.

Читать онлайн книгу.

 -


Скачать книгу
üksikasjadest õigesti aru.

      Joonistuste juures olid ka jutukesed, detailsed ja sensuaalsed, õpihimulisele noorele inimesele samavõrd huvipakkuvad. Need meenusidki Lucyle, kui Lachlan palus midagi erutavamat kui Shakespeare. Ta oli kasutanud neid lugusid inspiratsiooniallikana. Võib-olla oli ta üle pingutanud. Ta polnud kindel, aga vend ei kaevelnud. Ta oli sõpradele sellest rääkinud ja paljud neist olid palunud samasugust abi oma südamedaami võrgutamisel. Lucy oli nõustunud.

      Siis aga läks kõik väga valesti. Esimest korda kuulis Lucy sellest skandaalist Mägismaa Daamide Sinisukaühingu kokkusaamisel. Kõik rääkisid salapärasest kirjutajast, kes aitas Edinburghi noortel meestel oma tuttavaid naisi võrgutada. Selgus, et Lachlanil oli kuum suhe ühe tantsijaga ja tema sõbrad tekitasid linnas furoori samasuguse liiderliku käitumisega. Üks neist oli rasedaks teinud ja hüljanud võõrastemaja peremehe tütre ning teine põgenenud Edinburghi lossi kuberneri naisega. Kõikidel juhtudel olid naised meelitatud voodisse võltside lubaduste ja erootiliste jutukeste abil.

      Lucy oli tundnud kohutavaid süümepiinu ja ennast ülimalt naiivsena, et polnud kahelnud Lachlani motiivides, enne kui kirju kirjutama hakkas, ja ka polnud ta osanud ette näha, millega asi lõppeda võib. Rahahäda oli teda pimestanud ja ta polnud muule mõelnud. Ta võis vaid loota, et keegi ei saa kunagi teada, et tema need kirjad kirjutas, sest kui see juhtuks, oleks tema maine rikutud. Ta oli endale lubanud, et rohkem ta provokatiivseid tekste ei kirjuta. See polnud hästi kasvatatud pärijannale kohane käitumine ja edaspidi peab ta raha teistmoodi hankima.

      Lachlan jälgis teda. Venna pruunides silmades oli otsustavalt kalkuleeriv pilk. See muutis Lucy kahtlustavaks.

      „Igatahes,“ jätkas Lachlan säravalt naeratades, „unustame selle ja räägime minust.“ Ta tõmbas käega läbi juuste, ajades need sassi. Nii nägi ta võluvalt keigarlik välja. Lucy meelest oli kahju, et ükski tema sõbranna polnud kohal, et see saaks neile muljet avaldada. Nende meelest oli Lachlan imetore, ehkki tema kirjeldamiseks võinuks kasutada sõnu „isekas“ ja „kergemeelne“.

      „Ma olen armunud,“ lausus Lachlan, nagu oleks tegu mingi tähtsa teatega.

      „Jälle!“ ütles Lucy. „Kes see õnnelik daam siis seekord on?“

      „Dulcibella Brodrie,“ vastas Lachlan. „Ma armastan teda, tema mind ja me tahame abielluda.“

      Lucy vaikis. Tema poleks preili Dulcibella Brodried esimese valikuna vennanaisena eelistanud. Dulcibella oli ilus, aga kohutavalt ärritavalt abitu. Kahtlemata see Lachlanit tema puhul ligi meelitaski, aga kuna vend oli ka ise üsna abitu, oleks nad kahekesi koos tõeline katastroof.

      „Dulcibella on… väga lahke,“ sõnas Lucy ettevaatlikult. Ta tundis uhkust, et oli alati viisakas, ja tal oli hea meel, et leidis midagi positiivset öelda. Dulcibella võis ju olla veidi ärahellitatud ja isekas ning teda tõmbas peegli ette nagu mesilast lilleõie poole, aga tal oli ka häid omadusi kui hoolega otsida.

      Lachlani näole ilmus järsku tõrjutud spanjeli traagiline ilme. „Ta pole vaba,“ kuulutas mees. „Ta on lubatud Robert Methvenile. Leping on juba koostatud.“

      Robert Methven.

      Paberid pudenesid taas Lucyl käest. Ta kahmas neid ja ajas end siis aeglaselt sirgu. „Oled kindel?“ küsis neiu. Ta tundis sisimas häirivat värelust. Sõrmed värisesid. Põsed tundusid kuumad. Lucy silus tahtmatult pabereid.

      Õnneks ei pannud Lachlan mitte midagi tähele ja oli oma probleemidest liiga hõivatud, et õe ärevust märgata. „Muidugi olen,“ vastas ta. „See on kohutav, Lucy. Ma armastan Dulcibellat. Kavatsesin talle ise abieluettepaneku teha. Ma lihtsalt ei olnud veel selleni jõudnud ja nüüd jõudis Methven ette.“

      „Lord Brodrie tahab ilmselt oma ainsale lapsele kedagi paremat kui nooremat poega,“ tähendas Lucy. Ta ei vaadanud Lachlani poole, kuni end kogus ja hingamist rahustas.

      „Aga ma olen hertsogi noorem poeg!“ väitis Lachlan.

      „Ja lord Methven on markii,“ ütles Lucy. „Ta on parem saak.“ Tema hääl oli päris rahulik, ehkki pulss oli kiire, keha kuum ja tundus ärritunud.

      Robert Methven abiellub.

      Lucyl käis pea ringi, ta oli vapustatud ega saanud aru, miks. Ta ei tundnud ju lord Methvenit kuigi hästi. Varsti pärast õhtut kaheksa aastat tagasi, kui nad Forresi terrassil kohtusid, oli mees oma perekonnaga tõsiselt tülli läinud ja Šotimaalt lahkunud. Ta oli purjetanud Kanadasse ja räägiti, et teenis puiduga kauplemisega terve varanduse. See oli juhtunud veidi pärast Alice’i surma ja Lucy polnud sellele suurt tähelepanu pööranud. Ta mäletas sellest ajast üldse väga vähe muud kui lämmatavat leina ja tühja kaotusevalu.

      Siis oli Robert Methveni vanaisa surnud, mees oli tiitli pärinud ja Šotimaale tagasi tulnud. Lucy oli näinud teda hiljuti mõned korrad Edingburghis talvistel pidudel, aga mõnus vaba olek, mida Lucy mäletas sellest korrast, kui ta Forresis mehega kohtus, oli kadunud. Nad olid vahetanud vaid mõne sõna suvalistel teemadel.

      Lucy meelest oli Robert Methven füüsiliselt heidutav. Nende suguvõsa mehed olid pikad ja saledad, aga lord Methven oli võimsa kehaehitusega ja lisaks pikk. Tema keha oli lihaseline, lõuajoon range ja safiirsinistes silmades oli kalk pilk. Ta oli ülimalt mehelik. See maskuliinsus oli sedavõrd ilmne, et mõjus nagu kõrvakiil. Lucy polnud midagi sellist kunagi kogenud.

      Methven oli ka muus mõttes muutunud. Ta oli tõsine ja sära oli tema silmist kustunud. Võimukus ja tugevus, mida Lucy oli tajunud esimesel kohtumisel, oli alles, ent veelgi sügavam ja süngem. Tragöödia mõjus inimestele rusuvalt. Lucy teadis seda. Ta arutles, mis oli Methveniga juhtunud, et mees oli niimoodi muutunud.

      Neil polnud enam midagi ühist. Ja ometi… Lucy surus käe rusikasse, tundes, kuidas sile paber käe all kortsub. Robert Methvenis oli midagi. Ta tajus meest teravalt ja ebamugavalt. Ta ei tahtnud sellele mõelda, sest siis muutus keha kuumaks ja kihelevaks ning ta hakkas hingeldama. See tunne sarnanes väga armukadedusele.

      Ma pole armukade, mõtles Lucy pahaselt. Ma ei saa olla armukade. Ma pole kellegi ega millegi pärast armukade. Armukadedus pole sünnis ega daamilik.

      Aga ta oli. Ta oli Dulcibella peale armukade.

      Lucy surus sõrmed meelekohtadele. See oli arusaamatu. Ta ei saanud olla armukade Dulcibella peale. Dulcibellal polnud midagi sellist, mida tema tahtnuks. Lucy ei tahtnud abielluda ja isegi kui tahtnuks, poleks lord Methven vastanud kuidagi tema arusaamale täiuslikust abikaasast. Mees oli liiga heidutav ja liiga mehelik. Temas oli kõike liiga palju.

      „Mida ma tegema pean, Lucy?“ küsis Lachlan ja nõudis mõlemaid käsi anuvalt üles tõstes Lucy tähelepanu. „Dulcibella ei julge oma isa soovidele vastu hakata. Ta on selleks liiga habras.“

      Lucy poleks Dulcibella kirjeldamiseks just seda sõna kasutanud. Dulcibella oli nõrk. Tal puudus tahtejõud. Vahel tundus Lucyle, et tal pole üldse selgroogu.

      „Sa ei saa midagi teha,“ vastas Lucy energiliselt. „Mul on kahju, Lachlan.“ Aga sa armud kohe järgmisesse daami.

      „Sa pead kirjutama ühe oma kirja,“ ütles Lachlan ja ajas end istuma, pilk järsku tungiv. „Sa pead aitama mul teda veenda. Palun, Lucy.“

      „Oo ei,“ vastas Lucy. „Ei ja veel kord ei. Kas sa ei kuulanud üldse, mida ma ütlesin, Lachlan?“

      „Palun viimase korra pärast vabandust.“ Lachlan taipas vähemalt häbenemist teeselda.

      „Seda ma ei usu,“ nentis Lucy.

      Lachlan kehitas õlgu, tunnistades nii oma valet. „Olgu, aga mu kavatsused on seekord ausad, Lucy. Ma armastan Dulcibellat ja tean, et sa tahad, et me oleksime õnnelikud. Ma tahan temaga abielluda, Lucy. Palun…“ Ta lasi häälel kustuda, nagu oleks tema süda purunenud. Väga osav, mõtles Lucy.

      „Ei,“ kordas ta. „Peale kõige muu ei usu ma, et Dulcibella end sellisest kirjast mõjutada laseks. Ta on väga kogenematu daam.“

      „Jah,“ lausus Lachlan naeratades, „sa pead veidi tagasihoidlikum olema.“

      „Ei,“


Скачать книгу