Naatan Haamer. Margit Arndt-Kalju
Читать онлайн книгу.
kui hakkas elama iseseisvalt – ja ega seda ju ei teadnud, et nii läheb, algul lihtsalt põgeneti kodust, et Siberisse viimisest pääseda. Head inimesed olid emale andnud teada, et neid tullakse koju otsima. Nad korjasid asjad kokku ja lihtsalt läksid õhtul hilja kodust välja …
Kahjuks oli aga sedasi, et siis jälgiti kodu ja selle ümbrust nii, et neil ei olnud võimalik tagasi minna ega kokku saada, nad ei saanud kõik üheskoos ühte kohta minna. Sealt hakkas tee hargnema, nii et minu isa, kasuvend ja Memm läksid Võrumaale metsa, aga tädi käis ühest perest teise, kuni lõpuks jõudis Viliverre ja elas seal aastaid. Onu, kes oli siis kuueaastane, jäi algul Tartu Pauluse kiriku majja elama, sest tal oli kõrge palavik, teda ei saanud kodust kaasa võtta, ta jäi koguduse majavalvuri hoole alla ja jäigi siis sinna. See tädi kahjuks ei osanud hoolitseda tema eest ja minu onust sai seal tänavalaps.
Noor Harri Haamer.
Taat oli üle kaheksa aasta Siberis. Kui ta sealt tagasi jõudis, siis ta käis ja otsis oma pere mööda ilma kokku. Eks selle valu jäljed jäid saatma. Onu väikse lapsena ei olnud ju aru saanud, miks nii läks, et tema pidi üksi jääma. Ei ole see kerge olnud ka tädile, kes pidi palju aastaid oma perest eemal elama – kuigi tõesti toredate inimeste juures, kes tema eest hästi hoolitsesid. Minu ema kasvas ka seal, sest minu emaisa oli samuti Venemaal vangis ja tedagi ei olnud. Maal oli kergem hakkama saada, seal oli süüa, sai ise põldu harida.
Ega ka metsas ega punkrites või kuskil kapitagustes elamine ei olnud lihtne ja Memmel oli seal lastega palju ohtlikke situatsioone, sest Võrumaal käidi otsimas ja tehti pidevalt haaranguid, aeti metsavendi taga. Surma oli kogu aeg ümberringi – kui metsavendi leiti ja tapeti. Hirm saatis kogu aeg.
Missiooni kujunemine
Minu isa läks metsa 12-aastase poisina ja tuli välja 20-aastasena: kuus ja pool aastat talu tagakambris kapi taga ja enamiku aega maa-alustes punkrites. Ta ei saanud siis minna metsas lihtsalt jalutama või kuskile õue peale kõndima või jooksma, vaid võis ainult eemalt kuskilt praost vaadata oma unistuse mänguplatse, aga ei tohtinud seal mängida. See on keeruline taust. Olen väga tänulik oma vanematele, et nad on jutustanud neid lugusid ja ma tean neid, sest see on aidanud mul väga palju aru saada nii iseendast kui ka neist. Ja aeg-ajalt on see aidanud vastu võtta ka otsuseid, mis võib-olla ei ole lapse jaoks kõige lihtsamad. Saan vanemaist aru, sest tean, millest nad on läbi tulnud.
Kõik see on mingitpidi kasvatanud nii mind kui ka minu vanemaid ja vanavanemaid – õpetanud elust kinni hoidma, pidama elu väärtuslikuks ja hoolitsema elusolemise jõu eest. Kaudselt on see mingis mõttes saanud ootusena ka minu missiooniks, olen võtnud rolli vastutada teiste inimeste toimetuleku eest – see on suur osa minu elust ja tööst, mida praegu teen nii hingehoidja kui ka pereterapeudina. Samas pereterapeudina mõtlen, kui suur väärtus on need lood, need teadmised oma vanematest, vanavanematest ja vanavanavanematest. Nii enda mõistmise kui ka elu valikute mõistmise osas, samuti ressursi koha pealt on tähtis, et ma tean, millised on olnud minu eelkäijad. Muidugi on olemas ka teine pool – see seab vahetevahel väga suure vastutuse.
Lapsed teevad Tarvastu aias tööd.
Mustvees. Ees: isa, Markus, Naatan, Siimon. Teises reas: Memm, Harri Rein, ema, Hillar Põld abikaasaga. Kolmandas reas: Vello Salum, Andres Põder, Madis Oviir.
„Siin sünnib midagi erilist!“
Tarvastus olid Taadil külalised – seal käis igasugust rahvast, keda eesti vaimuelus võiks pidada olulisteks isikuteks. Nad mõtlesid sügavatel ja tähtsatel teemadel. Eks nad selleks olidki tulnud, et mu vanaisaga rääkida. Taat istus tavaliselt elutoas. Laua kõrval oli riiul ja ta istus seal juures tugitoolis, kui ta inimestega rääkis, kuulajad, kaasamõtlejad, arutlejad ja vaidlejad olid kõik ümberringi. Mina istusin siis ahju kõrval nurgas, Taadi vastas üle toa. Olin pisike laps, nelja-viieaastane või isegi noorem – raske on tagantjärele määratleda. Igatahes oli siis olemas ainult Markus, teisi lapsi veel ei olnud – sest Hanna on minust viis aastat, Siimon kaheksa aastat noorem.
Mäletan, et istusin seal nurgas ja kuulasin jutte, mis täitsa ilmselgelt läksid mul täiesti üle pea, need olid mingid filosoofilised eksistentsiaalsed arutlused – no mida laps neist aru saab! Aga ometi tundsin, et see on nii tähtis. Tahtsin seal olla ja mäletan oma tunnet, et „siin sünnib midagi erilist ja pean olema siin kohal“. Istusin seal ilmselt tunde. Mäletan, kuidas Markus käis ja mangus: „Naatan, tule mängima!“ Kuid ma ei saanud ära minna, sest mul oli veel vaja seal olla. Eks muidugi käisin vahepeal ära, ega ma kogu aeg seal olnud. Mäletan, et vahel oli tõesti raske, kui Markus muudkui käis ja mangus, aga mina ei saanud minna, sest mul oli veel vaja kuulata.
Keelte kasutamine
Arvatavasti olen nii mõndagi juba sealt õppinud ja kuhugi talletanud. Kes teab, kuhu … Vaevalt ma oskaksin sellest ajast mõnd mõtet sõnastada, aga kuna olen ka hiljem päris palju seal toas istunud ja kuulanud neid jutte, siis on kindlasti mingeid mõtteid külge jäänud. Kas ma neid oskaksin väga selgelt välja tuua … Ilmselt olen need mõttekäigud lihtsalt iseenesest omandanud, need on mulle saanud omaseks.
Aeg-ajalt võttis Taat selja tagant riiulist mõne raamatu, haaras oma suure luubi ja luges raamatust inimestele otsetõlkes ette mingeid lõike ja seletas neid – tavaliselt olid need raamatud inglise või saksa keeles. Ta oskas ka kreeka ja heebrea keelt nii, et suutis Piiblit algkeeltes lugeda otse. Loomulikult ka ladina keelt. Mina olen ka neid keeli õppinud, aga tema oskas neid kuidagi sujuvalt kogu aeg kasutada. Riiulist võeti raamat ja loeti sealsamas otsetõlkena ette. Samamoodi luges ta meile, lastele, raamatuid ette, näiteks saksakeelseid muinasjutte: vendade Grimmide muinasjutud, Münchhauseni lood – need olid uhked piltidega raamatud. Minu isa oli nõukogude ajal, kui õppis Usuteaduse Instituudis, ka ühiskondlik raamatulevitaja. Seepärast pääses ta ladudesse ja sai sealt suhteliselt odavalt osta Ida-Saksa raamatuid. Arvan, et ka need saksakeelsed muinasjutud olid Tarvastusse isa toodud. Meil kodus luges isa ka saksakeelseid Münchhauseni lugusid ette.
Lugemaõppimine orelipingi otsa peal
Ma ei tea, et mind otse keegi oleks lugema õpetanud. Aga arvan, et õppisin enne lugema gooti kirja kui tavalist teksti. Põhjus on selles, et me käisime igal pühapäeval vanematega kirikus kaasas. Meie olime Markusega kahekesi ema orelipingi peal: ema mängis orelit, isa teenis altaris. Siis ema korjas meid enamasti orelipingi otsa peale. Tavaliselt laulude ajal ema mängides laulis ja meil Markusega oli kummalgi oma lauluraamat nina ees. Ema luges meile rea kaupa teksti ette. Ise mängis, aga ütles samal ajal ka teksti. Umbes stiilis „Jumal, Sul ligemal ihkab mu vaim“ – luges teksti ette ja mängis selle fraasi ära. Meie siis laulsime ema öeldud teksti järgi neid koraale kaasa. Aga meil oli silme ees ka gooti kirjas lauluraamat, mida jälgisime. Nii et ma tõesti arvan, et oskasin gooti kirja enne lugeda. Kuigi meil olid tihti kasutuses ka tavalises kirjas laululehed … Igatahes õppisin ema kõrval orelipingi peal lugemise selgeks. Kooli minnes ma kindlasti juba lugesin. Kuna meil ema oli kodus, siis ei käinud ma lasteaias – ükski meie lastest ei käinud seal. Kuid mäletan, et kui läksin eelkooli katsetele, siis öeldi, et eelkooli pole vaja tulla.
See oli muidugi veider viis õppida lugema. Ei tea, kui paljud inimesed saavad öelda, et on niimoodi lugemise selgeks saanud – kusjuures veel gooti kirjas!
Tarvastu kodus raamaturiiuli ees: isa, ema, ristiisa Voldemar Ilja, Naatan tema süles ja Memm.
Tugevad peresidemed
Keskkond on olnud väga toetav ja hooliv. Sõna otseses mõttes on olnud väga tugevad peresidemed, kogu suguvõsa on tihedalt läbi käinud ja sinna lisandusid ka teised inimesed – nii et olen harjunud paljude inimeste keskel olema juba väga väikesest peale. Tihe suhtlus käib siiamaani, suurematel tähtpäevadel saame suguvõsaga