Pimeduse Isand Derkholmist. Diana Wynne Jones
Читать онлайн книгу.
kiirustas Blade’ist mööda, enne kui too jõudis rohkem märgata, ja heitis Blade’ile pilgu. Blade ja Elda võpatasid süüdlaslikult ja kiirustasid köögi poole. Nad naasid, kandes suuri taldrikuid, millele olid kuhjatud Lydda aromaatsed jumalikud suupisted, õigeks ajaks, et kuulda Mr Chesney ilmetut häält ütlemas: «Keegi võiks vaigistada seda viiuliga orjatüdrukut, palun.»
Kostis vali tinin, kui üks Shona keeltest katkes. Ta nägu läks valgeks ja siis lahvatas tulipunaseks.
Sipelgad, mõtles Derk, huvitavalt käituvad sipelgad. «Sa mõtled mu tütart, Mr Chesney?» küsis ta sõbralikult.
«Kas tõesti?» ütles Mr Chesney. «Siis sa peaksid teda kontrollima. Mulle ei meeldi lärm ärikohtumisel. Ja kuna mina seda asja juhin, pean ütlema, et ma pole üldse rahul selle külaga oru lõpus. Te olete lubanud sellel kaugelt liiga rikas olla. Paistab, et mõnes majas on isegi elektrivalgus. Te peate käskima selle maha võtta.»
«Kuid…» Derk neelatas ja mõtles, et sipelgatel võiksid olla tohutult suured nõelad. Ta ei öelnud, et tal pole mingit õigust küla maha lammutada, või lisanud, et kõik külaelanikud on tema sõbrad. Ta nägi, et sellel pole mõtet. «Kas illusioon ei ajaks samamoodi asja ära?»
«Lahenda see, kuidas soovid,» ütles Mr Chesney. «Pea vaid meeles, et kui palverändurid sinna jõuavad, loodavad nad näha hurtsikuid, äärmist vaesust ja rämpsuhunnikuid, ja ma ootan, et nad selle saavad. Ma ootan ka, et sa teeksid midagi omaenda majaga. Pimeduse Isanda kindlus peab olema must loss labürindiga selle sees, valgustatud kahvatutest tuledest – leiad kirjelduse teatmikust, mille Mr Addis sulle annab – ning oleks tore, kui näitaksid nälginud vange ja mõningaid süngeid teenreid, et vähendada sinu koletiste kergemeelset mõju.»
Sipelgad võiksid äkki haigusi levitada, mõtles Derk. «Te räägite greifidest?»
«Kui neid olendeid nii nimetatakse,» ütles Mr Chesney. «Sa peaksid ka hankima hurdakarja, kes on mustad ja punaste silmadega, mõned raudkihvadega hobused, nahktiibadega linnud ja nii edasi – jällegi, see teatmik annab sulle detaile. Meie palverändurid maksavad suurima kurjuse eest, võlur, ja nad ei tohi pettuda. Samal põhimõttel pead üles kündma need aiad ja tekitama siia sünge hoovi, täis koopaid, milles põlevad tuled. Ja on vaja, et seda paika valvaks sobiv deemon.»
«Mina kutsun deemoni,» pistis Querida ruttu vahele.
Derk mäletas sinist deemonit sama hästi kui Queridagi. Ta pöördus, et Queridale tänulikku pilku heita, ja märkas Marat, kes seisis rõõmsal ilmel Querida taga. Mis nüüd? mõtles ta. Mara teab, et ma ei suuda deemoneid kutsuda. Miks ta selle üle nii rõõmus on? Ta keskendus kuuele erinevale haigusele, mida sipelgad levitada võiks, ja küsis Mr Chesneylt: «Kas on veel midagi?»
«Jah. Sa ise,» sõnas Mr Chesney. «Su välimus on liiga meeldivalt inimesetaoline. Sa pead ilmuma suure, üheksa jalga pika koguna, kuigi kuna meie palverändurid ootavad kohtumist sinuga alles rännaku lõpus, ei pea sa ilmuma väga tihti. Aga kui nad sind kohtavad, nõuavad nad, et neid sobivalt hirmutataks. Su praegune välimus ei sobi selleks üldse.»
Haigused! mõtles Derk. Kuid ta lihtsalt pidi küsima: «Kas pole mingit võimalust, et Pimeduse Isand võiks ilmuda jumaliku ja ebameeldiva inimese kujul?»
«Mitte mingil juhul,» ütles Mr Chesney. «Pealegi satuks see vastuollu meie uue ideega. Olen otsustanud, et sel aastal peab igale rännakuseltskonnale ilmutama end vähemalt üks teie jumalaist.»
Laua ümber lõi murelikult kahisema.
Mr Chesney pea tõusis ja suu tõmbus kokku nagu lõks kellegi jala ümber. «Kas sellega on mingeid probleeme?»
Querida oli ainus, kes vastata julges. «Kindlasti on, Mr Chesney. Jumalad ei ilmu lihtsalt niisama. Ja ma ei usu, et ükski jumal on end kellelegi ilmutanud vähemalt viimase neljakümne aasta jooksul.»
«Ma ei näe siin mingit probleemi,» vastas Mr Chesney. Ta pöördus Derki poole. «Sa pead rääkima peapreester Umruga. Ütle talle, et ma nõuan jumala ilmumist.» Ta võttis oma väikesest karbist välja peotäie siniseid krabisevaid pabereid ja lehitses neid. «Kui uudset ideed rakendada ei õnnestu, siis selle kohta käib meie lepingu tekstis punkt kakskümmend üheksa. Jah, siin see on. Ma tsiteerin. «Juhul, kui ei juhtu midagi uudset, peab agentuur Chesney Palverändurid sel aastal kinni kõik tasud teenuste eest ringreiside korraldamisel ja trahvib kõiki vastutavaid isikuid summaga, mis ei ületa sadat kuldmünti.» See tähendab, et keegi ei saa mingit raha, kui jumalat ei ilmu. Jah, ma arvan, et siin pole mingit probleemi,» sõnas Mr Chesney. Ta pani paberid ära ja istus. «Lasen nüüd Mr Addisil jätkata.»
Järgnevas vaikuses pani suur mees Mr Chesneyst paremal oma mapi lauale ja naeratas kõigile ülevoolavalt. Mr Chesney keeldus vahepeal Mara pakutavast veinist ja Elda õllest, kuid võttis Blade’ilt kohvitassi, mille rüüpamata kõrvale lükkas. Ta võttis suupiste taldrikult, mida Lydda talle pakkus, nuusutas seda kergelt vastikusttundval ilmel ja pani selle kohvi kõrvale. Naine tema taga keeldus kõigest. Vähemalt võlurid sõid ja jõid isukalt, mõtles Blade. Õllevaat oli tühi, kui ta seda proovis.
«Ütle Callette’ile, et ta uue tooks,» sosistas ta Eldale kohutavas vaikuses.
Sipelgad ei pea inimesi nõelama, et haigusi levitada, mõtles Derk. Nad võivad teha seda vaid varvaste vahele ronides.
Suur Mr Addis võttis oma karbist välja hulga erivärvilisi trükiseid. Oli nii vaikne, et Blade võis selgesti kuulda naginat ja kriiksumist kohas, kus venitatud katus allapoole ulatus. Ta vaatas murelikult üles ja nägi ümmarguste kärssade rida ning huvitatud väikesi silmi üle kaardus katuserenni piilumas. Nii et sellest tuli see müra! Blade oleks peaaegu naerma hakanud. Sead olid avastanud, et see lohk katuses on mõnusalt soe ja sealt avaneb suurepärane vaade terrassile. Paistis, nagu oleks terve kari seal üleval. Mõned hääled tulid kindlasti sellest, kui põrsad oma selgi vastu lahtiseid katusekive sügasid. Blade tahtis väga neid sigu vähemalt Marale näidata, kuid kõik paistsid nii vapustatud ja tõsised olevat, et ta ei julgenud.
«Nii, rahvas,» ütles Mr Addis lõbusalt, «sel aastal on meilt tellitud sada kakskümmend kuus palverändurite ringreisi. Need algavad kahe nädala pärast, asudes teele iga päev kolmest erinevast paigast järgmise kahe kuu jooksul. Nende ebatavaliste arvude tõttu piirame ringreise ainult selle mandriga, kuid see annab meile siiski suure piirkonna. See tähendab, et mõned Võlur-Giididest peavad tegema topelt-ringreise, kuid te saate sellega kergesti hakkama, kui esimeste rühmadega ruttu valmis jõuate. Me alustame kolmest kõrtsist Gna’ashis, Bil’umras ja Slaz’inis…»
«Kus need asuvad?» ütles Derk.
«… nii et tehke vastavaid ettevalmistusi,» ütles Mr Addis. «Vabandust?»
«Ma pole kunagi kuulnud sellistest paikadest,» vastas Derk.
«Need on kõik meie kaardil ära märgitud,» ütles Mr Addis. «Siin.» Ta võttis kõige pealmise oma pabereist, kreemika, ja ulatas selle Derkile. Barnabas tegi laua teisest otsast väsinud, sisseharjunud käeliigutuse, ja kõigi ees olid kaardid. Isegi Blade’i jaoks oli üks, suupistetaldriku peal, mida ta hoidis. Ta pani taldriku lauale ja tegi kaardi lahti. Tema kergeks ehmatuseks ei tähendanud see talle midagi.
«Oh, ma mõistan,» ütles Derk. «Te mõtlete Greynashi, Billinghami ja Sleane’i.»
«Meile meeldib paiku ümber nimetada, Mr Pimeduse Isand, et anda õiget eksootilist muljet,» selgitas Mr Addis lahkelt. «Nüüd, nagu näete, et juhtida palverändurid läbi kõigi ettenähtud seikluste, peame neid suunama erineval viisil, mis on teie kaardil värvidega tähistatud. Pange tähele, et mõned teist peavad templiepisoodi varem läbi viima, mõned keskosas ja mõned rännaku lõpus, ja et sama käib ka eksootilise idaseikluse kohta. Me lõhume siis seltskonnad kaheks, et läbi viia orjastamise episoodi. Pooled teist lähevad põhja, et piraadid teid vangistaks, ja pooled lõunasse, Costamarasse, et teid gladiaatoriteks võetaks. Sellise jaotuse tõttu oleme valinud sel aastal rüüstamiseks kümme linna. Mr Pimeduse Isand, palun rääkige selles asjas läbi oma Pimeduse Haldjatega, et nad laseksid palveränduritel põgeneda enne, kui linnad on maha põletatud. Ja pärast seda tulevad kõik