Hõive, intressi ja raha üldteooria. John Maynard Keynes
Читать онлайн книгу.
nähtus esineb (ja kes seda eitaks?). Klassikalised teoreetikud sarnanevad Eukleidese geomeetria kasutajatele mitteeukleideslikus maailmas, kes kogemuste põhjal avastades, et näiliselt paralleelsed sirged sageli lõikuvad, saavad ainsa väljapääsuna teha nendele joontele etteheiteid, et nad pole päris sirged. Tegelikult on seal ainsaks lahenduseks, et tuleb heita paralleelseid sirgeid puudutavad aksioomid kõrvale ning töötada välja mitteeukleideslik geomeetria. Midagi samasugust oleks vaja tänapäeva majandusteoorias. Peame klassikalise doktriini teise üldväite kõrvale heitma ja töötama välja majandusliku käitumise süsteemi, kus mittevabatahtlik tööpuudus kitsamas mõttes on võimalik.
Rõhutades erimeelsusi klassikalise süsteemiga, ei saa me kõrvale jätta üht olulist punkti, millega me nõustume. Siin ja edaspidi jääme esimese üldväite kui sellise juurde, arvestades samu erandeid, mida on teinud klassikaline teooria. Peatume hetkeks, et selgitada, mida sellega on mõeldud.
See tähendab, et antud organisatsiooni, seadmete ja tehnika puhul on reaalpalgad toodangumahuga (samuti hõivega) ainulaadselt seotud, nii et üldjuhul saab tööhõive suureneda ainult koos reaalpalga määra alanemisega. Sellega ei vaidlusta ma seda elulist tõika, mille klassikalised ökonomistid on (põhjendatult) esitanud vältimatuna. Antud organisatsiooni, seadmete ja tehnika korral on tööjõuühiku teenitud reaalpalk (pöörd-) võrdeline hõivatud töötajate arvuga. Nii et kui hõive kasvab, siis peab lühiperioodil tasu tööjõuühiku kohta palgakaupades üldjuhul vähenema ja kasumid suurenema.13 See on lihtsalt vastupidisel kujul esitatud tuttav väide, et lühiperioodil, kui eeldatakse seadmete jm. püsimist samal tasemel, töötab tööstus tavaliselt kahaneva tulemuslikkusega. Seega hõive suurenedes peab palgakaupu tootva tööstuse piirtoodang (mis määrab reaalpalga) vähenema. Kuni see väide peab paika, saab iga tööhõive suurendamise viis samaaegselt kaasa tuua ainult piirtoodangu vähenemise ja samuti selles toodangus väljendatud palgamäära alanemise.
Kuna me heitsime teise üldväite kõrvale, siis ei ole hõive vähenemine – kuigi see on vältimatult seotud tõsiasjaga, et tööjõud saab palka, mis võrdub suurema hulga palgakaupadega – tingimata seotud tööjõu nõudmisega suurema palgakaupade koguse järele, samuti ei ole tööjõu valmisolek madalamate rahapalkadega nõustumiseks tingimata tööpuuduse ravim. Kuid hõivega seostuvat palgateooriat, mille suunas me liigume, saab selgitada täielikul kujul alles 19. peatükis ja selle lisas.
Say ja Ricardo aegadest alates on klassikalised ökonomistid õpetanud, et pakkumine loob iseendale nõudluse, pidades sealjuures oluliseks, kuid oskamata selgelt defineerida asjaolu, et kogu tootmisega seotud kuludena väljamakstud raha tuleb tingimata kasutada koondkujul otseselt või kaudselt sellesama toodangu ostmiseks.
John Stuart Milli “Poliitilise ökonoomia alustes” on see doktriin esitatud järgmiselt:
“Kaupade eest tasumise vahendid pole midagi muud kui kaubad. Iga isiku vahendid teiste inimeste toodangu eest maksmiseks kujunevad nendest, mis ta ise on omandanud. Kõik müüjad on vältimatult selle sõna otseses tähenduses ostjad. Kui me suudame riigi tootmisvõimsust kahekordistada, peame kahekordistama kaupade pakkumist igal turul, kuid me peame sama hoogsalt kahekordistama ostujõudu. Igaüks toob kaasa nii kahekordse nõudluse kui ka pakkumise; igaüks suudab osta kaks korda sama palju, sest igaüks saab vahetuseks välja käia kaks korda sama palju.”14
Selle õpetuse põhjal on oletatud, et iga individuaalsest tarbimisest loobumise akt toob tagajärjena vältimatult kaasa tarbimissfäärist vabastatud tööjõu ja kaupade investeerimise tootmisvahendite tootmisse. Järgmine lõik Marshalli “Kodumaistest väärtustest puhtteoreetilises plaanis”15 illustreerib traditsioonilist lähenemist:
“Inimese kogu sissetulek kulutatakse teenuste ja kaupade ostmiseks. Tõepoolest on öeldud, et inimene kulutab osa oma sissetulekust, osa aga säästab. Kuid on teada-tuntud majanduslik tõde, et inimene ostab tööd ja kaupu vastavalt nendele sissetulekutele, mida ta säästab, mitte aga vastavalt nendele, mida ta on väidetavalt kulutanud. Öeldakse, et ta kulutab, kui ta püüab saada kohest naudingut kaupadest ja teenustest, mida ta ostab. Öeldakse, et ta säästab, kui tema ostetud tööd ja kaupu hakatakse rakendama sellise rikkuse tootmiseks, kust ta loodab saada tulevasi naudinguallikaid.”
Tõepoolest oleks keeruline leida võrreldavaid lõike Marshalli hilisemast teosest,16 Edgeworthilt või professor Pigou’lt. Seda õpetust ei sõnastata tänapäeval kunagi selle algsel kujul. Ometi põhineb sellel kogu klassikaline teooria, mis kukuks muidu kokku. Kaasaegsed ökonomistid, kes ei taha Milliga nõustuda, ei kõhkle nõustumast Milli õpetusest kui eeldusest tulenevate järeldustega. Veendumus, mis näiteks läbib peaaegu kõiki professor Pigou’ uurimusi, et rahal pole mingit reaalset mõju, välja arvatud hõõrdumise kujul, ning et tootmis- ja hõiveteooriat saab välja töötada (nagu Millil) “reaalsete” vahetuste põhjal, tuues raha sisse alles hilisemas peatükis, kujutab endast klassikalise traditsiooni moodsat versiooni. Kaasaegses mõtlemises on seni juurdunud arvamus, et kui inimesed ei kuluta oma raha ühtmoodi, siis kulutavad nad seda teistmoodi.17 Sõjajärgsetel18 ökonomistidel on küll harva õnnestunud säilitada seda seisukohta järjekindlalt; selleks on nende tänast mõtteviisi liiga palju mõjutanud vastupidised suundumused ning kogemuslikud faktid, mis on varasema vaatenurgaga silmnähtavalt ühendamatud.19 Aga nad ei ole teinud piisavalt kaugeleulatuvaid järeldusi ega oma fundamentaalset teooriat üle vaadanud.
Esmajärjekorras on ehk sellised järeldused majanduse kohta, milles me tegelikult elame, tekkinud eksliku analoogia põhjal mingisuguse vahetustehinguid mitte kasutava Robinson Crusoe’ majandusega, kus indiviidide tarbitud või kõrvale pandud sissetulek on täielikult ja eranditult nende tootmistegevuse tulemuseks, in specie selle tegevuse väljundiks. Aga kui see kõrvale jätta, siis on järeldus, et väljundikulud on kogusummas alati kaetud nõudlusest tuleneva müügituluga, väga usutav, sest seda on raske eristada teisest sarnasest ja vaieldamatust väitest, et kõigi ühiskonnaliikmete tootmistegevusega loodud sissetuleku väärtus on täpselt võrdne väljundi väärtusega.
Samuti on loomulik oletada, et indiviidi toiming, millega ta rikastab ennast, võtmata silmnähtavalt midagi kelleltki teiselt, peab rikastama ühiskonda kui tervikut. Niisiis toob indiviidi säästmisakt (nagu tsiteeritud Marshalli lõigus) vältimatult kaasa paralleelse investeerimisakti. Veel kord, on vaieldamatu, et indiviidide rikkuse puhas juurdekasv peab täpselt võrduma ühiskonna rikkuse kogu juurdekasvuga.
Sellise mõtteviisi esindajaid on eksiteele viinud optiline illusioon, mis muudab kaks erinevat tegevust näiliselt sarnaseks. Nad eeldavad ekslikult, et eksisteerib seos, mis ühendab tänasest tarbimisest loobumise otsust tulevikus tarbimise otsusega, kuigi viimast kujundavad ajendid pole üldse lihtviisiliselt seotud esimest otsust määravate ajenditega.
Niisiis võib kogutoodangu nõudlus- ja pakkumishinna võrdsuse eeldamist pidada klassikalise teooria “paralleelide aksioomiks”. Kui selles veendutakse, siis järeldub sealt ka kõik muu, näiteks era- ja riiklikust kokkuhoiust tulenev sotsiaalne kasu, traditsiooniline suhtumine intressimäära, klassikaline tööpuuduse teooria, kvantitatiivne rahateooria, laissez-faire’i20 tingimusteta eelistamine väliskaubanduses ja palju muud, mida me küsitavaks peame.
Selle peatüki eri punktides oleme täheldanud klassikalise teooria sõltuvust järgmistest eeldustest:
1) reaalpalk on olemasoleva hõive puhul võrdne piirkasu vähenemisega;
2) pole olemas mittevabatahtlikku tööpuudust sõna kitsamas tähenduses;
3) pakkumine loob endale nõudluse selles mõttes, et kogu nõudluse maksumus on kõigil toodangu- ja hõivetasanditel võrdne kogupakkumise maksumusega.
Kõik need kolm eeldust moodustavad terviku selles mõttes, et nad kõik kehtivad või kaotavad
Väite saab esitada järgmiselt: hõivatud on
Lk. 34.
Hr. John A. Hobson on rõhutanud pärast Milli eespool toodud lõigu tsiteerimist oma “Tööstuse füsioloogias” (lk. 102), et Marshall kommenteeris seda juba oma “Tööstusökonoomikas” (lk. 154): “Kuigi inimesed võivad olla ostujõulised, võivad nad pidada paremaks seda mitte kasutada.” “Aga ta ei mõistnud selle asjaolu kriitilist tähtsust,” jätkab hr. Hobson, “ning pidas seda kehtivaks ainult “kriisiperioodidel”.” Minu arvates on see Marshalli hilisemaid töid silmas pidades õiglane hinnang.
Vt. Alfred ja Mary Marshalli “Tööstusökonoomika” (lk. 17): “Tööstuse seisukohalt pole otstarbekas teha riideid kiiresti kuluvast materjalist. Kui inimesed ei kuluta vahendeid uute riiete ostmisele, siis kulutavad nad neid tööjõu hõivamiseks mingil muul moel.” Lugeja võib märgata, et ma tsiteerin taas varajast Marshalli. “Printsiipide” Marshall on piisavalt kahtlev, et muutuda ettevaatlikuks ja põiklevaks. Kuid ta pole vanu ideid oma õpetuse põhieeldustest kunagi kõrvale heitnud ega välja juurinud.
Autor peab siin ja edaspidi “sõjaeelsest” ja “sõjajärgsest” ajast kõneldes silmas Esimest maailmasõda (
Professor Robbinsit tuleb siin esile tõsta seetõttu, et ta on peaaegu ainsana säilitanud järjekindla mõtteviisi ning ta praktilised soovitused kuuluvad tema teooriaga samasse süsteemi.
laske minna (pr. k.); põhimõte, mille kohaselt riik ei tohiks sekkuda majandusellu (