Mis on sellel ühist lugude ja arvudega? Varases elutsüklis, kui ettevõte on noor, vormimata ja lühikese ajalooga, määrab firma väärtuse peamiselt narratiiv koos suurte erinevustega investorite hulgas ja arenguastmetes. Kui ettevõte saab vanemaks ja tekib pikem ajalugu, hakkavad arvud väärtuse hindamisel suuremat rolli mängima ning erinevused investorite hulgas ja arenguastmetes ahenevad. Kasutades raamistikku lugu/arvud vaatan ma, kuidas protsess ettevõtte eri elutsüklite jooksul muutub, alustades asutamisest ja lõpetades likvideerimisega.

      Ehkki ma ehitan seda raamatut investeerimise ja väärtushindamise sõrestikule, on seos lugude ja arvude vahel sama tähtis, kui mitte tähtsamgi neile, kes on protsessi teisel poolel – ettevõtte asutajatele ja juhtidele. Mõistmine, miks lugu on mõnes äristaadiumis tähtsam ja miks arvudel on suurem kaal mõnes teises etapis, on hädavajalik mitte ainult investorite ligi meelitamiseks, vaid ka ettevõtte juhtimisel. Seda tähelepanekut loodan ma kasutada iseloomuomaduste otsimisel, mida loodate leida tippjuhtide juures protsessi igas etapis, ning tuvastamisel, miks ühe elutsükli faasis suurepärane juht võib teises elutsükli faasis end hoopis kiirelt leida kaugel faasist väljas.

      Ehkki ma sooviksin teile väga öelda, et ülejäänud raamat on nagu jalutuskäik rannal, teeb raamatu eesmärk selle lubaduse täitmise võimatuks. Nagu eespool öeldud, on minu eesmärk saada nii poeedid kui ka arvunohikud seda raamatut lugema, lootuses, et poeedid leiavad viisi tuua arvud jutustusse ja arvunohikud arendavad nende arvutusi toetavat jutuvestmise oskust. Mõlemale rühmale on vähemalt pool raamatut lihtne (sest see mängib nende tugevustel) ja teine pool paras pähkel (sest see sunnib neid kasutama oma nõrgemat ajupoolt). Loodan, et te mõlemad peate vastu ja läbite kõik takistused. Mina saan sealjuures pakkuda abi ainult omaenda kogemuste põhjal.

      Ma olen loomult numbripureja ja lugude jutustamine pole mulle kunagi kerge olnud. Varasemail aastail, kui ma õpetasin väärtushindamist ja tegelesin sellega, jätsin ma lugude jutustamise vahele ja hüppasin kiirelt väärtusmudelite juurde. Esimene kord, kui proovisin väärtushindamisse jutuvestmist põimida, oli tulemus rabe ja ebaveenev (isegi mulle endale), kuid ma sundisin end oma jutuvestja poolt arendama. Minust ei saa kunagi Gabriel García Márquezi või Charles Dickensit, aga ma tunnen end nüüd ettevõtetest lugusid jutustades ja neid arvudega sidudes märksa mugavamalt. Kuna te loete mõnd neist lugudest ka siit raamatust, saate ise olla kohtumõistja rollis.

      2. Jutustage mulle lugu

      Me kõik armastame lugusid – suhestume nendega ja need jäävad meile meelde. Meile teadaolevast ajaloost on lugusid kasutatud teavitamiseks, veenmiseks, usuvahetamiseks ja müümiseks ning pole kuigi üllatav, et ettevõtted on jutuvestmiseni jõudnud. Selles peatükis kirjutan, kuidas jutuvestmine on keskne osa õppimisest, miks on lugudel meie üle ikka nii suur võim ja miks vajadus jutuvestmise järele on infoajastul tegelikult kasvanud. Kui esimene peatüki osa räägib jutuvestmise headest külgedest, siis teine pool keskendub ohtudele, mida võib tekitada kontrollimatu jutuvestmine ja kuidas lugude emotsionaalne külgetõmme võib panna tegema halbu otsuseid.

      Lood on olnud meiega aegade algusest saadik. 1940. aastal leidsid lapsed Prantsusmaal koopa, kus olid seinal loomade ja inimeste joonistused, mis olid sinna tehtud üle 33 000 aasta tagasi (ajavahemikus 15 000 e.m.a kuni 13 000 e.m.a). Esimesed kirjapandud jutustused, mis räägivad loo Sumeri kuningast Gilgamešist, on pärit aastast 700 e.m.a ja salvestati kivisammastele. Samuti on tõendeid, et ka egiptlased kirjutasid ligi 3500 aastat tagasi papüüruspaberile lugusid. Iga antiiktsivilisatsiooni kohta on tõendeid jutuvestmisest.

      Nende iidsete lugude kestvat võimu illustreerivad kaks klassikalist teost: Homerose „Odüsseia“ ja „Aisopose valmid“. Usutavasti punus Homeros oma lugu väga pikalt, 1200. aasta paiku e.m.a ehk ligi pool tuhat aastat enne kreeka kirjakeele teket Ioonia maakonnas. Aisopos elas umbes 550. aastal e.m.a ja tema lugusid ei salvestatud enne kui alles 200 aastat pärast tema surma. Iidsed religioonid on peaaegu kõikjal maailmas levitanud oma sõnumeid jutustuste kaudu, olgu neiks siis piibel, koraan või „Bhagavadgītā“. Suuremal osal ajast anti neid lugusid põlvkonnalt põlvkonnale edasi jutustades, kuid nende tuum jäi nende vägevusest tunnistust andes siiski sisuliselt samaks.

      Trükipressi leiutamisega jõudsid lood laiema publiku ette ning pikendasid ühtlasi oma võimuaega, sest need võtsid raamatu kuju ja rändasid läbi mitme maa. See omakorda võimaldas ülikoolide ning formaalse hariduse loomist ja toitmist, kuigi ainult väike osa inimestest oskas lugeda ja kirjutada. Need „õpetatud“ inimesed kasutasid endistviisi kõneldava sõna jõudu lugusid kirjaoskamatutele edasi rääkides. Kogu maailmas lugesid kirjandusüliõpilased Shakespeare’i, kuid tasub meeles pidada, et tema etendused olid peamiselt mõeldud Globe’i teatris esitamiseks. Mida ma tahan öelda, on see, et mitte ainult inimkonna ja jutuvestmise ajalugu pole omavahel läbi põimunud, vaid et me ei teaks omaenda ajalugu ilma jutuvestmiseta, mis on seda ajast aega kandnud.

      Seega, mis annab lugudele võime kestma jääda? See on küsimus, millele teadlased on püüdnud vastuseid leida ning mitte ainult lugude külgetõmbejõu mõistmiseks, vaid ka lootes nende vastuste toel aidata inimestel jutustada paremaid ja meeldejäävamaid lugusid.

      Hästi räägitud lugu kõnetab kuulajaid rohkem, kui arvud seda eales teha suudaksid. Selle põhjused varieeruvad nii lugude kui ka kuulajate hulgas ning ka loodud sideme kestvus võib intensiivsuselt erineda. Viimaseil aastail on teadlased oma tähelepanu koondanud põhjustele, miks see nii on, ja leidnud, et sideme tekkimine on meie ajju sisse ehitatud keemiliste ja elektriliste impulssidena.

      Alustagem biokeemilise seletusega. Claremonti ülikooli neuromajanduse teadlane Paul Zak identifitseeris neurokemikaali,