Detektiiv Luuker Leebesurm 7: Nurjatute kuningriik. Derek Landy
Читать онлайн книгу.
irvitas. Nad väljusid Pelgupaigast ja Bentley juurde jõudes muutus Leebesurma hääl pehmemaks. „Oled teda veel kuulnud? Darquesse’i?”
Valküüria muie hääbus ja tüdruk noogutas. „Tahab, et laseksin ta välja. Sellest on aasta möödas, kui ta juhtima asus, ja tema hääl muutub valjemaks. Me vajame plaani. Midagi, mis ta peataks, kui ta otsustab ohjad enda kätte haarata.”
Leebesurm toetas käsivarred auto katusel üksteise peale ja trummeldas kinnastatud sõrmedega. „Sa mõtled midagi, mis peataks sind,” lausus ta viimaks.
„Mulle meeldiks palju rohkem see, et sina peataks minu kui see, et sa laseks mul teha seda, mida me mõlemad teame, et ma teeks. Ma ei taha kedagi mõrvata, rääkimata vanematest või õest või sinust. Kui see aeg tuleb ja mina olen kadunud ja Darquesse on üle võtnud…”
Leebesurm tõstis käed. „Küll ma midagi välja mõtlen. Usalda mind.”
Valküüria heitis pilgu lähedusse pargitud limusiinile, kus seisid valves kaks ülikonnastatud meest. Sobis teemavahetuseks suurepäraselt. „Kas meid külastab mingi VIP või midagi?”
Leebesurm mühatas. „Ju vist. Tuli siia Vanemate Koguga kohtuma. Kõik on väga kuss-kuss ja ülisalajane. Ainult Vanematel on lubatud teada, mis küsimuses nad kokku saavad.”
„Aga Traagel ütleb ju meile, eks?”
„Oh, ma eeldan seda vägagi.”
3
KOHTUVAD KOGUD
Traagel külastas siinset ruumi esimest korda. See oli samasugune betoonhall ilmetus nagu iga teine ruum Pelgupaigas, kuid selle keskel laiutas suur kärnkonnakujuline laud. Tõenäoliselt polnud see mõeldud kärnkonna meenutama ja pidi ilmselt meelde tuletama midagi suurejoonelist ning inspireerivat. Paraku suutis see Traageli silmis edukalt silme ette manada üksnes suurejoonelise ja innustava kärnkonna ning tema arust polnud siin rohkem midagi arutada.
Traagel kügeles ebamugaval toolil Erskin Raveli, Peamaagi paremal küljel. Ravelist vasakul istus maadam Mist. Naise saledat kogu kattis sarnaselt kõigiga Vanemate rüü, kuid tema nägu varjas tuttavlik must loor. Nad pidid küll olema ikka tõeline vaatepilt. Peamaag Ravel, kes nägi välja, nagu peaks kandma smokingut, ja külgedel armistunud mees ning looritatud naine. Traagel mõtiskles, kas ükski teistest Vanemate Kogudest üle maailma nägi välja pooleldi nii veider kui nende oma. Ta kahtles selles kõvasti.
Praegu istusid tema vastas esindajad kahest sellisest Vanemate Kogust ja nood nägid välja täiesti normaalsed, kuigi täiesti sünged. Traagel isegi ei kuulanud, mida räägiti. Tühipaljas loba polnud tema tugevaim külg. Poksijast emast ja rätsepast isast sündinud poeg – mida sai tema teada poliitikute ning bürokraatide lobast? Ta ootas kannatamatult, et koosseis jõuaks külaskäigu põhjuseni ja kui viimaks see hetk saabus, ei üllatunud ta enam üldse.
„Kuuldavasti on teil esinenud mõningaid probleeme oma sortsidega,” teatas Peamaag Quintin Strom Inglismaa Pelgupaigast. Sarnaselt paljude Peamaagidega, kelle seas oli Ravel ilmselge erand, näis tema hallijuukseline, kortsus ja vana. Kuid endiselt meeletult võimas ja mõnevõrra huumorivaba.
„Kardan, et teid on eksiteele viidud,” teatas Ravel. „Kõigil meie maagidel läheb suurepäraselt.”
Stromi kulmud kerkisid pisut. Ta oli pagana hea näitleja. „Oi! Sellisel juhul ma vabandan. Asi on lihtsalt selles, et meile on tulnud teateid korratustest praktiliselt igas selle riigi nurgas. Te väidate siis, et need teated pole täpsed?”
„Ma ei väida seda üldsegi,” poetas Ravel sujuvalt. „Aga need probleemid ei tulene meie sortsidest.”
Strom noogutas. „Ahjaa, ka meie oleme seda kuulnud. Miski mõjutab siinset surelike populatsiooni, eks? Hirmus, hirmus olukord. Kui te vajate mingit abi…”
„Täname, kuid ei,” teatas Ravel. „Meil on asi kontrolli all.”
„Olete päris kindlad? Ma ei taha kõlada üleolevalt, Peamaag Ravel, kuid mul on erinevalt teist Pelgupaikade haldamisega märksa enam kogemusi. Pole mingit häbi abi vastu võtmises, kui seda pakutakse.”
„Tänan teid selgituste eest,” teatas Ravel.
Mees Stromi kõrval köhatas kurgu viisakalt puhtaks. Ta oli noor ja ameeriklane – nii palju Traagel teadis. „Kahjuks,” ütles võõras, „ei pruugi asjad olla nii lihtsad. Pelgupaiga ülesandeks on valvata maagiliste kogukondade üle ja kaitsta surelikke tõe eest. Kui selles missioonis kukub läbi kas või üksainus Pelgupaik, võrdub kõigi teiste Pelgupaikade edu nulliga. Kui kasutada kohutavalt ülekasutatud fraasi, siis kett on ainult nii tugev, kui on selle kõige nõrgem lüli.”
Maadam Mist ajas end rohkem sirgu. „Ja teie väidate, et selleks nõrgimaks lüliks oleme meie?”
„Oh, taevake, ei,” pomises mees justkui vabandades. „Ütlen üksnes, et sellel Pelgupaigal on tulnud teha tegemist enam kui õiglase koguse probleemidega. Arvestades survet, mille all olete olnud, pinguldub ka kõige tugevam lüli.”
„Niisiis ikkagi väidate, et meie oleme nõrgimaks lüliks,” nentis Ravel. „Vabandust, kes te olitegi?”
„Bernard Sult,” vastas mees. „Olen Peamaag Renato Bisahalani nooremadministraator.”
„Ja miks te siin olete?”
„Sult on siin selleks, et aidata,” selgitas Strom. „Teate küll Ameerika Vanemaid. Nemad arvavad alati, et neil on kaugelt liiga palju tegemist asjade isikliku lahendamisega. Aga tema sõnad vastavad tõele. See pole midagi, millest meile meeldib rääkida. Siiski vastab tõele fakt, et Iirimaa on olnud suure hulga ärevuse allikaks üle kogu maailma. Loomulikult on meie endi huvides hoolitseda selle eest, et olete piisavalt tugevad talumaks ükskõik mida, mis teie poole teel on.”
„Meile pole vaja toetavat õlga alla panna,” kinnitas Ravel.
Sult raputas pead. „Kinnitan teile – see pole see, mida ütleme. Aga kui kõik, mis siin on viimase kümne aasta jooksul juhtunud, oleks juhtunud kusagil mujal. Ütleme näiteks, Saksamaal. Kas oleksite kindlad nende võimes sellega üksi toime tulla? Või tunneksite vajadust pakkuda mingit tuge?”
Ravel ei lausunud musta ega valget.
„Ülejäänud Pelgupaigad on mures,” nentis Strom. „Nad tahavad veenduda, et olete valmis ja võimekad. Niisiis olen mina nende kolme seas, kelle nad valisid käituma nende esindajatena, et…”
„Vabandust,” sekkus Traagel. „Kuidas palun?”
Ravel kortsutas kulmu. „Nad valisid teid? Millal? Millisel foorumil?”
„See oli privaatne kohtumine, kus me kõik tulime kokku oma murede sõnastamiseks,” teatas Strom.
„Meid kaasamata.”
„Me ei tahtnud, et see mõjuks rünnakuna. Tahtsime sõnastada oma arvamusi, mitte teid hirmutada. Kohtumise ajal võeti vastu otsus tulla meie muredega teie juurde. Valiti Peamaag Renato Bisahalani Ameerika Pelgupaigast, Peamaag Dedrich Wahrheit Saksamaa Pelgupaigast ja mina. Siis otsustati, et mina peaks tulema siia ja Ülemkogu huve esindama…”
Ravel naeris. „Niimoodi te end kutsutegi? Ülemkogu? Noh, see pole üldse hirmutav või kuidas, Traagel?”
„Kõlab lausa nunnult,” mühatas Traagel. „Te olete siis siin Ülemkogu esindajana, et öelda meile täpsemalt mida?”
„Me pole siin selleks, et teile üldse midagi öelda,” torkas Sult. „Oleme lihtsalt siin selleks, et pakkuda oma abi juhuks, kui teil see vajalikuks osutub. Nagu ütles Peamaag Strom, vajavad teised Pelgupaigad veenmist.”
„See pole probleem,” lausus Ravel. „Minge tagasi ja veenge neid, et kõik on hästi.”
Strom muigas nukralt. „Kui see oleks vaid nii lihtne. Erskin, meile anti ülesandeks tõestada absoluutse faktina, et teie ja Pelgupaik olete valmis selleks, mis iganes järgmisena juhtub. Ja ma pean ütlema, et see surelike olukord ei tee midagi selleks, et teie