Ära ahvatle mind. Lori Foster
Читать онлайн книгу.
aga Honori vanuses naisel, kes näeb välja nagu näeb, oli kindlasti kutt või paar silmapiiril.
Selle küsimuse peale jäid Honori käed seisma, ta otsis, mida öelda, ja lõpuks lihtsalt raputas pead.
Uskumatu. Kas see oli hiljutine sündmus? Lahutus või lahkuminek? Või sarnaneb ta rohkem selle teise blondiini, Lexiega, nagu Jason oli algul arvanud. „Aga vend? Isa?“
Naine keskendus riiulile. „Ei.“
See ei tundunud õige. „Mitte kedagi peale su sõbra Lexie?“
Honor punastas, aga seekord ebakindluse tõttu. „Miks sa küsid?“
Naine arvas, et Jason on ninatark. Või et mees lööb talle külge.
Tõde oli ilmselt kahe vahel. „Sa oled siin üksi… see pole hea mõte.“
Nagu väljakutseks ütles Honor: „Ma juba ostsin ustele uued lukud.“
Mehe suu kõverdus, aga ta ei tahtnud, et naine mõtleks, nagu naeraks ta tema üle, niisiis ajas ta lõua püsti, kratsis habemetüügast selle all ja otsustas paarist asjast rääkida. „Eelmisel nädal, kaks kvartalit siit eemal, murdsid mingid tegelased ühe vanema mehe majja sisse. Peksid teda, röövisid. Vähem kui kuu aja eest peksti üht naist ta oma aias, päise päeva ajal. Õnneks oli Nathan lähedal ja peatas nad, enne kui naine oleks tõsiselt viga saanud.“
„Nathan, su naaber?“
Siis see pakkus Honorile huvi? „Jah, ta on šerif.“ Ta jätkas: „Viimase kahe kuu jooksul on siin ümbruskonnas autosid varastatud, inimesi röövitud, neile kallale tungitud…“
„Su naaber – meie naaber – on šerif?“
Jason põrnitses naist. „Sa ei kuula seda, mis on tähtis.“
Honor lõi käega. „Ma sain aru. Siin on ikka veel kuritegusid. Aga see piirkond on paranemas, eks ole? Park tehakse korda, on tekkinud uued ärid ja avatakse isegi see vana bassein…“
„See on surnuaiast kohe üle tee.“
Naise hoog peatus, aga ainult hetkeks. „Sellepärast, et surnuaeda laiendati, eks ole? Ja nüüd oleks liiga kallis basseini teise kohta viia. Olen kindel, et enamikku inimesi see ei häiri. Kindlasti mitte mind.“
Honor oli asja uurinud. Või olid maaklerid mõnda asja varjanud. „Põhiline on see, et asi edeneb. Parki ikka veel korrastatakse, liiga palju ärisid alles ootab otsust ja bassein ei saa valmis enne juuli keskpaika, kui siiski.“ Mees astus sammu lähemale. „Praegu, sellel nädalal, pole see piirkond üksikule naisele turvaline.“
Honor vaatas teda pahaselt. „Mis ma siis peaksin tegema? Mitte elama oma majas? Oma esimeses majas? Peaksin selle kohe müüki tagasi panema? Kaotaksin elu võimaluse?“ Ta astus samuti sammu lähemale. „Retooriline küsimus, sest ma võin sulle kinnitada, et jään siia.“
Jason silmitses naise siirast nägu, jättes meelde kõik ta kütkestavad näojooned. Peale tundeliste silmade, lopsaka suu ja ilusa keha oli tal ka vaprust. Ja põrguvärk, ka see meeldis Jasonile. „Võta koer. Ja hangi püss.“ Ta pistis käe tagataskusse, tõmbas rahakoti välja ja leidis nimekaardi. „Ja kui midagi on, ükskõik mis, siis helista.“
„Ma pole nii abitu. Ma suudan enda eest hoolt kanda.“
Ta ütles seda nii otsusekindlalt, et mees oleks peaaegu naeratanud. „Kindlasti. Aga kui sul läheb millegi juures abi vaja, mingit rasket asja tõsta, siis meie oleme kohe kõrval.“
„Musklid välja üürida?“
Naeratus kadus ja sellest sai naer. „Tundub, et sa kuuled väga valikuliselt.“
Naine vaatas mehe suud ja ohkas. „Ma kuulsin kõike. Ma kaalun koera võtmist, kui olen kõik korda saanud. Relvi ma piisavalt ei tunne, et seda endale hankida.“
„Ma arvan, et Nathan võiks sind õpetada.“
„Kolm meest naabrid ja šerif nende naaber. Kui turvaline mul veel saab olla?“
Ta oli nöögates nii armas. Võib-olla peaks rääkima Sullivanist, kes elab üle tee. Sellest kõvast tegijast… aga ei. Ta ei hakka Sullivani eest midagi ära tegema.
„Teisel pool su krunti on juba mets. Tulesid pole. Metsloomad.“
Naine muigas. „Metsloomad, jah?“
„Keset ööd, kui kuuled hääli, mida sa ei tunne, või ehk isegi laskmist kusagil ligiduses – siis ei tundu keegi piisavalt lähedal olevat.“
„Nüüd sa lihtsalt püüad mind hirmutada.“
Tõsi. Honor peab valvas olema. Jason jälgis teda ja võis peaaegu kuulda, kuidas naine ajusid ragistab, pannes nimekaardi lillekujulise magnetiga külmkapile. Honor vaikis, jäädes mõttesse.
„Ma mõtlen seda tõsiselt,“ ütles mees teda katkestades. „Kui sul midagi vaja läheb…“
„Ei.“ Olles väga tõsine, pani Honor sõrmeotsad kokku ja vaatas mehele otsa. „Sa oled tõesti väga kena. See tähendab… väga kena. Teie kõik. Ja ma hindan seda. See, mis me täna tehtud saime, oleks võtnud mul üksi vähemalt nädala. Arvasin, et saan ainult asjad autost välja toodud ja voodi kokku pandud, et mul oleks öösel koht, kus magada.“
Mehe mõtted liikusid suunas, kuhu poleks pidanud, ja need sisaldasid naist ja voodit. Vähem riideid. Vähem juttu.
„Enne selle maja ostmist elasin koos korterikaaslastega. Neljakesi väikeses korteris. Ja enne seda elasin koos ühe sugulasega.“
Sugulasega – mitte vanematega? Mees imestas selle üle, aga seejärel selgitas Honor edasi.
„Mulle meeldib üksi olla. Sul pole tarvis muretseda, et ma sulle mingeid kohustusi seaksin, mitte mingil juhul.“ Honor kiigutas end tasakesi kandadel, ta sõrmed olid kõvasti koos, ta tundus ebakindel, kõhklev. „Olen tänulik, et sa oma abi pakud, ja nii tore kui ka on teada, et abi on siinsamas lähedal, tahan ma ülejäänut ise teha. See on mulle oluline.“
Jah, see oli olnud oluline ka talle, nii et ta sai aru. Aga mõistmine ja usk, et Honor suudab ise hakkama saada, olid kaks ise asja. Naisel polnud lihaseid, vähemalt mitte neid, mida läks vaja tubliks tööks, millega kaasnes raskuste tõstmine ja tirimine ning vastupidavus. Arvestades Honori kohmakat tegutsemist mööbliplatvormiga, kahtles Jason, kas naine üldse teab midagi tööriistadest. Ta maja vajab rohkemat kui vaid haamrit või kruvikeerajat.
Et kindel olla, küsis Jason: „Kas sul on remonditegemise kogemusi?“
„Ei. Aga ma pole loll. Ma suudan instruktsioone lugeda.“
Instruktsioonidest üksi oli vähe, aga et mitte peale käia, Jason vaid noogutas. „Lähme sööma.“ Tal oleks hea meel, kui see osa oleks möödas. Ei tea, kas ta vend või vennapoeg seda mõistsid, aga Honor Browniga tuleb veel jama. Tema naabruses on nende rahulikul poissmeheelul varsti ots peal.
Honor hammustas huulde. Ta pilk langes mehe rinnale, seejärel tagasi näole. Mehe silmad olid suured ja süütud, kui Honor ütles: „Ainult kui sa särgi selga paned. Sest muidu ei saa ma seda teha.“
Jason ohkas. Ja nii see algas.
2
Honor polnud harjunud sööma koos kolme mehega. Teda hämmastas, kui kiiresti pitsa hävitati. Aga tegelikult oli ta ka oma tüki kärmelt alla neelanud. Nälja kustutamine tundus ületavat teisi muresid – nagu ebakindel tunne ja teadmine, et ta on sissetungija, hoolimata meeste jõupingutustest panna teda end vabalt tundma.
Nad kõik ajasid muretult juttu, välja arvatud Jason, kes tundus olevat mõttesse vajunud. Ta oli Honorit silmitsenud, siis aasinud, seejärel hoiatanud ja oli nüüd vait.
Algul tundis Honor muret, kas ta pole ehk meest solvanud. Aga kuidas? Kindlasti mitte paludes tal särk selga panna, sest sellest palvest polnud mees väljagi teinud.
Ta oli ikka veel poolalasti.
Ja see ei võinud olla seetõttu, et ta