anda Pimeduse Isandale ja Võlur-Giididele viimaseid juhtnööre. Meie tänane eesmärk peaks olema selle aasta Pimeduse Isanda määramine.»
Laua ümbert kostis raskeid ohkeid. «Hästi,» ütles üks võlureist, üldise rusutuse keskelt. «Kes see olema peaks? Mitte mina. Ma tegin seda eelmisel aastal.»
Querida naeratas hapult, pani käed rinnale ja nõjatus tagasi. «Mul pole aimugi,» ütles ta kiretult. «Ma ei tea seda, kes võiks olla Pimeduse Isand, ega seda, kuidas palverännakuid lõpetada. Soovitan oraaklitelt küsida.»
Tekkis pikk, mõtlik vaikus. Laua taga nihutati toole, kui isegi kõige aeglasemad mõistsid, et Querida püüdis siiski asjale lahendust leida. Viimaks ütles peapreester kahtlevalt: «Proua rektor, minu arust on need oraaklid tekkinud just Mr Chesney soovil, kes nõudis ülikooli võluritelt nende loomist…»
«Ja neid aitas endine peapreester, kes lootis, et saab oraakli abil võimaluse jumalatega vestlemiseks,» nõustus Querida. «Kas arvad, et seepärast pole oraaklitest abi, peapreester Umru?»
«Noh,» ütles peapreester. «Ee. Kas siis ei võiks oraaklid sellisel juhul olla – noh – kallutatud?»
«Tõenäoliselt,» ütles Querida. «Sel põhjusel soovitan küsida nii Valge Oraakli kui Musta Oraakli käest. Nad ütlevad kaht erinevat asja ja me teeme mõlemaid.»
«Ee,» ütles peapreester Umru. «Kaks Pimeduse Isandat?»
«Kui nii nõutakse,» ütles Querida. «Mida iganes vaja läheb.» Ta lükkas tooli tagasi ja tõusis. Kuna ta oli nii väike, jäi ta pea täpselt samale kõrgusele. Ta tilluke lõug sirutus ettepoole, kui ta lauas ringi vaatas. «Me ei saa kõik oraaklite juurde minna,» ütles ta, «ja mõned teist paistavad selleks liiga väsinud olevat. Ma võtan kaasa esindajad. Kuningas Luther, arvan ma, ja Barnabas, tule sina. Ja sina, peapreester Umru…»
Umru tõusis ja kummardas, käed suurele kõhule kokku pandud. «Proua rektor, ma ei tahaks, et mind valitaks valedel põhjustel. Mina olen tõenäoliselt üks vähestest inimestest siin, kes pole palverändurite retkedele vastu. Nad on aidanud kaasa mu templi õitselepuhkemisele.»
«Ma tean,» ütles Querida. «Pole vaja mind lolliks pidada. Ma tahan sind kui teise vaatluspunkti esindajat. Ja ma kutsun ka sinu, samal põhjusel.» Ta käsi liikus nagu mao keel ja näitas Varaste Gildi saadikule.
Noor, kõhn, heledapäine, targa ilmega mees oli äärmiselt üllatunud. «Minu?» küsis ta. «Olete kindel?»
«Kui rumal küsimus,» vastas Querida. «Teie gild peab palverändurite abil hästi teenima.»
Kummaline ilme tekkis varga näole, kuid ta tõusis sõnagi lausumata. Ta riided olid sama kallid kui peapreestri omad. Ta pikad siidised varrukad keerlesid, kui ta graatsiliselt ümber laua kõndis. «Kas oraaklid ei asu kaugel kõrbes?» küsis ta. «Kuidas me sinna läheme?»
«Translokeerumise loitsu abil, mille olen juba ette valmistanud,» sõnas Querida. «Tulge siia, teie neljakesi.» Ta näitas tühja ruumiosa poole, kus ühel suurtest põrandaplaatidest võis servas näha häguseid märke. «Ülejäänud, hakake lugema neid kirju, kuni me ära oleme,» ütles ta. «Ja ma vajan sinu nime,» ütles ta noorele vargale.
«Oh – Regin,» vastas too.
«Seisa siia,» ütles Querida, lükates ta põrandaplaadi ühte nurka. Ta tõukas kuningas Lutheri, Barnabasi ja peapreester Umru teistesse nurkadesse, lipsas Umru ja kuningas Lutheri vahele ning jäi ise keskele. Laua ääres istuvate inimeste vaatepunktist kadus ta täielikult Umru kõhu taha. Siis, vaikselt ja hoiatamata, kadusid nad viiekesi ja põrandaplaat oli tühi.
Neli inimest, kes Queridaga koos olid, tundsid, nagu oleks nad äkki ahju astunud – ahju, kus tõenäoliselt põles tuli, mõtles kuningas Luther, varjates oma silmi paksu villase varrukaga. Higi voolas Barnabasi lokkide alt välja. Umru ohkis hädiselt ja tuikus ja siis püüdis samaaegselt tikitud kingadest liiva välja saada ja mantlit lahti nööpida.
Ainult Querida oli täiesti rahul. Ta ütles «Ah!» ja sirutas, pöörates õndsalt naeratades näo lõõmava päikese poole. Noor varas märkas, et ta silmad olid pärani ja vaatasid otse päikesesse. Võlurid! mõtles Regin. Ta tundis end sama ebamugavalt kui ülejäänud kolm, kuid ta oli õppinud jääma väliselt rahulikuks ja pead selgena hoidma. Ta vaatas ringi. Oraaklid olid ainult mõne jardi kaugusel. Seal olid kaks väikest kupliga ehitist, vasakpoolne nii must, et paistis auguna universumis, ja parempoolne nii pimestavalt valge, et ta pidi kõrvale vaatama, kui kipitav higi ta silmadesse voolas.
Oodates kolme ülejäänu toibumist, haaras Querida Reginil käest ja tõmbas ta üle liiva valge maja poole. «Miks sa vaatasid nii imelikult, kui ütlesin, et su gild peaks palverännakutest palju kasu saama?» sisistas ta. «Kas see tähendab, et ka sina tahaksid nende lõppemist?»
Kui tähelepanelik! mõtles varas tusaselt. «Mitte päriselt, proua rektor. Aga kui selle üle järele mõelda, siis näete, et neljakümne aasta pärast pole meil eriti palju siin maailmas järel, mida varastada. Me vaidleme, kas võime üksteise tagant varastada – ja kui me seda teeks, poleks eriti midagi järel, mille peale saadut kulutada. Tegelikult saadeti mind küsima, kas me tohiksime varastada palveränduritelt.»
«Kas te ei varastagi turistidelt?» küsis Querida. Kui mees pead raputas, levis Querida väikesel sisalikunäol kaval naeratus. «Ma arvan, et see on üks asi, mida Mr Chesney unustas reeglitesse panna. Palun väga, hakake turistidelt varastama.» Ta pöördus kiirelt Umru poole, kes oma tikitud keebiga nägu pühkis. «Tule kaasa! Ära seisa seal! Tulge kõik kaasa, enne kui ära küpsete. Me alustame Valgest Oraaklist.»
Ta astus ees valge hoone poole. Regin järgnes talle, astudes kergelt oma pehmetes saabastes, kuigi higi tilkus tal kõrva tagant. Kuningas Luther ja Barnabas rühkisid süngelt nende kannul. Umru koperdas kõige taga, nähes vaeva kitsast valgest uksest sisse mahtumisega.
Sees oli hämar ja meeldivalt jahe. Nad seisid reas ja vahtisid täielikku pimedusse, mis paistis võtvat palju rohkem ruumi, kui nii väikeses hoones olla võiks.
«Mida me nüüd teeme?» küsis kuningas Luther.
«Ootame,» ütles Querida. «Vaatame.»
Nad ootasid. Mõne aja pärast, nagu juhtub, kui vahid täielikku pimedusse, arvasid nad kõik nägevat tähne, plekke ja keerlevaid mustreid. Päikesepimestus, mõtles kuningas Luther. Silmad petavad, mõtles Regin. Ära tee väljagi. See ei tähenda midagi.
Äkki kogunesid näilised sähvatused eesmärgipäraselt kokku. Oli võimatu mõelda, et need ei tähendanud midagi. Umbes sekundi jooksul arvasid nad kindlalt nägevat millegi kuju, mis oleks võinud olla inimene, kuigi keerlev ja liiga pikk, koosnedes ähmastest punastest, süngetest sinistest ja väikestest rohelistest välgatustest. Pehme õõnes hääl, millele järgnes palju kajasid, ütles: Küsige, surelikud.
«Tänan,» ütles Querida kärmelt. «Meie küsimus on: mida saaksime teha, et lõpeksid palverännakud ja et vabaneksime lõplikult Mr Chesneyst?»
Keerlev kogu laskus allapoole ja kerkis siis umbes kahekümne jala kõrguseks, vajudes lõpuks millekski Querida pikkuseks, võbeledes siia- ja sinnapoole. Ta paistis ärevana. Kuid õõnes hääl oli rääkima