Detektiiv Luuker Leebesurm 7: Nurjatute kuningriik. Derek Landy
Читать онлайн книгу.
tervitas sinijuukseline tüdruk Valküüria kõrval. „Mina olen Clarabelle. Kas saame sõbraks?”
Segadus söövitas Edi näole pitseri.
„Tšau, Ed,” ütles Valküüria enne, kui asjad jõudsid liiga veidraks kiskuda. „Minu nimi on Valküüria. See siin on Clarabelle. Clarabelle on õde, omal moel, ja tema hakkab sinu eest hoolitsema.”
Clarabelle noogutas. „Ma olen arstivärgis muide väga hea. Meil tuli eelmisel nädalal siia patsient ja mina vaatasin ta üle. Vaesel sellil esinesid kõik muhkkatku tundemärgid ja mina ravisin ta terveks.”
Valküüria vaatas teda. „Tal oli tõesti muhkkatk?”
„Oh jaa. Noh, doktor Nye vaatas ta läbi ja ütles, et oli ainult pind, aga mina selle välja võtsin. Nii et… See ikkagi loeb. Oota vaid, kuni kohtud doktor Nyega, Ed. Ta meeldib sulle väga, kui sulle meeldivad suured pikad hirmuäratavad asjad.”
Ed halises ja keeras pea Valküüria suunas. „Mis… mis minuga toimub?”
„Mida sa mäletad?”
„Ma mäletan sind. Ma mäletan… Issand küll, ma mäletan, et tahtsin sind ära süüa…”
„Jah,” teatas Valküüria. „Noh, mida vähem sellest räägime, seda parem.”
„Ma lähen hulluks, eks?”
Clarabelle naeris. Tal oli nii ilus sillerdav naer. „Oh, me kõik siin oleme hullud, Ed!” Ja seejärel keksis ta minema.
Sisse astus Leebesurm. Detektiiv kandis räbaldunud ülikonna peal halli vihmamantlit ja kolbal uut nägu. Ta ei tahtnud, et Ed läheks endast välja rohkem, kui oli absoluutselt vajalik. „Tervist, Ed. Tunned end paremini? Näed küll parem välja,” ütles Leebesurm.
„Kes te kõik olete?”
„Oleme eksperdid selles vallas. Tahame sind aidata,” vastas Leebesurm.
„Mind aidata? Ma olen libahunt!”
„Märkasin jah. Loodetavasti on see aga üksnes läbitav faas. Mõtle sellest soovi korral kui tõvest. Haigusest. Sinu uinunud libahundigeeni ootamatu ärkamine on pelgalt sümptom tegelikust probleemist ja kuigi sinu olukord näib mõnevõrra ebatavaline, pole sa ainus nakatunu. Leidub teisigi, sarnaselt sinuga normaalseid inimesi, kes ootamatult ebatavalisi väetasemeid ilmutavad. Aga sina oled üks vähestest selgemõistuslikest. Enamik ülejäänutest on üle piiri aetud. Arvan, et sina saad meid aidata. Pead lihtsalt paarile küsimusele vastama. Kas saad seda teha?”
„J-jah.”
„Tubli mees,” tunnustas Leebesurm. „On sinuga hiljuti midagi ebatavalist juhtunud?”
„Jah.”
„Ja see oli?”
„Ma muutusin libahundiks.”
„Midagi muud peale selle? Oled kohanud kedagi uut? Käinud välismaal või mingit paika esmakordselt külastanud…?”
Ed raputas pead. „Kõik kulges normaalselt. Lihtsalt minu elu, nagu see on alati olnud. Noh, kui jätta kõrvale tüdruksõbrast lahkuminek mõned kuud tagasi. Kas te… Kas te arvate, et tema pani minu peale needuse?”
„Tema lõpetas suhte, eks?”
„Ei,” vastas Ed kohe. „See oli mõlemapoolne värk. Me mõlemad… Otsustasime nii, et… Me mõlemad nõustusime, et ta leiaks parema, nii et…”
„Sellisel juhul kahtlen ma väga, kas ta pani sinu peale needuse. Kas juhtus veel midagi ebatavalist? Ükskõik kui tühisena see ka sulle ei paistaks,” uuris Leebesurm.
„Ei. Kõik tundus normaalne. Peale unenägude.”
Leebesurma pea kaldus viltu. „Jätka.”
„Ma lihtsalt… Ma hakkasin nägema und valgesse riietatud mehest. Tema nimi oli Argeddion. See näis ebatavaline, sest ma ei mäleta oma unenägusid kunagi. Argeddion on mu peas aga päevselge.”
„Mida see mees tahtis?”
„Tal oli minu jaoks kingitus. Nii ta ütles. Argeddion oli nii leebe ja soe ning tema sõnul soovis ta mulle anda imetoreda kingi. Ta ilmus nädalate kaupa mu unenägudesse ja käskis valmistuda Valguse Suveks. Viimasel korral teda oma unenäos nähes sirutas ta käe välja. Argeddionil hiilgas seal erk kumav energia – ja ta pani selle minu rinna sisse. Siis ta naeratas ja ütles, et tuleb hiljem sellele järele. Sellest ajast peale pole ma teda enam unes näinud. Kas teie arvates on sellel juhtunuga mingit seost?”
„Imelikud mehed annavad sulle energiakingitusi ja varsti pärast seda moondud sa väljasurnud üleloomulikuks olendiks? Ütleksin, et esineb täitsa teatav võimalus, Ed.”
Nad jätsid mehe Clarabelle’i väidetavalt võimekatesse kätesse ja suundusid meditsiinitiivast välja. Koridori jõudes tõmbas Leebesurm kohe oma fassaadi eest ära ja tema kolp oli Dublini rämpsus lennutamisest siiani pisut räpane.
„Kuidas läheb surelikel vaatlusosakonnas?” küsis Valküüria.
„Muutust pole,” vastas Leebesurm. „Nende peal on tehtud iga mõeldav test ja neid tehakse uuesti. Seni ei midagi. Pole ühtki vihjet toimuva kohta.”
„Kas Ed liitub nendega?”
„Ta uimastatakse sarnaselt teistega. Nad panid voodi tema jaoks juba valmis.”
„Aga vähemalt on meil nüüd juhtlõng – isegi kui see on ainult kellegi unenägu. Vau! Kui sa seda niimoodi valjusti välja ütled, kõlab see väga hapralt, eks?”
„Et meie ainsaks juhtlõngaks on ühe libahundi unenägu?” küsis Leebesurm. „Jah, kui juhtlõngu arvestada, siis pole see vist kõige tugevam, mis meile iial antud on. Aga me töötame sellega, mida meile antakse. Me tõesti ei saa lubada pirtsutamist, praeguses staadiumis mitte. Arvestades kõike toimuvat oleme suutnud seda vaevu uudistest eemal hoida. Kui me seda ei peata, näevad surelikud pigem varem kui hiljem midagi, mida ei saa ära selgitada. Ja see salapärane mees Edi unenäos… See Argeddion võib olla see, keda me otsime.”
„On sul aimugi, mida võiks tähendada Valguse Suvi? Mis sa arvad, kas ta mõtleb seda suve?”
„Ei tea. Aga kui järgime traditsioonilist iiri kalendrit, algab suvi 1. mail. See annab meile välja mõtlemiseks ühe nädala.”
„Samas kõlab Valguse Suvi hästi,” nentis Valküüria. „Võib-olla viib see kõik tõeliselt hea ilmani ja sellisel juhul peaksime laskma sellel juhtuda, et saaksin päevitada.”
„Kui imetore idee. Eeldamegi seda.”
Valküüria märkas, kuidas Leebesurm endal küljest kinni hoidis. „Sa said viga, Luuker.”
Leebesurm vaatas kaaslase poole. „Meid ründas siiski libahunt.”
„Aga sa said päriselt viga.”
„Nagu sinagi.”
„Ei midagi tõsist. Ainult sinikad, venitused ja haavad. Mul on nende ravimiseks arst. Sinu luud said kannatada, Leebesurm. Miks sa ei lase kellelgi end ravida? See ei võtaks kaua.”
Leebesurm ajas end kõndides sirgu. „Doktor Nye piinas mu sõbrad Mevolentiga peetud sõja ajal surnuks. Mina ei lähe selle tõpra juurde abi saama.”
„Nye pole siin ainus ametis olev arst.”
„Aga ainus, kellel on oskusi mu vigastusi korralikult parandada. Pealegi pole mu olukord nii hull. Jään ellu. Just nagu sinagi.”
„Tead, leidub täiesti võimalus, et oled lihtsalt liiga põikpäine. Aga, hei, ma ei hakka sind survestama. Sina teed, mida vaja teha.”
Ta kuulis Leebesurma hääles naeratust. „Noh, aitäh, et oled nii mõistev. Vastutasuks viskan su koju ära. Viimased paar päeva on pikale veninud ja saad täna öösel oma voodis magada.”
„Oh, tänu jumalale,” ohkas Valküüria. „Ma pole igiammu oma vanasid näinud. Ja Alice on ilmselt