Käes on aeg unest virguda

      4

      Missa epistel meenutab meile, et peame endale võtma apostlite vastutuse uue vaimuga, julgelt, ärkvel olles. Käes on tund unest virguda, sest nüüd on meie pääste lähemal kui siis, kui me usklikuks saime. Öö on lõpule jõudmas ja päev on lähedal. Pangem siis maha pimeduse teod, rõivastugem valguse relvadega! 24

      Te ütlete mulle, et see pole kerge, ja teil on õigus. Inimese vaenlased, kes on tema pühaduse vaenlased, püüavad seda uut elu, seda Kristuse vaimuga rõivastumist takistada. Ei leia paremat kristliku ustavuse takistuste loetelu kui see, mille esitab püha Johannes: concupiscentia carnis, concupiscentia oculorum et superbia vitae – kõik, mis on maailmas, on lihahimu, silmahimu ja elukõrkus.25

      5

      Lihahimu ei ole ainult üldine kalduvus meelte korrastamatusele ega seksuaalne himu, mis peab olema nõuetekohane ja mis iseenesest pole halb, kuna see on pühitsev inimlik õilis tegelikkus. Seepärast ei räägi ma kunagi ebapuhtusest, vaid ainult puhtusest, kuna ju kõigini jõuavad Kristuse sõnad: Õndsad on puhtad südamelt, sest nemad näevad Jumalat.26 Jumaliku kutsumuse tõttu elavad mõned sellise puhtusega abielus, teised vastavad – inimlikust armastusest loobudes – kirglikult üksnes Jumala armastusele. Nii ühed kui ka teised ei ole meelte orjad, vaid isandad oma keha ja südame üle, et neid ohvrina teistele anda.

      Puhtuse voorust käsitledes on mul harjumus seda nimetada pühaks vooruseks. Kristlik puhtus, püha puhtus ei ole uhkus enda puhtana, plekituna tundmise üle. See on teadmine, et meil on savijalad,27 kuigi Jumala arm vabastab meid päevast päeva vaenlase püünistest. Nende visadust, kes kirjutavad või jutlustavad peaaegu eranditult ainult sel teemal, pean ma kristluse moonutamiseks. Nad unustavad teised voorused, mis on kristlase jaoks ja üldse inimeste hulgas elamiseks peamised.

      Püha puhtus ei ole ainuke ega peamine kristlik voorus. Ometi on ta hädavajalik, et olla püsiv igapäevastes pingutustes enda pühitsemisel, ja kui me seda ei tee, ei ole võimalik ka pühenduda apostolaadile. Puhtus tuleneb armastusest, millega oleme andnud Issandale oma hinge ja keha, võimed ja meeled. See ei ole eitamine, see on rõõmus jaatus.

      Ma ütleksin, et lihahimu ei hõlma ainult meelelist korrastamatust, vaid ka mugavust, vaimustuse puudumist, mis paneb otsima kõige kergemat, kõige meeldivamat, näiliselt kõige lühemat teed, isegi kui me seepärast Jumalale ustavuses järeleandmisi teeme.

      Selline käitumine oleks nagu enda tingimusteta patu seaduse võimu alla andmine, mille eest hoiatab püha Paulus: Tahtes teha head, leian seaduse, et mul on kalduvus teha kurja. Sisemise inimese poolest ma rõõmustan Jumala Seaduse üle, oma liikmetes näen aga teist seadust, mis sõdib vastu minu mõistuse seadusele ja aheldab mind patu seadusega … Oh mind õnnetut inimest! Kes ostab mu lahti sellest surma ihust? 28 Kuulake, mida vastab apostel: Tänu olgu Jumalale meie Issanda Jeesuse Kristuse läbi! 29 Me saame ja peame võitlema lihahimu vastu, sest kui oleme alandlikud, siis antakse meile alati Jumala armu.

      6

      Meie teine vaenlane, nagu kirjutab püha Johannes, on silmahimu, sügavale ulatuv ahnus, mis paneb meid väärtustama ainult seda, mida saab puudutada. Silmad, mis otsekui liimituna ripuvad maiste asjade küljes, ei oska just sellepärast avastada üleloomulikke reaalsusi. Seega võime kasutada Pühakirja väljendit, et rääkida ahnusest materiaalsete hüvede järele ning ka moonutusest, mis näeb kõike meie ümber – teisi, meie elu ja aja olusid – ainult inimliku nägemisega.

      Hingesilmad on töntsid, mõistus usub, et võib kõike mõista iseenesest, ilma Jumalata. See on peen kiusatus, mis peitub mõistuse väärikuse taga, mõistuse, mille meie Isa Jumal on inimesele andnud, et see Teda sundimatult tunneks ja armastaks. Sellise kiusatuse kütkes peab inimmõistus end maailma nabaks, ta vaimustub uuesti Jumala-sarnaseks30 saamisest ning enesearmastusest täidetuna keerab selja Jumala armastusele. Sel viisil võib meie eksistents tingimusteta kolmanda vaenlase, elukõrkuse, kätte langeda. Asi pole ainult üürikestes edevusmõtetes või enesearmastuses – see on üldine upsakus. Ärgem petkem end, sest see on pahedest halvim, kõigi eksimõtete juur. Võitlus uhkuse vastu peab olema pidev, sest mitte ilmaasjata ei öelda, et see kirg sureb üks päev pärast inimest. See on variseri uhkus, keda Jumal ei taha õigeks mõista, sest põrkub vastu tema liigse enesekindluse barjääri. See on ülbus, mis viib teiste inimeste põlgamiseni, nende üle valitsemiseni, nende halva kohtlemiseni, sest kui tuleb uhkus, tuleb ka solvamine ja häbi.31