Autorist

      PÜHA JOSEMARÍA ESCRIVÁ SÜNDIS 9. JAANUARIL 1902. aastal Barbastro linnas (Huesca provints, Hispaania). Umbes viieteist-kuueteistaastaselt tundis ta esimesi märke Jumala kutsest ja otsustas preestriks hakata. 1918. aastal alustas ta Logroño seminaris vaimulike õpingutega ning alates 1920. aastast jätkas neid Francisco de Paula seminaris Zaragozas, kus ta 1922. aastal sai seminarivanemaks. 1923. aastal hakkas ta õppima Zaragoza ülikoolis tsiviilõigust, palunud selleks enne kirikuvõimudelt luba, ning ei käinud loengutes samal ajal, kui olid teoloogiatunnid. 20. detsembril 1924 pühitseti ta diakoniks ning 28. märtsil 1925 preestriks.

      Preestritööd alustas ta Perdiguera koguduses Zaragoza piiskopkonnas ja jätkas seda hiljem Zaragozas. 1927. aasta kevadel kolis ta Madridi, loomulikult peapiiskopi loal, ning tegi seal väsimatult tööd kõikide ühiskonnakihtide keskel. Ta pööras tähelepanu ka linnaäärsetes piirkondades elavatele vaestele ja hüljatutele ning eriti haiglas lamavatele inimestele, kellel oli ravimatu haigus või kes olid suremas. Ta võttis enda peale ka Haigete Patronaadi kaplaniameti, Pühima Südame Apostellike Daamide heategevusliku töö ning andis tunde ühes ülikooli akadeemiatest. Samal ajal jätkas ta doktoriõpinguid tsiviilõiguse alal, mida sellel ajal sai õppida ainult Madridi ülikoolis.

      2. oktoobril 1928. aastal näitas Issand talle täie selgusega seda, mida ta seniajani oli ainult aimanud, ja püha Josemaría Escrivá asutas Opus Dei. Kuulates ikka Jumalat, sai ta 1930. aasta veebruaris aru, et peab Opus Dei apostolaati laiendama ka naistele. Nii avanes Kirikus uus tee, mis innustas kõiki ühiskonnaklasse otsima pühadust ning teostama apostolaati. Ja seda kõike oma igapäevast tööd pühitsedes ning tavaliste inimeste keskel elades, muutmata oma perekonnaseisu.

      Tundes suurt indu teha kõikide inimeste nimel apostolaati, pühendus Opus Dei asutaja alates 2. oktoobrist 1928 Jumala antud ülesande täitmisele. 1934. aastal nimetati ta Püha Isabeli Patronaadi rektoriks. Hispaania kodusõja ajal jätkas ta preestritööd Madridis ja hiljem Burgoses. Mõnikord tuli tal tõsiselt eluga riskida. Ta pidi pikka aega tagakiusamisi taluma, kuid elas need kannatlikult üle, säilitades üleloomulikku meelt.

      14. veebruaril 1943. aastal lõi Josemaría Escrivá Opus Dei’ga lahutamatult seotud Püha Risti Preesterliku Ühingu, mis võimaldas pühitseda preestriks Opus Dei ilmikliikmeid, kes hakkasid tööle Opus Dei vaimulikena. Hiljem võisid ka piiskopkonda kuuluvad preestrid osaleda Opus Dei vaimsuses ja askeetluses, mille peaeesmärk on saada pühaks läbi töökohustuste, kuid jäädes vastutavast piiskopist täielikult sõltuvaks.

      1946. aastal leidis Josemaría Escrivá Roomas kindla elukoha ning jäi sinna elu lõpuni. Sealt ergutas ja juhtis ta Opus Dei levimist kogu maailmas, kulutades oma energia täienisti sellele, et anda Opus Dei meestele ja naistele hea teoloogiaalane, askeetlik ja apostoolne haridus. Kui Josemaría Escrivá suri, oli Opus Dei’l üle 60 000 liikme kaheksakümnest erinevast rahvusest.

      Püha Josemaría Escrivá de Balaguer oli Kanoonilise Õiguse Koodeksi õige tõlgendamise ja Katoliikliku Hariduse püha Kongregatsiooni Paavstliku Komisjoni nõunik, Tema Pühaduse auprelaat ning Rooma Pontifikaalse Teoloogiaakadeemia akadeemik ad honorem. Samuti nimetati ta Navarra (Pamplona, Hispaania) ja Piura (Peruu) ülikoolide suurkantsleriks.

Püha Josemaría Escrivá suri 26. juunil