Ära ahvatle mind. Lori Foster
Читать онлайн книгу.
töötab liiga palju.“ Lexie müksas teda õlaga. „Ma olen püüdnud panna teda natuke pidutsema ka, aga ta on tõeline peorikkuja.“
Lexie vähemalt tundis end täiesti mugavalt. Aga ta oli alati selline. Enesekindel, ilus ja lõbus – see kirjeldas hästi Honori parimat sõpra.
Nad olid täielikud vastandid.
Justkui oleks ta neid mehi enne tundnud, oli Lexie küsimustega Hoganit kiusanud, Colti aasinud ja Jasonit kiitnud. Ka heitis ta korduvalt pea selga ja hingas sügavalt sisse, sulgedes seejuures silmad. Honor mõistis seda, sest nende ümber lõhnas värskelt niidetud muru, mulla, lillede ja puude järele. Jasoni tagaaed oli pool aakrit suur, sama nagu temal. Aga tema oma oli umbrohu tõttu peaaegu läbimatu ja see siin oli täiuslik nagu park.
Suur jalakas andis neile varju ja õrn tuulehoog tegi suvepäeva mõnusamaks. Honor heitis pilgu korralikult multšitud lillepeenardele, sametisele rohelisele murule ja hästihoitud välimööblile. Mehe garaaž oli uhke ja sobis majaga. Iga natukese aja tagant kandus temani kerget õli-, bensiini- ja saepurulõhna.
Ta tundis ka päikesesooja, kõva tööd tegevate meeste lõhna. Ja see polnud üldse ebameeldiv.
„Kus sa töötad?“ küsis Colt.
„Ta on stilist,“ ütles Lexie. Jasonile noogutades ta lisas: „Honor võiks teha su juustega nii mõndagi vapustavat.“
Honoril läks viimane lonks kokakoolat kurku.
Rahulikult tõmbas Jason käega läbi oma tumedate laines juuste. „Mul on juuksur, aga ma ei käis seal nii sageli kui peaksin.“
„Ta teeb kogu aeg tööd,“ ütles Colt. „Ta on tavaliselt garaažis, veel enne kui isa ja mina oleme üles tõusnud.“
„Tore, et ta sassis juuksed mõjuvad nii seksikalt, eks?“
Colt naeris. „Kui sa nii ütled.“
„Just.“ Lexie pöördus poolenisti garaaži poole. „Teil on siin palju masinaid.“
„See sinine kaubik on minu oma,“ ütles Colt. „Isa sõidab mootorrattaga. Või kui sajab, siis Escortiga. Onu Jasonil on oma kaubik, see punane, uuem, ja siis veel hall linnamaastur. Kastikat kasutab ta tellimuste kohaletoimetamiseks.“
Ohoo. Honor vaatas ringi ja nägi, et kahekorruselises garaažis oli ka treileril kalapaat. Teine, vanem kaubik oli ettepoole pargitud.
„Kes sellega sõidab?“ küsis Lexie.
Peaaegu samasuguse vaimustusega, mida tuntakse kangelase vastu, ütles Colt: „Onu Jason palgati sellega töötama.“
„Palgati?“
„Jah, seda ta teeb. Ta parandab asju. Ta oskab seda väga hästi. Kõik need vanad majad? Need vajavad alati mingit parandamist ja tavaliselt oskab onu Jason seda teha. Kõik siin ümberringi palkavad teda midagi parandama.“
„Tundub, et tal on palju tööd.“
Colt turtsatas. „Jah, mõnikord liiga palju.“
„Mul pole selle vastu midagi.“ Jasoni pilk läks Honorile ja ta hääl muutus sügavamaks. „Mulle meeldib oma kätega midagi teha.“
Honor oleks justkui saanud elektriöögi. Ta tõmbas hinge, niheles oma istmel ja mõtles, mida öelda.
Lexiele tegi see asi nalja ja ta vaatas ühelt teisele. „Nii et sa oled siis igasuguste tööde peale mihkel?“
Jälle uhkustas Colt: „Ta teeb lepingulisi töid. Ta võib ehitada mingi asja algusest peale üles ning oskab toru- ja elektritöid ka. Või teeb tellimise peale väravad või stiilsed aknaluugid, või lihtsalt parandab midagi.“
„Tore,“ kiitis Lexie.
„Ta oskab kõike teha.“ Hogan kergitas kokakoolaklaasi Jasoni poole. „Mis ka katki ei läheks, Jason parandab ära.“
Jason vaatas talle pikalt otsa. „Võib-olla mitte kõike.“
„Õigus. Suuri vendi ei saa ära parandada, eks?“
Jason kallutas pea kergelt taha, nagu oleks saanud lõuahaagi, ja vastas: „Mul on ainult üks vanem vend ja nii palju kui mina tean, siis tema küll katki pole.“
Colt vaikis ja Honor tundis talle kaasa. Liiga palju kordi oli ka tema olnud perekonna tülide keskel.
„Niisiis, mis selle kaubikuga saab,“ küsis Lexie, püüdes pinget leevendada, „kas teed mootori või kere korda?“
Enne kui Jason vastata jõudis, ütles Hogan: „Miks sa nii uudishimulik oled?“
Lexie vaatas talle otse silma. „Ma hoidsin vestlust ülal.“
Häälitsusega, mis oli naeru ja urina vahepeal, kummardus Hogan ettepoole. „Me juba rääkisime sellest, et ta oskab kõike teha.“
„Kõike on suur sõna, see tähendab, kas ta saab su tagumikust ora välja võtta? Sest tõsiselt, sa oled tüütu.“
Honor püüdis meeleheitlikult välja mõelda, kuidas ära hoida tõusvat tormi. Lexie polnud reserveeritud. Kui Hogan tahtis olla terav, ei kõhelnud ta kümnekordselt vastu andmast. Veel hullem, ta võis ka Honori sellesse segada.
„See on huvitav,“ ütles Lexie, „ehkki sina seda ilmselt ei arva?“
„Ma olen oma venna üle uhke.“
„Jah,“ nöökas Lexie kuivalt. „See oli ilmselge.“
Hogan üllatus ja vaatas talle otsa.
„Aga kes poleks uhke ilusa, oskaja, heade kommetega mehe üle?“ Lexie naeratas ähvardavalt. „Sellest rääkides, mina olen butiigis see, kes moekaupa sisse ostab. Kui sa kunagi tahaksid oma oskusi sellel alal täiendada, võiksin nõu anda. Ja võib-olla võiks Honor su soengu moodsamaks muuta. Sul on potentsiaali olla peaaegu sama kuum kui su vend.“
Hogan kissitas silmi, mis olid lõõmama löönud.
„Võta vabalt.“ Jason patsutas talle õlale. „Ja Lexie, tänan, aga ausõna, Hogan käib niikuinii kohtamas rohkem, kui suudab hakkama saada.“
„See on küll huvitav,“ ütles Lexie.
„Ta teeb mõlemat,“ sekkus Colt, üldse mitte tahtmata rääkida sellest, et ta isa on mängust väljas. „See tähendab, onu Jason. Sa küsisid kaubiku kohta?“
Lexie naeratas Coltile siiralt. „Seda ma tegin.“
„Ta teeb kere- ja mootoritöid. Aga seekord ta lihtsalt tuunib seda pisut.“
Honor jälgis vestlust, märgates leebet pilku, millega Jason oma vennapoega vaatas, ja tundes Hogani poolt kasvavat pinget. Aga miks?
Vaikus lämmatas teda, eriti see käegakatsutav vastumeelsus Hogani ja Lexie vahel. Ta köhatas ja küsis: „Kas me segasime teid? Te töötasite selle kaubiku juures?“
Jason raputas pead. „Traktori.“ Ta viipas peaga garaaži suunas. „Selle kaubiku omanik peab otsustama kahe variandi vahel, mis ma talle andsin. Täna parandasin traktorit, aga see vajab üht osa, mida mul kuni homseni pole. Mul on mõlema projektiga seisak, niisiis te tõesti ei seganud. Olin tänaseks juba lõpetanud.“
Hogan tõmbas käega üle näo, ragistas kaela ja sai lõpuks hakkama naeratusega. „Ta ehitas selle garaaži mõni aasta tagasi.“
„Sinu abiga,“ tuletas Jason talle meelde.
„Abi all mõtleb ta seda, et järgisin ta juhtnööre. Pole aimugi, kust Jason oma oskused on saanud, sest isa polnud meil selles suhtes eriti osav. Aga kui sellel, et praegu tema juures elame, on hea külg, siis see, et ta õpetab Colti.“
„Ja Coltil on see anne olemas,“ lisas Jason.
Honor ja Lexie vaatasid garaaži uue pilguga. Oo. Lihtsalt… oo.
Honor ütles: „Ma pole eluilmaski sellist garaaži näinud.“
„Sa peaksid