Leedi ja lord. Nicola Cornick
Читать онлайн книгу.
haprana ega suutnud värisemist lõpetada.
Siis, liiga kiiresti, oli see läbi ja Methven taganes, lastes ta leebelt vabaks. Korraks valgustas kuu mehe nägu, millel peegeldus üllatus, ehk koguni hämmeldus, ja silmis vilksatas miski, mida Lucy ei mõistnud. Ent kui mees suu avas, ei olnud tema hääles mingit muutust.
„Tänan teid,“ ütles ta.
Lucy ei teadnud, mida teha pärast seda, kui oled kellegagi suudelnud, ning tundis end järsku jälle väga häbelikuna, haaras vaasikillud, pobises: „Head ööd!“ ja kiirustas minema nii tõtakalt, et oleks äärepealt hommikumantli hõlma peale komistanud. Ta jooksis pimedast keerdtrepist üles, märkamata õieti kivist astmeid jalgade all. Ta suutis mõelda vaid Robert Methveni suudlusele.
Alice magas, kui Lucy nende magamistuppa tagasi jõudis. Ta vaatas õe kirgast nägu ja naeratas tahtmatult. Ta ei suutnud kaksikõe peale kaua pahane olla, armastades teda selleks liiga palju – õde, kes oli nii paljus temast erinev ja ometi lähedasem kui keegi teine.
Lucy pani killud ettevaatlikult riiulile, puges soojade tekkide alla ja uinus. Ta nägi unes kuusirpi mere kohal säramas ning tõelist maagiat ja Robert Methveni suudlusi. Ta teadis, et mees ei reeda teda. Nad olid nüüd ühte liidetud.
Esimene peatükk
Šotimaa, Forresi loss, veebruar 1812
„Lucy, sa pead mind aitama.“
Leedi Lucy MacMorlani sulg jõnksatas paberil, jättes maha suure tindipleki. Ta tegeles parasjagu eriti keerulise matemaatilise arvutusega, kui tema vend Lachlan raamatukogusse tormas. Vennaga tuli kaasa pahvak kibekülma talvetuult, mis kergitas seinavaipu ja pani tolmu kivipõrandal liikuma. Tuli praksus ja sisises, kui korstnast varises sisse lörtsi. Lucy hoolikad arvutused lendasid laualt põrandale laiali.
„Palun pane uks kinni, Lachlan,“ ütles ta viisakalt.
Vend tegi, nagu palutud, katkestades tugeva tõmbetuule, mis vuhises kivist keerdtrepist üles. Ta heitis oma pika ja kõhna keha kamina ette vanasse tugitooli.
„Ma vajan su abi,“ kordas ta.
Lucy summutas ärrituse. Tundus ebaõiglane, et ta pidi kaks aastat vanemat Lachlanit, kes oli kahekümne kuue aastane, pidevalt hädast välja aitama. Lachlan oli muretult sarmikas ja ühtlasi veendunud, et keegi teine lahendab alati tema tekitatud probleemid. See keegi tundus olevat Lucy.
Neil kõigil oli perekonnas oma roll. Pärija Angus oli raskepärane ja igav. Lucy vanem õde Christina oli vanatüdruk, kes pärast ema surma oli pühendanud oma elu õdede-vendade kasvatamisele ja tegutses nüüd ka nende isa majaperenaisena. Lucy teine õde Mairi oli lesk. Lachlan möllas ringi. Lucy oli alati olnud hea, lausa täiuslik laps.
Milline täiuslik beebi, olid inimesed öelnud, kui tema hälli kohale teda imetlema kummardusid. Hiljem oli teda peetud täiuslikuks nooreks daamiks, siis täiuslikuks debütandiks. Ta oli koguni kohe pärast kooli lõpetamist täiuslikult kihlatud olnud – vanema härraga, kes oli aadlik ja õpetlane. Kui mees enne nende abiellumist suri, oli Lucy muutunud täiuslikult kättesaamatuks.
Kunagi oli ta olnud täiuslik õde ja sõber. Kunagi oli tal olnud kaksikõde, kellega ta kõike jagas. Ta oli arvanud, et elu on turvaline ja kaitstud, aga oli eksinud. Siinkohal keeldus Lucy edasi mõtlemast, sulgedes aju pauguga nagu tammepuust ukse. Minevikule polnud mingit mõtet mõelda.
„Lucy?“ Lachlan nõudis tema tähelepanu. Ta heitis ühe saapas jala hooletult üle tooli käetoe ja naeratas õele. Lucy vaatas teda kahtlustavalt.
„Millega sa tegeled?“ küsis vend, viidates laual laiali olevatele paberitele.
„Üritasin tõestada Fermat’ viimast teoreemi,“ vastas Lucy.
Lachlan oli rabatud. „Miks küll ometi?“
„Sest mulle meeldivad väljakutsed,“ sõnas Lucy.
Lachlan raputas pead. „Mina tegeleksin arvutamisega ainult siis, kui muud üle ei jää,“ teatas ta siis.
„Sa tegeleksid kõigega ainult siis, kui muud üle ei jää,“ märkis Lucy.
Lachlan naeratas laiemalt. Temast jäi mulje, nagu oleks õde talle komplimendi teinud. „See on tõsi,“ sõnas mees. Ta vaatas oma säravate pähkelpruunide silmadega Lucyt. „Kuidas kirjutamine edeneb?“
„Ma tegelen daami käsiraamatuga täiusliku härrasmehe leidmiseks,“ vastas Lucy. Ta kõneles väärikalt. Neiu teadis, et Lachlan pilkab teda. Venna meelest oli kirjutamine naeruväärne kummaline hobi. Kõik Forresi hertsogi tütred kirjutasid, see oli emalt pärit huvi, kuna viimane oli olnud teada-tuntud sinisukk. Tema pojad aga ei olnud vastupidi üldse enda harimisest huvitatud. Lucy armastas oma vendi – või olgu, ta armastas Lachlanit, ehkki viimane ajas teda hulluks, ja üritas armastada igavat Angust –, aga nad ei olnud intellektuaalsed inimesed.
Selle tõestuseks huilgas Lachlan nüüd naerda. „Käsiraamat täiusliku härrasmehe leidmiseks? Mida sina sellest tead?“
„Olin sellise mehega kihlatud,“ teatas Lucy teravalt. „Muidugi ma tean.“
Lachlani pilk kustus. „Duncan MacGillivray ei olnud täiuslik härrasmees,“ sõnas ta. „Ka polnud ta sinu jaoks täiuslik. Ta oli liiga vana.“
Lucy rinnus tekkis pitsitav tunne. „Sa oled väga ebaviisakas,“ ütles ta pahuralt.
„Ei,“ lausus Lachlan. „Ma räägin tõtt. Sa nõustusid temaga abielluma ainult sellepärast, et isa tahtis, et sa abielluksid, ning sa leinasid alles Alice’it ega mõelnud selgelt.“
Alice…
Ukse alt puhus taas jäist tuult ja külmus hiilis mööda Lucy selgroogu ülespoole. Ta värises ja tõmbas salli tugevamini ümber õlgade. Alice oli kaheksa aastat surnud, aga Lucy mõtles oma kaksikõele iga päev. Tema sees oli Alice’i-kujuline tühimik. Ta arutles, kas tunneb elu lõpuni sellist tühjust, nagu oleks osa temast välja lõigatud, jättes asemele vaid sünguse. Alice’i puudumine oli nagu pidev valu, vari südame peal, eksisamm pimeduses. Isegi nii palju aastaid hiljem tegi see nii väga haiget, et vahel jäi hing kinni. Lucy lapsepõlv oli lõppenud Alice’i surmaga.
Ta tõrjus selle mõtte eemale nagu alati. Ta ei kavatsenud Alice’ist rääkida.
„Asja mõte on selles,“ selgitas Lucy, „et ma tean, milline on härrasmehelik käitumine, ja mis peamine…“ Ta vaatas kõrgilt venda, „… mis ei ole.“
„Sa tead ka, mis on Prantsuse ja Itaalia pornograafia,“ lausus Lachlan muiates, „ja sinu erootilised jutud on olnud palju edukamad ja kasumlikumad kui su teised kirjutised. Huvitav, miks sa neid rohkem ei kirjuta.“
Lucy põrnitses teda vihaselt. „Sa tead väga hästi, miks! Me ei räägi sellest, Lachlan. Mäletad? See on minevik ja keegi ei tohi sellest midagi teada. Kas sa tahad, et mu maine saaks rikutud?“
Lachlan kortsutas samuti kulmu ja korraks olid nad nagu kaks nääklevat last. „Muidugi mitte. Ma pole kellelegi rääkinud.“
Lucy ohkas. Ilmselt oli ülekohtune kõiges venda süüdistada, kui tema ise oli olnud nii hoolimatult rumal ja naiivne, aga kindel oli see, et Lachlan polnud usaldusväärne. Aasta tagasi oli ta tulnud õe jutule ja palunud teenet, umbes nagu praegu. Ta vajas õe abi ühe kirja kirjutamisel. See pidi olema äärmiselt romantiline, väga sensuaalne ja piisav, et tema unistuste daam selle mõjul tema käte vahele langeks.
Lucy oli hädasti raha vajanud ja kuna ta oli sõnaosavam kui vend, oli neiu nõustunud. Ta oli välja valinud mõned Shakespeare’i read ja lisanud ka mõned enda luuletused. Lachlan oli naernud ja öelnud, et vajab midagi palju erutavamat.
Siis meenuski Lucyle, et lossi raamatukogus oli erootilisi kirjutisi. Raamatukogu oli alati tema jaoks olnud kui aardekirst ja ta oli selle riiulites tuhninud sestsaadik, kui lugema õppis, ahmides endasse kõiki neid raamatuid, mida vanaisa oma reisilt kaasa oli toonud. Ühel päeval oli Lucy raskete poliitajalooraamatute ja klassikaliste õpetlaste tööde seast leidnud midagi palju tuleohtlikumat kui kuiv