2

Nõnda on see Ricardo traditsioonis. Erinevalt rahvusliku dividendi jaotusest, keeldus Ricardo rõhutatult huvi ilmutamast selle dividendi koguse vastu. Selles mõttes järgis ta täpselt omaenda teooria olemust. Kuid tema mitte nii teravapilgulised järgijad on kasutanud klassikalist teooriat rikkuse põhjuseid puudutavates aruteludes. Vt. Ricardo kirja Malthusele 9. oktoobrist 1820: “Teie arvate, et majandusteadus uurib rikkuse iseloomu ja põhjuseid – mina arvan, et see peaks uurima seaduspärasid, mille alusel jaotatakse tööstustoodangut nende klasside vahel, kes aitavad kaasa selle valmistamisele. Koguse puhul ei saa täheldada mingit seaduspära, küll aga kehtib selline seaduspära üsnagi täpselt proportsioonide puhul. Ma veendun iga päevaga üha enam, et esimese uurimine on asjatu ja petlik ning ainult teine väärib tõsist teaduslikku tähelepanu.”

3

Näiteks professor Pigou kirjutab oma “Heaoluökonoomikas” (4. trükk, lk. 127, minu kursiiv): “Selles arutelus on – välja arvatud juhul, kui on eraldi esile toodud vastupidist – ignoreeritud võimalust, et mõned ressursid on üldiselt kasutamata nende omanike soovi vastaselt. See ei muuda väite sisu, kuid lihtsustab selle esitust.” Seega samal ajal, kui Ricardo loobus otseselt tegelemast rahvusliku dividendi kui tervikuga, kinnitab professor Pigou raamatus, mis on konkreetselt pühendatud rahvusliku dividendi probleemile, et sama teooria peab paika nii mõningase mittevabatahtliku tööpuuduse olemasolu kui ka täishõive korral.

4

Selle väite mõte seisneb selles, et töötaja võib valida, kas töötada või mitte. Esimese otsusega kaasnev palk on kasulikkuse allikas. Samas on tööpingutus seotud negatiivse kasulikkusega (disutility). Otsus töötada või mitte töötada sõltub sellest, kas ülekaalus on pluss- või miinusmärgiga kasulikkus. Tänapäeva majandusteooria

kasutab sama valiku kirjeldamiseks mõnevõrra teistsugust keelt. Töötaja koguaeg jagatakse tööajaks ja puhkeajaks (working time and leisure time); mõlemad on kasulikkuse seisukohast positiivsed ja toimub ajabilansi optimeerimine, kusjuures tööaeg loob rahalist tulu, mida saab kasutada kaupade ostmiseks. Kitsenduseks on seejuures rahapalk, ning optimeeritav kasulikkus lähtub nii tarbimisest kui ka vabast ajast. Ehkki keelekasutus on mõnevõrra erinev, on probleem sama (tlk.).

5

Tänapäeva majandusteooria kasutab rahapalga tähenduses pigem nominaalpalga mõistet ja eristab seda reaalpalga mõistest. Sealjuures on nominaalpalk palga väärtus rahalises tähenduses, reaalpalk on aga nominaalpalk, mida on korrigeeritud selle ostujõus toimunud muutustega (näiteks hinnatõusu korral jääb nominaalpalk samaks, aga reaalpalk vastavalt alaneb) (tlk.).

6

Professor Pigou’ “Tööpuuduse teooriat” on üksikasjalikumalt käsitletud käesoleva raamatu 19. peatüki lisas.

7

Vt. professor Pigou’ eespool toodud tsitaati.

8

Seda punkti on lähemalt käsitletud 19. peatüki lisas.

9

esimesest pilgust (lad. k.) (tlk.)

10

Kui toodangu väljalase väheneb, siis viimaselt tooteühikult saadav piirtulu kasvab. Kuna klassikalise teooria üldiste põhiväidete kohaselt on reaalpalk võrdne antud tööjõuga toodetavalt viimaselt ühikult (piirtoodangult) saadava tuluga, siis suureneb viimase kasvades vastavalt ka reaalpalk. Lühiperioodil rakendatud kapital ei muutu ja vähenenud tööjõu korral on piirtulu kasvu allikaks tööjõuühiku tootmisvahenditega (kapitaliga) varustatuse kasv (tlk.).

11

See väide on minu arvates põhijoontes õige, kuigi rahapalkade muutumisega kaasnevad kogumõjud on keerulisemad, nagu me näeme hiljem 19. peatükis.

12

Töötamisest tulenev kasulikkuse kahanemine on seotud sellega, et töötamine toimub vabast ajast loobumise arvel (tlk.).

13

Väite saab esitada järgmiselt: hõivatud on n inimest, iga inimene lisab saagile ühe vaka päevas ning päevapalga ostujõuks on üks viljavakk. Järgmine n + 1 inimene lisab aga saagile ainult 0,9 vakka ning seetõttu ei saa hõive tõusta n + 1 inimeseni, kuni vilja hind ei ole tõusnud nii kõrgele, et päevapalga ostujõuks oleks 0,9 vakka vilja. Kogupalk oleks sel juhul 9/10 (n + 1) vakka, võrreldes n vakaga eelneval juhul. Niisiis kaasneks n + 1 inimese palkamisega tulusiire varem rakendatud n inimeselt ettevõtjatel.

14

Principles of Political Economy, III rmt., 14. ptk., § 2.

15

Lk. 34.

16

Hr. John A. Hobson on rõhutanud pärast Milli eespool toodud lõigu tsiteerimist oma “Tööstuse füsioloogias” (lk. 102), et Marshall kommenteeris seda juba oma “Tööstusökonoomikas” (lk. 154): “Kuigi inimesed võivad olla ostujõulised, võivad nad pidada paremaks seda mitte kasutada.” “Aga ta ei mõistnud selle asjaolu kriitilist tähtsust,” jätkab hr. Hobson, “ning pidas seda kehtivaks ainult “kriisiperioodidel”.” Minu arvates on see Marshalli hilisemaid töid silmas pidades õiglane hinnang.

17

Vt. Alfred ja Mary Marshalli “Tööstusökonoomika” (lk. 17): “Tööstuse seisukohalt pole otstarbekas teha riideid kiiresti kuluvast materjalist. Kui inimesed ei kuluta vahendeid uute riiete ostmisele, siis kulutavad nad neid tööjõu hõivamiseks mingil muul moel.” Lugeja võib märgata, et ma tsiteerin taas varajast Marshalli. “Printsiipide” Marshall on piisavalt kahtlev, et muutuda ettevaatlikuks ja põiklevaks. Kuid ta pole vanu ideid oma õpetuse põhieeldustest kunagi kõrvale heitnud ega välja juurinud.

18

Autor peab siin ja edaspidi “sõjaeelsest” ja “sõjajärgsest” ajast kõneldes silmas Esimest maailmasõda (tlk.).

19

Professor Robbinsit tuleb siin esile tõsta seetõttu, et ta on peaaegu ainsana säilitanud järjekindla mõtteviisi ning ta praktilised soovitused kuuluvad tema teooriaga samasse süsteemi.

20

laske minna (pr. k.); põhimõte, mille kohaselt riik ei tohiks sekkuda majandusellu (tlk.)

21

Kasutuskulu täpsem definitsioon antakse 6. peatükis.

22

Seda ei tohi segi ajada (vide infra) üksiku pakutava toote hinnaga selle tavalises mõttes.

23

Lugeja märkab, et ma tuletan kasutuskulu nii tulemist kui ka antud toodangumahu kogupakkumise maksumusest, nii et mõlemal juhul saab seda interpreteerida puhta kasutuskuluna. Samas moodustab ostjate makstud kogusumma muidugi kogukasutus kulu. 6. peatükis on esitatud põhjused, miks seda on nõnda mugavam kasutada. Tähtis on, et kogutulemi ja kogupakkumise maksumuse ning sellest lahutatava kasutuskulu saab määrata üheselt ja eksimatult; samas sõltub kasutuskulu ilmselt nii tööstuse integreerituse ulatusest kui ka sellest, kui palju ettevõtjad üksteiselt ostavad. Samuti puudub ühtne definitsioon ostjate poolt makstavate kogusummade tarbeks, mis sisaldavad teistest teguritest sõltumatut kasutuskulu. Samasugune probleem tekib isegi sõna tavalises tähenduses üksikule tootjale tehtava pakkumise maksumuse määramisel. Kogupakkumise maksumuse määramisel esinevad toodangu kui terviku puhul olulised kulutuste dubleerimisega seotud probleemid, mida sageli pole märgatud. Kui interpreteerida vastavat mõistet kogukasutuskuluna, siis saab probleeme ületada ainult eriliste eelduste kaasamisega ettevõtete rühmitamise osas vastavalt sellele, kas nad toodavad tarbekaupu või tootmisvahendeid. See on iseenesest veider ja keeruline ega vasta tegelikule olukorrale. Kui aga kogupakkumise maksumust määrata ilma kasutuskuluta, nagu eespool, siis selliseid raskusi