Vihmavarblane. Линда Гуднайт
Читать онлайн книгу.
naasis kahe lumivalge rätikuga ja sättis ühe neist poisi õlgadele. „Tegin need mikrolaineahjus soojaks.“
See seletas piiksumist.
„Kaval.“ Hayden kostitas naist tänuliku pilguga.
„Tänan.“ Brody värises ja kössitas koheva rätiku all, samal ajal kui Carrie teise rätikuga tema nägu ja juukseid kuivatas. Lahkelt. Õrnalt. See tegevus pani Haydeni rindkere paisuma. Ta ei mäletanud, et keegi oleks teda kunagi kuivatanud.
„Mis su kodune telefoninumber on, Brody? Helistan su vanematele.“
„Ee, nad, ee…“ Poiss niheles. „Neid ei ole kodus.“
„Ei ole?“ Umbusk sibas mööda Haydeni peanahka nagu karvane ämblik.
Brody vaatas meest kahvatusiniste silmadega ja pööras siis pilgu mujale. Ent Hayden aimas kohe tõtt. Laps ei tahtnudki koju minna. Ta eelistas külmal ja märjal tormiööl üksi olla.
Hayden adus sisimas jäist ja tuttavlikku eelaimust.
Temagi oli tosinaid kordi metsas ööbinud, et ei peaks koju minema.
Carrie kadus jälle kööki, kust hakkas helisid kostma. Akna taga sähvis äike, juba veidi nõrgemalt kui varem.
„Kas käid tihti üksi hulkumas?“
„Mulle meeldib metsas.“ Brody hääl oli peaaegu kuuldamatu.
Kui poiss tundis metsa nii hästi, et julges seal ööbida, siis polnud ta arvatavasti sugugi eksinud.
„Kui vana sa oled, Brody?“
„Üksteist.“
„Kas elad siin lähedal?“ Ühepoolne vestlus meenutas aina rohkem ülekuulamist, mis see ju tegelikult oligi.
„Linnas.“
Teel võõrastemajja oli Hayden teinud vahepeatuse maalilises Honey Ridge’i linnakeses, mis oli sealt mõne kilomeetri kaugusel. „Päris kaugel.“
„Minu jaoks mitte.“ Brody sinistes silmades vilksatas muie. „Välja arvatud siis, kui väljas on torm.“
„Sul on vist õigus.“
Carrie naasis aurava valge tassi ja kotitäie Oreo küpsistega. „Ole lahke, Brody. Tass kuuma kakaod peaks su üles soojendama.“
Värisevad käed võtsid maiustused vastu. „Aitäh.“
Poiss kugistas küpsise kahe suutäiega alla. Näljane, mõtles Hayden, kui teinegi küpsis niisama kiiresti kadus. Temagi mugis oma Oreot, kuni poiss sõi ja jõi.
„Võid süüa nii palju küpsiseid, kui tahad.“ Carrie lükkas paki Brodyle lähemale.
„Ma peaksin… minema.“ Ent poiss ei teinud ainsatki katset niiskeks muutunud rätikutest vabaneda ega ukse poole liikuda.
Carrie ulatas talle veel ühe küpsise. „Joo kakao ära ja mõtleme midagi välja.“
Poisil polnud kuhugi minna. Hayden oli sellest juba aru saanud, isegi kui Carrie polnud. Talle oli üks mõte pähe turgatanud ja ta hakkas seda edasi arendama.
„Mul on ülemisel korrusel viisakas tuba, mida ma täna öösel ei kasuta,“ pakkus ta. „Kas sa ei tahaks hommikuni seal magada?“
Brody raputas pead. „Ma ei saa seda teha.“
„Miks mitte? Ma maksin voodi eest, kuid ei maga seal. Siis võib ju keegi teine seda teha.“
„Aga…“
„Ta töötab öösiti, Brody.“ Carrie heitis Haydenile tänuliku pilgu. „Ära muretse. Julia ei pahanda.“
Haydenil polnud aimugi, kas võõrastemaja perenaine pahandab või mitte, kuid tal oli ükspuha. Laps oli külmunud, näljane ja liiga väsinud, et pahandust teha. Ta pidi jääma. Kui Julia tahab talle lisaarve esitada, siis lasku käia.
„Lähen oma sülearvutiga eesmisesse salongi kohvimasina lähedale. Voodi on sinu päralt.“
Poiss paistis kergendust tundvat ja lootusrikas olevat. „Olete kindel? Ma ei taha tüli teha.“
„Joo kakao ära ja viime su üles.“
Brody rüüpas suure sõõmu, jõi tassi tühjaks ja ulatas selle Carriele. „Aitäh. Väga maitsev kakao.“
Carrie puudutas poisi märgi juukseid. Hayden pani tähele, et see naine on puudutaja. „Pole tänu väärt.“
„Valmis?“
Poiss noogutas ja Hayden juhatas ta trepist üles, sosistades: „Ole kolmanda astmega ettevaatlik. See kriuksub.“
Brody noogutas tõsiselt, järgis Haydeni samme ja põrand ei kriuksunudki.
Säravas ja kaunis Mooruspuutoas jäi Brody kohmetult ja vaikselt seisma, kuni Hayden kaevas välja nööriga reguleeritavad dressipüksid ja T-särgi. Õhk oli tulvil niiskust ning märg poiss lõhnas jõe ja metsade järele.
„Need on sulle suured, kuid vähemalt kuivad.“ Hayden osutas vannitoa poole. „Vaheta seal riided. Soovi korral võid kuuma duši all käia.“
„Olen väga väsinud.“
„Kindlasti oled. Vaheta riided ära, kuni ma tööasjad kokku korjan.“
Haydenil kulus sülearvuti, laadija ja märkmiku haaramiseks vähem kui üks minut. Igaks juhuks võttis ta kapist lisateki ja torkas rahakoti taskusse. Vahel tegid lapsed meeleheitest rumalusi.
Suurtesse riietesse uppuv Brody ilmus nähtavale. Hallid dressipüksid olid pahkluude kohale üles keeratud ja särk rippus puusadest allpool. Poiss oli juukseid rätikuga hõõrunud ja need turritasid püsti nagu okassea okkad. Märgi riideid hoidis ta käes. „Kuhu ma need panen?“
„Anna minu kätte. Majas on kuivati olemas.“ Carrie teadis kindlasti paremini ja Hayden lootis, et naine ei ole veel magama läinud. Too tundus olevat majaperenaise sõber ja tundis võõrastemaja hästi.
Hayden võttis alumisele korrusele viimiseks teksad ja särgi, tõmbas mooruspuumarjade pildiga päevateki voodilt ja viipas poisile. Laps ronis voodisse ja tema külmad jalad riivasid Haydeni kätt. Poisile tekki peale tõmmates tabas Haydenit veider tundmus, ähmane mälestus isast, kelle nahapooridest oli õhkunud kaevanduse lõhna ja tahma, kui ta tekki Haydenile kurguni tõmbas.
Brody kahvatud sõrmed pigistasid tekiäärt. Tema silmalaud muutusid raskeks ja ta ohkas haledalt, ühtaegu kergendatult ja väsinult.
Hayden eemaldus, et toast lahkuda.
„Härra?“
„Jah?“
„Aitäh.“ Brody huuled vaevu liikusid ja silmad vajusid kinni.
Täis tahtmatut haletsust, ootas Hayden alla minuti, kuni tilluke rindkere hakkas rütmiliselt kerkima ja vajuma. Ta pomises vaikselt: „Head ööd, Brody.“ Nii paljukest, kui ööd veel jäänud oli.
Ta vajutas lambilülitit ja tuba mattus pimedusse, mida valgustasid üksnes hääbuvad välgusähvatused. Nii palju siis tormi ajal kirjutamisest. Parim osa tormist oli möödas.
Hayden jättis taas kolmanda trepiastme vahele ja naasis kööki, kus Carrie oli ametis öiste tegemiste jälgede koristamisega.
Kui mees sisse astus, jättis naine tegevuse katki, kinnine Oreo pakk käes, ja nookas Brody märgade riiete suunas. „Andke need minu kätte.“
Hayden ulatas vettinud riided naisele ja järgnes talle mööda lühikest koridori köögi taha pesuruumi.
„See oli teist kena,“ kiitis Carrie.
„Mis mul muud üle jäi? Kas oleksin pidanud lapse tagasi tormi kätte saatma?“
„Oleksin võinud Julia äratada ja talt vaba toa võtme küsida.“
Hayden kehitas õlgu. „Selleks polnud vajadust. Olen niikuinii ärkvel.“
„Tõsi.“