Suvi merel. Katie Fforde
Читать онлайн книгу.
Ta ei pea muretsema, et jätab kellegi hätta.
Kuhu ta täpsemalt minna võiks või mida teha, oli pisiasi, mille üle Emily ka hiljem muretseda võis.
Paar päeva hiljem istus Emily kodus arvuti taga ja sirvis reisibüroode lehekülgi, imestades, miks küll ükski neist suurepärastest päikesesäralistest randadest temas vähimat emotsiooni ei ärata, kui järsku helises telefon. Toru otsas oli tema parim sõber ülikooliajast, keda Emily juba aastat enam näinud ei olnud.
„Rebecca! Nii tore sinust kuulda.“ Kuna vastu ei kostnud ühtki rõõmuhüüatust, jäi Emily hetkeks vait. „Kas kõik on hästi?“
„Tegelikult, Em, olen ma pisut hädas. Aga enne kui ma sinult elu suurimat teenet palun, räägi mulle, kuidas sul läheb?“
Emily tegi lühidalt, tahtes juba teada, mida Rebecca temalt paluda tahab. „… nii et põhimõtteliselt on mul kõigest pisut kõrini ja ma otsin internetist võimalusi, kuhu veidikeseks ajaks pausile minna,“ lõpetas ta. „Niisiis, mis on see teene, mida sa vajad?“
„Oh, Em! Tundub, et jumal on tõesti olemas! Mul on vaja kedagi, kes popsutaja pardal toiduvalmistamise üle võtaks – tead ju, see meie aurulaev, millel me Jamiega hotelli peame? Ja sina oled ainukene inimene, kes mulle pähe tuli, keda ma usaldan ja kes mind hulluks ei aja.“ Rebecca tegi pausi. „Ma peaksin vist pisut selgitama. Ma olen rase.“
Emily kaalus kuuldud infot. „Kui rase?“
„Umbes kuus kuud. Ma arvasin, et suudan hooaja lõpuni välja vedada. Kuid ma olen viimasel ajal üsna kergesti ärrituvaks muutunud ning James otsustas, et nüüd aitab.“
Emily hammustas huulde, et naeru tagasi hoida. „Oh, kullake!“
„Mul pole energiat, et kellelegi oma nalju lahti seletada. Või võõrale inimesele köögis valitsevaid reegleid selgitada,“ jätkas Rebecca. „Ma mõtlesin sellele imelisele suvele, kui me sinuga koos tervisetoidu kohvikus töötasime, sa ju mäletad seda? Me olime nii hea meeskond ning sa sobiksid lihtsalt ideaalselt …“
„Aga Becca!“ Emily püüdis mitte liiga hukkamõistvalt kõlada. „Sa ju teadsid, et sa oled rase, miks sa siis juba varem kedagi ei palganud?“
„Nagu ma juba ütlesin, ma ei arvanud, et mul kedagi vaja läheb. Mul on mõned inimesed, kes võivad vajadusel paariks nädalaks appi tulla, kuid mitte peaaegu kolmeks kuuks järjest. Mu eelmised rasedused kulgesid nii kergelt, et ma ei saanud arugi, et ma rase olen, kuid seekord olen ma üdini väsinud.“
„Peadki olema, kui sa kuuendat kuud rase oled. Millal sul tähtaeg on?“
„Septembri lõpus. Ja mul on kõik korraldatud, tõesti on, aga ma ei osanud arvata, et ma end sedavõrd väsinuna ja haiglasena tunnen.“
Emily ohkas. „Kolmas rasedus on tihtipeale teistmoodi.“
„Nii et kas sa siis tuled? Sa ütlesid, et sul on kõigest kõrini ja et sa otsid kohta, kuhu mõneks ajaks puhkama minna? Mitte, et see nüüd just päris puhkus oleks …“
Kui nad tund aega hiljem kõne lõpetasid, oli Emilyl otsus tehtud. Nüüd tuli tal veel ainult Sallyga kokku saada.
Sally ja Emily, kes olid kaks aastat kolleegid olnud, ei saanud just tihti aega pikemaid jutuajamisi maha pidada. Enamasti andsid nad kärmelt vahetusi üle ning vestlesid lapseootel naistest, kes peagi sünnitama pidid hakkama või koolitustest, mida nad neile korraldasid. Aga kui Emily helistas, oli Sally talle öelnud, et tulgu ta otse tema juurde ning Emily oli selle eest väga tänulik.
„Asi on selles,“ lausus ta mõne aja pärast, „et ma pean mõneks ajaks puhkust võtma. Rebecca on mu parim sõber ja ta on rase. Mulle jäi mulje, et see polnud just päris planeeritud. Igatahes ta ei saa ta enam popsutajal süüa valmistada …“
„Ja see on mis? Mingisugune rong?“
Emily naeris. „See on laev, vana kaubalaev. Endistel aegadel vedas see Šoti mägismaa ja saarte vahel kaupa, nüüd on see omamoodi ujuv hotell. Inimesed teevad sellega puhkusereise.“
„Ja sina oleksid kokk?“
Emily noogutas.
„Kas sa oskad siis süüa teha?“
Emily viskas sõbrannat pistaatsiapähkli koorega. „Sa tead, et oskan. Ja ajastus on minu jaoks ideaalne. Ma olen tüdinenud sellest, et süsteem mulle kogu aeg vastu töötab ja ma ei jaksa enam kuulata seda juttu, et kodus sünnitamine on ohtlik. Ma vajan pausi.“
„Nii et sa jätad siis meid omapäi kogu selle kupatusega tegelema – kõigi nende muredega, mis teevad meie töö veel raskemaks, kui see juba on?“
Emily paistis jahmunud. „Mul on kahju – tõesti on! Asi on lihtsalt selles, et ma olen nii väsinud …“
„Ah, ole vait! Ja ära muretse,“ Sally haaras laualt pudeli ja jagas viimased sellesse jäänud piisad nende kahe klaasi vahel, „me saame hakkama. Ma loodan.“
„Loomulikult saate! Ma tean, et osakonnal puudub rahastus, aga me teeme väga head tööd.“
„Ja sina tahad minna ja ühe vana paadi pardal süüa valmistada, selle asemel et koos minuga seda head tööd teha?“
„Jah! Aga ma tulen tagasi. Mul on lihtsalt väikest keskkonnavahetust vaja.“ Emily ajas end püsti ja kallistas oma sõpra. „Mul on selle osas hea tunne. Ma tean, et tagasi tulles olen ma energiast pulbitsev ja tugev, ja luban, et pean meie kõigi nimel süsteemiga võitlust edasi!“
Esimene peatükk
Emily põrnitses oma seljakotti, istudes laevukeses, mis talle ülekasvanud vannileluna paistis. Sellel oli suur korsten ja kõrge roolikamber, millest avanevat vaadet korsten tõenäoliselt varjama kippus, mõistis Emily, ning kõrge püstvöör, mis kulges sirgjoonena alla veeni. Vööri läheduses kõrgus taeva poole kollaseks värvitud mast, millel rippusid purjestuse kaablid. Laevuke oli uhkelt punaseks ja mustaks võõbatud ning kui tal poleks olnud selja taga kuus tundi sõitu, oleks see Emilyle naeratuse näole toonud. Ta oli unustanud, et Šotimaa Edela-Inglismaalt nii kaugele jääb.
„Ma poleks pidanud tulema,“ pomises ta endamisi. „Ma ei peaks siin suvise tööotsa algust ootama, see on midagi, mida ma oleksin tudengina teha võinud. Ma olen kolmekümne viie aastane ja oma ala professionaal. See on naeruväärne!“
Kuid siis heitis ta pilgu enda ümber ja nägi juulikuu päikese sillerdust merel, saari sinise taeva taustal, mägesid ning pisut lähemal väga kaunist sadamat – Crinani –, mida ääristasid eredates värvitoonides elamud ning hoone, mis paistis hotell olevat. Emilyl olid värskelt meeles maastikud, mis olid talle esmalt bussist ja pärast autosõidu jooksul aknast avanenud ning ta tundis, et on võimalik, et paik, kus ta viibib, on kauneim kogu maailmas. Vihma ei sadanud ja paistis, et hetkel polnud ka sääski. Kõik piisavalt head põhjendused, et järgneda oma seljakotile, mille oli pardale visanud tõmmu ja peaaegu täielikult vaikiv mees, kes ta Lochgilpheadi bussipeatusest üles oli korjanud. Ise ta selle hullumeelse otsuse vastu võtnud oli, nüüd polnud muud, kui asjaga edasi minna.
Emily astus popsutaja pardale, mida Rebecca oli talle peaaegu et pereliikmena kirjeldanud. Tegemist oli vana kaubalaevaga, mis oli olnud osaks teise maailmasõja ajal ehitatud laevastikust, kavandatud transportima kõike, mida mägismaal ja saartel vaja võis minna, taluseadmetest ja toidukaupadest alates kuni kariloomade ja viskini välja. See oli juba mitmeid aastaid tagasi reisijate veoks ümber kohandatud. Laeva jõuallikaks oli aur ja Rebecca sõnul oli popsutajal kõvasti iseloomu. Laev kuulus Rebeccale ja tema mehele Jamesile ning Rebecca oli sellest tõeliselt õitsva äri kujundanud. Emily tööks pidi saama reisijatele toidu valmistamine, nüüd kui Rebecca, kes oli juba päris rase, seda enam ise teha ei suutnud.
Emily oli oma maja välja rentinud. Ta oli välja võtnud kogu võimaliku puhkuse ning korraldanud asjad nii, et kui ta puhkusepäevad otsa saavad, siis jätkab ta sabatiajaga. See tehtud, istus ta lennukile, siis sõitis kaks otsa bussiga ning nüüd oli ta siin.
„Tere!“ hõikas ta. „Kas keegi