Vihmavarblane. Линда Гуднайт
Читать онлайн книгу.
pool teed säras üksainuke tuluke nagu majakas tormi ajal. Tuli paistis mahajäetud lagunevast viljaveskist, mis oli kunagi kuulunud farmi koosseisu. Hayden teadis seda tänu oma pöörasele uudishimule ja sellepärast, et tema töö tugines teadmistele. Mahajäetud majad olid ideaalsed kohad mõrvamiseks ja puhtalt pääsemiseks. Siin Lõuna-Tennessee küngaste ja orgude vahel ootas teda paras annus inspiratsiooni.
Järsku lõhestas ööd sinine välgusähvatus justkui raevunud Zeusi pistoda välgatus. Imeilus.
Hayden ringutas, sirutas kaela ja kaalus piksemöllu kätte jalutama minekut.
Nii suure äikesetormi ajal on ta suurema osa ööst ärkvel. Ta adus oma veres veel sündimata loo pulbitsemist, see oli nagu pajatäis keevat energiat ja loovust.
Kohvijoomine suurtes kogustes oli kohustuslik. Ta ei olnud eriline Red Bulli mees. See tundus talle liialt sõltuvust tekitav ja sõltuvusi pelgas ta veelgi rohkem kui oma ainukese kasuliku ressursi, viljaka mõistuse minetamist. Ta teadis, et sõltuvustel on arvukaid eri vorme.
Ta jättis sülearvuti kursori vilkuma, väljus luksuslikust Mooruspuutoast ja kõndis veripunase vaibaga kaetud hämarast trepist alla, käsi siledal puidust käsipuul. Ta vältis ettevaatlikult kolmandat, kriuksuvat trepiastet, mida oli juba varem märganud. Ükski endast lugu pidav mõrva- ja kaoseromaanide autor ei jäta kriuksuvat trepiastet märkamata.
Pikne valgustas keerdtreppi ja kõu kõmises nagu tuhat timpanit. Maja seisis kindlalt ja vaikselt, justkui oleks näinud nii palju, et ei vaevunud enam tormi pärast kõikuma. Siin oli lugusid õhus. Hayden lausa tunnetas neid.
Šoti-iiri verd Hayden kuulis äikeses esivanemate tantsu, nägi vaimusilmas tormihalli mere lainetel hulpivaid kaluripaate ja kaldal seisvat naist, käsi laubal, vaatamas, samal ajal kui pimeda uduloori varjus hiilis valvas roimar, kes sobivat hetke varitses.
Ta salvestas selle kujutluspildi tuleviku tarbeks. Järgmine raamat pidi kõnelema lõunaosariigi väikelinna külalislahkete naeratuste ja maitsva tee süngetest allhoovustest, mitte Iirimaa tormisest rannikust.
Alumisele trepimademele jõudnud, kõndis ta läbi eeskoja ruumi, mida perenaine nimetas eesmiseks salongiks. Minevikuhõngulises toas oli marmorist kamin ja Victoria-aegne sisustus. Sealt edasi liikus ta märksa uuemaaegsesse kööki. Ta kobas käsikaudu lambilüliti järele, kartes äratada õdedest omanikke, kes elasid esimesel korrusel, ent soov kohvi saada oli suurem kui hirm.
Hayden heitis kiire pilgu pruunile graniittööpinnale, kuid ei leidnud kohvimasinat. Ta kirus endamisi, et oli unustanud küsida numbritoa kohvitegemisvarustuse kohta, mida seal mõistagi polnud. Siin, suures vase- ja koorekarva köögis võis kohvimasin olla kuhu iganes peidetud. Ta ei suutnudki selle asukohta tuvastada, kuid leidis teekarbi, mis pani ta uratama.
Kuni ta juurdles selle üle, mis mõte on sidruni-taimeteel, hakkas puusa vastas mobiiltelefon vibreerima. Ta krimpsutas ootamatu müra peale nägu, ehkki kui juba äike majarahvast üles ei ajanud, siis polnud tõenäoline, et ka telefonihelin seda teeks. Ent viisakusest ja kuna ta oli alles uus külaline, vaigistas ta helina. Ta oli kavatsenud mobiiltelefoni kohvri põhja visata ja mitmeks päevaks unustada, kuid oli selle harjumusest tagataskusse torganud.
„Kahjuks,“ torises ta. „See oli minust rumal.“
Ta teadis, kes helistab. Oli üksainuke inimene, kes talle öösiti helistas. Tegemist oli sama naisega, kes oli hoiatanud, et ärgu ta iialgi liiga sügavalt magagu.
„Tere, Dora Lee.“
Hayden kuulis naise värisevat hingamist ja valmistus draamat või vandumist kuulama. Emb-kumb pidi paratamatult järgnema.
Kui naine ei vastanud, hakkas Hayden muretsema ja esitas küsimuse, mida silmapilk kahetses: „Kas kõik on hästi?“
„Ei ole, aga sul on niikuinii ükspuha. Ma olen haige. Sa tead, et olen haige, kuid ei aita mind. Kust ma peaksin rohtu saama?“
Hayden sulges silmad ja naaldus kõvale köögikapile. Ta nägi vaimusilmas naist segamini haagiselamus pesemata nõude ja kiirtoiduanumate keskel, mis olid täis poolikuid kuivanud eineid. Juuksed sassis, pilk hullunud ja käed meeleheitest värisemas. „Mida sa eelmise rahaga tegid?“
„Arvad, et sellest piisas? Arvad, et sellest jätkub üüri maksmiseks, söögi ostmiseks ja elektri eest tasumiseks?“
Hayden ohkas raskelt. „Kas elekter lülitati jälle välja?“
„Vahepeal küll. Ma pidin ravimeid ostma. Mis kasu on põlevast lambist, kui keha valutab nii kohutavalt, et ma ei suuda silmigi avada?“
„Dora Lee, ma ei saada sulle rohkem ravimite jaoks raha.“ Jumal ise teadis, et Hayden oli naise sõltuvusele liiga pikalt kaasa aidanud, ise naiivselt lootes, et teine muutub. Veel praegugi kippus lootus aeg-ajalt ellu ärkama. „Sa tapad enda. Sõidan Kentuckysse, viime su kliinikusse…“
Ta kuulis karjet, mis oli valjem kui piksekärgatus. „Jää vait! Jää vait, kas kuuled? Igavene tänamatu kõnts! Oleksin pidanud su uputama, kui mul selleks võimalus oli. Mis kasu mul sinust on? Hoia oma räpane raha endale!“
Telefon jäi tummaks.
Viimaste kuude koorem vajus Haydenile peale. Ta seisis keset köögipõrandat ja loov energia immitses temast koos elujõuga välja.
Ta ei oleks tohtinud Dora Leele oma mobiilinumbrit anda, kuid väike meeleheitel poisike tema sees igatses ikka veel oma kibestunud, luupainajaliku sõltuvuse küüsis vaevleva ema olukorda parandada. Juba siis, kui Hayden oli alles väike, enne kui pime ja surmav söekaevandus oli tema leebe isa tapnud, neelas Dora Lee ebaseaduslikult saadud tablette kujuteldavate peavalude vastu ja vihkas oma ainukest last. Ja Haydenil polnud aimugi, mispärast.
Praegu polnud emal aimugi, et seesama vihatud poeg on edukas romaanikirjanik Hayden Winters. Seda saladust ei kavatsenud Hayden emaga iialgi jagada. Ega võinudki. Võimalikud tagajärjed olnuks liiga suured ja häirivad.
Ta oli juba ammu nime muutnud ja endale uue mineviku välja mõelnud, et olla keegi muu kui Apalatšide halvima piirkonna räpaseim väike poiss. Sarmikas ja enesekindel Hayden Winters oli täpselt samasugune väljamõeldis nagu tema kirjutatud romaanid. Dora Leel olnuks sellest niikuinii ükspuha. Teda huvitas ainult poja saadetud raha.
Ema ükskõikse teadmatuse eest võis Hayden tänada jumalat, kes oli ta kaevanduste ja Dora Lee Briggsi küüsist päästnud. Kui ajakirjanikud saaksid tema emast haisu ninna, siis võiks Hayden pingsalt kätte võideldud privaatsusega hüvasti jätta.
Tal oli hea meel, et Dora Lee ei osanud lugeda, ehkki tema tähelepanu pälvida soovinud poisikesena oli ta teinud emale ettepaneku teda õpetada. Selle pakkumise eest oli ema teda raamatuga tümitanud, kuni köide lagunes ja lehed rebenesid, väites raevunult, et ei ole nii loll, kui poeg arvab.
Hayden külastas ema vähemalt paar korda aastas – see tulenes mingisugusest psühholoogilisest vajadusest, mis nõudis toitmist. Iga kord jättis ta endast maha veel ühe killukese, koos lahkumiskingitusega, mille ema lisaks igakuisele rahale samuti OxyContini või muude tablettide vastu vahetas, mis ta tegelikkusest mõneks ajaks eemale kannaksid.
Dora Lee Briggs oli Haydeni räpane saladus. Üks neist.
Lahtine hingehaav tuikamas, torkas Hayden veega tassi mikrolaineahju. Ta pidi leppima sidruni-taimeteega.
Carrie Riley tippis kikivarvul paljajalu trepist alla ja värises õhukese pidžaama väel. Torm muutis ta ärevaks. Väga ärevaks. Ta ei suutnud magada. Ega isegi mitte uinuda, kui raevukas tuul puid piitsutas ja äike teda nahast välja kargama pani. Tema korrapärasele mõistusele oli ebaselge, kuidas keegi säärase ilmaga magada saab.
Ta ei teadnud, kuhu läheb, kui hilist tundi arvesse võtta, aga et peresalongis oli võõrastemaja alumise korruse ainuke televiisor, kust ilmateadet jälgida, siis suundus ta sinnapoole. Äkki tuleb tornaado? Kas keegi selles majas ei mõelnud niisugustele asjadele?
Carrie vihkas torme. Ta jälestas neid täielikult. Ema sõnul oli ta juba väikese lapsena kisendanud lohutamatult nagu mardus iga kord, kui pikne kärgatas. Enam ta ei kisendanud,