Pimeduse Isand Derkholmist. Diana Wynne Jones
Читать онлайн книгу.
trükitud lehe. Barnabas tegi käeviipe, ja kõigil teistel olid samuti niisugused. Blade voltis lahti nimekirjas lehekülje lehekülje järel ja neelatas õnnetult. «Ja siin on teie värvikoodidega koopiad,» ütles Mr Addis. Seekord sai Blade rohelise paberi, mis paistis pisut lihtsamana. Teised võlurid said siniseid, kollaseid või rohelisi pabereid.
Segases mõistmatuses kuulis Blade Mr Addist jätkamas: «Palun pange tähele, et selle aasta rännakud on koondatud Pimeduse Isanda nõrkuste ümber. Iga seltskond kogub rännates vihjeid Pimeduse Isanda nõrkuse kohta, viimaks otsides eset, mis sisaldab seda nõrkust – ja seda valvab põhjas olev draakon – ja siis tapab võitluse järel Pimeduse Isanda. Mr Pimeduse Isand, olen kindel, et võin sinu peale loota, et jätad igasse paika, mis on kaardile märgitud, kokku sada kakskümmend kuus vihjet. Ja sa muidugi vajad sama arvu esemeid, mida see draakon valvab.»
Derk mõtles raevukalt sipelgatele, kes haigusi levitades inimeste varvaste vahel ronivad. Ta kartis, et hakkab muidu karjuma. «Milliseid esemeid te mõtlete?» küsis ta.
«Igasuguseid, teie valikul,» naeratas Mr Addis, «kuigi me eelistaksime midagi pisut romantilisemat nagu karikad või kuulid. Kuid peamiselt peaksid need sisaldama vihjeid mingitele nõrkustele sinu valikul.»
«Jalaseen?» küsis Derk, mõeldes sipelgatele.
«Me eelistaksime, kui see oleks maagiline nõrkus, või isegi moraalne,» parandas teda Mr Addis sõbralikult naeratades.
Derk vahtis teda, suutmata keskenduda. Asi polnud ainult selles, et ta mõtles sipelgatele, kui teda ujutati üle juhtnööride ja värviliste paberitega. Mara plaanitses midagi. Ta tundis, kuidas naine nõiub, ja see pani teda väga muretsema. «Moraalne nõrkus?» küsis ta. «Te mõtlete laiskust või midagi niisugust? Callette’ile meeldib asju meisterdada. Arvan, et peaksin küsima…»
Ja seal oligi Callette ise, mustad küünised terrassi kriipimas, kui ta uut õlletünni kohale tõi. Ta seadis selle valjult mütsatades maha, valesse kohta, Mr Chesney ja tahvliga naise vahele. Põmaki. Kaas oli lahti. Erepunane vedelik plartsatas igasse suunda, haisedes üsna vastikult.
Igal pool lendasid toolid, kui kõik peale Mr Chesney eest ära tormasid. Naine karjatas: «Oh, Mr Chesney! See on veri!»
Veri voolas mööda Mr Chesney üht näopoolt alla ja tilkus ta ülikonnale. Mees pöördus ja vaatas hukkamõistvalt tünni, ise taskurätti välja võttes.
Derk imestas, kuidas Callette võis nii rumal olla. Callette’i mõttekäigud olid talle alati mõistatuseks, kuid siiski…! «Callette,» ütles ta. «See pole õlu.»
Callette tohutu pea kaldus ettepoole. Ta vahtis tilkuvat punast vedelikku äärmiselt üllatunult. Iga süütu joon temas ütles: Kuidas see pole õlu?
«See lihtsalt pole,» sõnas Derk. «See on üks mu laboratooriumi vaatidest ja ma tean, et see oli loitsuga kinni ja kohale pitseeritud. Ma ei mõista, miks see lahti on. Ma väga vabandan,» ütles ta naisele. Too seisis ikka veel püsti, nuuksudes ja hõõrudes pabertaskurätiga punaseid plekke oma kitsal triibulisel seelikul. «Ma võtan plekid maha – teil mõlemal. See on ainult seaveri.»
Sead katusel kuulsid teda. Sõna «seaveri» peale tekkis kohe kisa, piiksatused ja röhkimised ja protestikarjed. Roosad kehad tunglesid edasi-tagasi ja seajalad padistasid katusekividel.
«Oh, jääge vait!» karjus Derk neile. «See on külasiga. Teie esivanemad tulid nõmmedelt.»
Tal ei õnnestunud sigu rahustada. Nad jätkasid ringi sebimist ja protestikarjeid, kuni Rõngake, üks kõige suuremaid emiseid, libises, tuikus ja hirmuäratava kisa saatel alla potsatama hakkas. Pooled võlurid sööstsid mõistlikult eemale. Mõned kadusid. Toolid, tassid ja kannud kukkusid. Isegi Mr Addis tõstis närviliselt käed pea kohale. Kuid Rõngake, ikka veel metsikult kiunudes, keeras end õhus ringi ja tal õnnestus oma töntsakate väikeste valgete tiibadega end õigesse asendisse seada. Metsikult vehkides ja hüsteeriliselt ruiates sai ta kontrolli tagasi mõne tolli kaugusel lauast ja lendas piki seda, kerkides kõrgemale just Mr Chesney nina all, ja siis heljus üles katusele. Terve kari tõusis rõõmsalt lendu talle vastu, laperdades, röhkides ja kisades nagu häiritud roosa vareseparv.
Shona sööstis Blade’ist mööda ja põgenes eesuksest sisse. Blade võis näha teda ja Eldat eeskojas teineteise külge klammerdumas ja naerust vappumas. Ta imestas, et Callette võis seal istuda ja paista nii tõsiselt süütuna – Blade võttis tema ees mütsi maha. Ta tahtis ise ka hirmsasti itsitada, kuni ta Mr Chesney poole vaatas. Mr Chesney polnud liigutanud, ainult endalt verd pühkinud. Ta vaid istus seal ja ootas, kuni katkestus lõpeb.
«Vii see ära ja too õige õllevaat,» ütles Derk Callette’ile. Too tõstis vaadi üles ja trampis sõnagi lausumata minema. «Vabandust,» ütles Derk, kui võlurid ettevaatlikult kas laua alt või õhus kuju võttes uuesti ilmuma hakkasid ja toole tagasi püsti tõstsid.
«Vastu võetud, aga et seda enam ei juhtuks,» ütles Mr Chesney. «Mr Addis.»
«Jah.» Mr Addis lülitas sõbraliku naeratuse jälle sisse. «Ma lähen nüüd meie reeglite täienduse juurde, mille leiate sellest mustast raamatust.» Ta ulatas raske väikese köite Barnabasile.
Barnabas tõstis käe. Siis ta peatus, hingeldades pisut oma hiljutisest laua alla sööstust. «Arvan,» ütles ta, «et kuna meil on sel aastal uus Pimeduse Isand, siis määran ennast kui kõige kogenumat võlurit ta Peamiseks Käsilaseks. Kas kõik on nõus?»
Laua äärest kostis ohe, kui võlurid nägid oma lemmiktööd ära võetavat, kuid enamik neist noogutas. «Sel aastal polegi see ilmselt eriti lihtne amet,» pomises keegi.
Barnabas naeratas nukralt ja viipas käega. Blade ja Derk leidsid, et hoiavad paksu säravat raamatut, kuldse kirjaga «Võluri piibel».
«Hoidke seda käepärast ja vaadake sealt, kui vaja,» ütles Mr Addis, «ja palun jätke meelde, et sealsed reeglid on järgimiseks. Meil oli eelmisel aastal mõningaid möödalaskmisi, mis tõid kaasa muutusi. Seekord me nõuame, et kõik Võlur-Giidid kindlustavad, et ravijad asuvad neist vähem kui päevateekonna kaugusel. Ravijad said sellekohaseid juhtnööre. Ja Võlur-Giidid vastutavad nüüd ametlikult selle eest, et kõik palverändurid, kes on nende nimekirjas märgitud ohverdatavateks, surevad vapralt ja auväärselt ning seda näevad pealt teised palverändurid. Eelmisel aastal saabusid mõned neist elusalt koju tagasi. Ja ühel teisel juhul hakkas Kadunud Isikute Büroo tunnistajate puudumise tõttu asja uurima. Saame sel aastal paremini hakkama, eks ole? Ja nüüd annan sõnajärje üle rahaasjade ülemale Mr Bennetile.»
Callette tuli tagasi ja lajatas teise vaadi terrassile. Kõik vaatasid seda närviliselt, aga kui Blade kraani avas, oli seal õlu.
Mr Bennet köhatas kurgu puhtaks ja avas oma mapi.
Mr Bennetit oli raske kuulata. Tal oli selline igav hääl, mida sa lihtsalt ei pane tähele. Derk istus musta raamatut lehitsedes ja imestades, kuidas ta peaks kõik need reeglid selgeks õppima. Ehk luua sellised sipelgad, kes ehitavad tõelisi linnu? Blade tegeles õlle laiali jagamisega ja oli üllatunud, kui paljud võlurid nõjatusid ettepoole ja jälgisid innukalt Mr Bennetit. Sõna lisatasu paistis neid eriliselt huvitavat. Kuid Blade taipas vaid, et Pimeduse Isandale lubatakse lisatasu, kui ta mõtleb välja huvitavaid uusi kurjusi, ja isa ei paistnud tähele panevat. Pika aja pärast ütles Mr Bennet: «Jätke meelde, et firma Chesney Palverändurid ei tasu liigsete kulude eest, ja palun kasutage neid arvuteid, et kulutusi salvestada.»
Barnabas viipas käega ja Blade leidis oma peost lameda väikese nuppudega kaetud tahvli. Ta uuris seda kahtlevalt, kui Callette vaikselt ilmus terrassi teisest otsast ja tahvli endale haaras.
«Hästi, kui sa selle tagasi annad,» ütles Blade mehaaniliselt. «Ja selgitad, kuidas see töötab,» lisas ta, kui Callette selle minema viis. Callette mõistis alati vidinaid. Too noogutas Blade’ile üle ühe pruunivöödilise tiiva, ise minema kõndides.
Siis oli Blade hetkeks kindel, et kohtumine on läbi. Mr Addis ja Mr Bennet tõusid. Võlurid lõdvestusid. Kuid Mr Chesney ulatas oma mapi selja taha, seal asuva naise poole vaatamata, ja ütles: «Veel üks asi.»
Kõik