Pimeduse Isand Derkholmist. Diana Wynne Jones
Читать онлайн книгу.
võis näha pisut prügi, ilmselt teistelt inimestelt, kes olid käinud Valge Oraakliga konsulteerimas. Seal oli paberitükke, väike king, pandlaid, rihmu ja kiviklibu. Midagi välgatas, pooleldi liiva sisse maetult, Regini kinganinade juures. Kui kõik väljaminekuks pöördusid, kummardas ta ja korjas selle märkamatult üles, ja siis peatus koos teistega üllatunult, sest uks polnud enam kitsas. See paistis nüüd küllalt laiana, et nad kõik võiksid üheskoos välja astuda. Nad astusid jälle kuumuse kätte, pilgutades silmi miilide kaupa helkivat tühjust vaadates.
«Siin pole kedagi,» ütles Querida.
«Arvan, et see peab olema esimene inimene, keda näeme, kui tagasi läheme,» ütles Barnabas.
Regin vaatas, mida ta oli üles korjanud. See oli riideriba, millele oli mustade tähtedega trükitud: Olge ettevaatlikud, mida küsite: te võite seda saada. Ta ulatas selle vaikides kuningas Lutherile, kes oli lähim.
«See on hoiatus!» ütles kuningas Luther ja andis selle Umrule.
«Ütlen seda sageli oma kogudusele,» sõnas Umru.
«Ka võlurid teavad seda,» ütles Barnabas. Ta võttis riidetüki ja ulatas selle Queridale. «Meid on hoiatatud, Querida. Kas tahad ikka veel Musta Oraakliga rääkida?»
«Muidugi tahan. Ja ma olen alati väga ettevaatlik, mida küsin,» vastas Querida. Ta astus musta templi poole. Teised vaatasid üksteisele otsa, kehitasid õlgu ja järgnesid.
Mustast hoonest õhkus jahedust. Umru ohkas selle lähedusse jõudes kergendatult, kuid ta hambad plagisesid kergelt, kui oli tema kord end kitsast sissekäigust läbi suruda. Sees ta oigas õnnetult, sest seal oli sama kuum kui väljas kõrbes. Ta seisis mõnda aega ähkides ja hingeldades kottpimedas, kui sädemed ja valguslaigud hakkasid, just nagu ennegi, nende silme ees kuju võtma.
Ootame, kuni nad kogunevad, mõtles Regin targalt. Kuid seekord hakkasid pöörlevad sähvatused kogunemise asemel taganema, külgedele tõmbuma ja üha tugevamini särama. Vaatajatel võttis terve minuti, enne kui nad mõistsid, et maha jäänud pimedus oli nüüd peaaegu tohutu inimese kujuline.
«Oh, ma mõistan!» pomises Querida.
Kas tõesti? küsis vali õõnes hääl. See oli sügav nagu haua tagant. Siis küsi.
«Tänan,» ütles Querida ja küsis, just nagu ennegi: «Mida me saaksime teha, et lõpeksid palverännakud ja et vabaneksime lõplikult Mr Chesneyst?»
Tekkis pikk, pikk vaikus. Pimedus jäi täiesti liikumatuks, kuni kestis vaikus, ja siis hakkas järsku võbelema ja kaduma, kui valgusesähvatused mõlemalt poolt sellest läbi sööstsid. Kui ta jälle rääkima hakkas, värises ta sügav hääl pisut.
Te peate määrama viimase palverännu Võlur-Teejuhiks teise inimese, keda siit lahkudes näete.
Siis, just nagu valges templis, oli ruum väike ja tühi ja nad seisid tihedasti koos, prügi keskel. Oli pisut vähem kuum.
«Vannun, et ta naeris meie üle!» ütles Barnabas, kui nad minekuks pöördusid ja leidsid nagu ennegi, et uks oli nüüd küllalt lai koos väljumiseks.
Midagi helkis liivas Regini kinga kõrval. Seekord ta ei võtnud seda üles. Ta pani kinganina selle alla ja nihutas seda, kuni võis näha, mis oli kuldse servaga paberile kirjutatud. Loomulikult oli seal: Olge ettevaatlikud, mida küsite: te võite seda saada. Ta otsustas sellest teistele mitte rääkida.
«Noh, kõrb on veel tühi,» ütles kuningas Luther. «Oh!»
Üks mees oli just Valge Oraakli templist väljunud. Ta oli pikk, tüsedapoolne, lahke näoga mees talupoja riietes. Ta tuli külitsi kitsast uksest välja, üks käsi päikesevarjuks, kuid nad kõik võisid tema nägu päris selgesti näha.
Barnabas sõnas: «Oh, ei!» ja kuningas Luther ütles: «Olgu ma neetud!» Umru raputas pead ja ohkas: «Ole ettevaatlik, mida küsid.» Querida tõmbas sisinal hinge.
«Mis lahti on?» küsis Regin. «Kes ta on? Kes nad on, ma mõtlen?» lisas ta, kui veel keegi suure mehe kannul uksest välja lipsas. See isik oli umbes neljateistaastane poiss, kes paistis üsna selle mehe moodi, ainult et tema oli kõhn ja väike, kui mees oli suur. Sel ajal, kui Regin seda küsis, pöördus mees poisi poole.
«Nii,» ütles ta. «Sulle vastati. Oled rahul?»
«Ei, kindlasti mitte!» ütles poiss. «Ma pole sellest inimesest kunagi kuulnud. Kes ta on?»
«Ma ei tea,» vastas mees. «Kuid ta ei tööta ülikoolis, nii et on päris selge, et sa ei lähe ülikooli võlukunsti õppima. Mul oli õigus.»
Poisi lõug kerkis vihaselt. «Ära paista nii rahulolevana. Sa ei luba mul kunagi teha, mida tahan!»
Nad seisid liivas ja karjusid teineteise peale.
«Kes nad on?» küsis Regin uuesti.
«Ma ei tunne seda poissi,» sõnas Querida, «kuid meest tunnen väga hästi. Ta nimi on Derk. Ta lõpetas kunagi võlurite ülikooli. Pole mingit kahtlust, et Mr Chesney ta Pimeduse Isandana vastu võtab.»
«See poiss on ta poeg,» ütles Barnabas. «Ta nimi on Blade. Querida, ma ei taha seda teha. Derk on tore mees ja minu sõber. Ta on tegelikult väga andekas…»
«Siin lähevad meie arvamused lahku,» nähvas Querida. «Kas poisil on annet?»
«Hunnikute viisi,» ütles Barnabas nukralt. «On emasse läinud.»
«Oh – Mara, ma mäletan,» vastas Querida. «Pean Maraga rääkima. Asi on siis otsustatud. Meil on Pimeduse Isand ja Võlur-Teejuht, vastavalt mõlema oraakli nõuannetele.»
«Me võime alati teeselda, et me pole neid näinud, ja valida kaks järgmist inimest, keda näeme,» soovitas kuningas Luther.
«Jumalad kaitsku meid!» ohkis Umru, pühkides nägu oma mantlivoodriga. Querida heitis kuningas Lutherile oma kõige mürgisema pilgu ja marssis kahe inimese juurde valge templi ees. Kui ta nendeni jõudis, oli Derk ettepoole nõjatumas, et oma pojale näkku röögatada, täiesti mõistlikul ilmel, nagu lihtsalt arutaks midagi rahulikult: «Ma ütlen sulle, et ülikool pole tänapäeval hea koht õppimiseks. Neil pole kolmkümmend aastat ühtegi uut ideed olnud. Nad oskavad vaid Mr Chesney ees lömitada.»
Querida võis kergesti teeselda, et ta ei kuule seda, sest Blade karjus just samal ajal: «Ma ei taha seda kuulda! See on vaid vabandus, et ma ei saaks ülikooli minna! Sa lased Shonal minna Bardide Kolledžisse, nii et miks ma ei võiks võlukunsti õppida?»
«EE – KHM!» ütles Querida ja valjendas seda maagia abil.
Derk ja Blade pöörasid mõlemad ringi. «Türann!» karjus Blade Queridale näkku ja siis pöördus häbistatult ära.
Derk uuris väikest helkivat daami pearektori rüüs. Ta pilk liikus pikale higisele kuningas Lutherile ja Umru hiiglaslikule kogule, kelle laiu punaplekilisi põski katsid higipiisad. Ta noogutas neile ja naeratas Barnabasile, kelle lokid olid märjad ja nägu isegi punasem kui Umru oma. Viimaks vaatas ta noort meest tagapool, kes oli tema jaoks võõras ja kes teeskles, et tal pole kuum. «Oh, tere,» ütles ta. «Mida te kõik siin teete? Kas on mingi põhjus, miks te ei kasuta jahutusloitsu?»
«Ei, ma loobusin sellest!» ütles Querida. «Mulle meeldib kuumus.»
Derk nügis Blade’i. Blade suutis piinlikkuse nii palju unustada, et tegi kerge žesti. Uskumatu, õnnistatud jahedus levis üle nelja mehe. «Hunnikute viisi annet, tõepoolest,» pomises Regin.
«Tänan sind, noormees,» sõnas Umru sõbralikult.
Blade kavatses ilmselgelt näidata, et ta tavaliselt ei karju inimestele näkku, ja kummardas. «Pole tänu väärt, Teie Kõrgeausus,» ütles ta äärmiselt viisakalt. «Ja – vabandage mind – kas keegi teist tunneb võlurit nimega Deucalion?» Ta jälgis neid murelikult, kui nad kõik õlgu kehitasid ja päid raputasid. «Või maagiakasutajat?» küsis ta lootusetult ja vaikselt.
«Pole kunagi kuulnud sellenimelisest, Blade,» ütles Barnabas. «Miks sa seda küsid?»
«Ta