Haugaleite, Haugesund

      Pühapäeva hommik, 1. märts 2015

      Alexander Hauge Gudmundsson proovis silmi avada, aga suutis neid ainult pilutada. Oli pühapäev, talvise koolivaheaja viimane päev, ja eelmisel õhtul sai pidu pandud. Ta lamas võõras voodis. Tekk, mille all ta oli kerra tõmbunud, oli luksuslik. Suur ja kohev; kui ta seda pigistas, läks see kohe pärast lahtilaskmist uuesti puhevile. Tuba oli üleni valge, välja arvatud tumepruunid laetalad ja pruun riidekapp voodi kõrval. Seegi pole ilmselt odav, mõtles ta. Alexander lõdises, tema ninaots oli jääkülm, aga aken oli kinni. Akna all beežil tumbal olid korralikult kokkupandud riided. Mitte tema omad, vaid naisteriided. Ta toetas pea padjale.

      Shit! Kas ma magasin kellegagi?

      Ettevaatlikult kompas ta laia voodi teist poolt ja tema kartus leidis kinnitust. Ta tundis, et seal on keegi, ja tõmbas käe tagasi, et tüdrukut mitte äratada. Ta proovis tasahilju külge keerata, et näha, kes see on. Peas sähvatas valu ja kere parem külg oli üleni hellaks taotud. Ta ei suutnud oiet tagasi hoida.

      Ta lamas mitu minutit ja keskendus, et mitte oksele hakata. Iga kord, kui ta silmad lahti tegi ja vaadata proovis, oli tunne, nagu lööks keegi tema ajukoorde küüned sisse. Kuigi ta oli alles seitseteist, ei olnud ta just süütu, ja vahet polnud, kes tema kõrval lamas. Müsteeriumi täpsem uurimine ei olnud lihtsalt seda valu väärt.

      Ta tõmbas teki üle pea ja katsus uuesti magama jääda. Igatses endist aega, mil pühapäev tähendas paljajalu mööda parketti lippamist, pehmeid pidžaamapükse, Disney Channelit ja legokarpi, mis ootas elutoa põrandale kummuli keeramist.

      Alexander ei leidnud rahu. Toas oli liiga vaikne. Ettevaatlikult tegi ta silmad ükshaaval lahti. Vaatepilt oli ähmane, aga tasapisi omandas tema kõrval lebav kogu tuttavad piirjooned. Üle magaja põse voogasid pikad mustad juuksed. Alexandril ei olnudki vaja rohkemat näha. See tumepruun nahk ja need täidlased huuled olid teda juba mitu kuud unes jälitanud.

      Fuck! Ma olen Emiliega voodis, aga ei mäleta mitte mõhkugi?

      Sellest ajast saadik, kui ta Emiliet eelmisel sügisel ühel peol kohtas, polnud too ilmutanud tema vastu vähimatki muud huvi peale platoonilise sõpruse. Nad ajasid juttu, tšättisid ja said aeg-ajalt kokku, aga see oli ka kõik. See ärritas Alexandrit hullumoodi, sest Emilie ei olnud just valiv. Poisil polnud aimugi, mis öösel toimunud oli. Kõvaketas oli tühi.

      Tasapisi tekkis ebameeldiv tunne. Peol oli midagi juhtunud. Miski oli ta närvi ajanud. Ta ei teadnud, kas see oli mälestus või ligihiiliv kassiahastus, aga tal oli silme ees ähmane pilt, et ta oli elutoa põrandal röökinud ja karjunud. Jaganud ümberringi hoope, kuni keegi oli ta pikali pannud.

      Tema mõttekäigu katkestasid magamistoa ukse tagant koridorist kostvad helid. Tüdrukuhääl, mille ta kohe ära tundis. See oli Veronica. Niisiis viibis ta vist endiselt Haugaleitel. Seal oligi pidu aset leidnud. Veronica vanemad olid Gdanskis nädalalõpureisil ja tütar oli terve nädalavahetuse üksi kodus.

      Targem oli ka Emilie üles ajada. Alexander ei saanud teha nägu, nagu midagi poleks juhtunud. Ta keeras end voodis teisele küljele ja pani käe Emilie põsele. Otsekohe kargas süda puhkeolekupulsilt maksimaalsele. Oli tunne, nagu oleks ta sõrmedega vahakuju puudutanud. Nahk oli külm ja kalk!

      Ta tõmbas käe tagasi, veeretas end Emiliest eemale ja maandus mürtsuga põrandale. Ta tõmbas voodilt teki ja taganes kaugemale, hoides tekki tihedalt enda ligi. Ta istus pruuni riidekapi kõrvale maha ja ahmis õhku. Jänesesüda ähvardas rinnakorvist välja tungida.

      Kurat, see ei ole võimalik! See ei ole tõsi …

      Veidi aega kõhelnud, tõusis ta vankudes jalule ja põlvitas voodile Emilie kõrvale. Ta haaras tüdruku kehast kinni ja pööras teda enda poole. Kõrist tahtis välja tungida karjatus, aga Alexander hoidis seda tagasi. Oli tunne, nagu oleks ta pööranud mannekeeni. Käed ja jalalabad jäid endisse asendisse, ebaloomuliku nurga all püsti. Tüdruku tumepruun nahk oli omandanud hallika varjundi, justkui oleks ta seestpoolt tolmune, keel oli pundunud ja tolknes paremast suunurgast välja. Lõug oli alla vajunud. Käsi, mis oli enne olnud pea juures, sirutus ette ja osutas süüdistavalt Alexandrile. Elutud silmad vahtisid temast läbi.

      Smedasundet 98, Haugesund

      Pühapäeva hommik, 1. märts 2015

      Psühholoog Vigdis Nygaardi kabineti aknast avanes suurejooneline vaade. Esimesel kevadpäeval nägi ajakirjanik Viljar Ravn Gudmundsson üht purjepaati läbi udu Risøy ja Hasseløy vahelisest väinast välja liuglemas. Smedasundet’ kallas kõneles Haugesundi ajaloost. Kõigepealt vana kalatehas, ajahambast ja ränkadest talvetormidest räsitud. Tagapool peesitas hommikuvalguses hiiglaslik sinine Aibeli hall, mille töölised olid end naftatööstuse ja Põhjamere külge kinni keevitanud ja jätkasid jõukuse loomist ka pärast heeringasaaga lõppu. Taamal, teisel pool väina, oli Hasseløy oma moodsate luksuskorterite ja merepanoraamiga.

      Psühholoog ei võtnud pühapäeviti kliente vastu, aga Viljar oli erand. Ta ei mäletanud, millal Vigdis oli talle viimati arve esitanud. Viljar ei olnud küsinud, aga tal oli kahtlus, et Vigdis pidas teda oma protežeeks. Inimeseks, keda ta peab ohtliku maailma eest hoidma ja kaitsma.

      Viljar alustas vestlusi alati niimoodi. Selg Vigdise poole ja pilk Smedasundet’ paatidel. Tundus lihtsam kõnelda välismaailmale kui Vigdisele. Viljar haaras ühe neist parasiitidest, mis toitusid tema kroonilistest süümepiinadest, ja tiris ta valguse kätte.

      „Tead, ma oleksin saanud ta peatada.”

      Viljar rääkis aknale, aga tajus, et Vigdis oli tema sõnu tähele pannud, sest oli kuulda, kuidas naine musta nahaga kaetud tugitoolis asendit vahetas.

      „Sa mõtled …”

      Vigdis jättis lause pooleli. Nad olid kokku leppinud, et ei nimeta selle mehe nime. Maestro, kes oli mõni kuu varem muutnud väikese rahuliku Haugesundi veriseks näitelavaks. See kurjategija oli toonud ohvriks seitse inimest, et oma ego upitada ja surematuks saada. Viljar tundis teatud rahulolu selle üle, et see saatananahk polnud jõudnud sarimõrvade kiiluvees ilmunud raamatu menu ära oodata, sest enne tegi ajukasvaja talle lõpu peale. „Maestro on surnud” teatasid pealkirjad VG lehestendil jõululaupäeval. Viljarile oli see parim jõulukink.

      „Jah. Ma oleksin saanud ta peatada.”

      Vigdis köhatas – seda tegi ta ainult siis, kui tundis kimbatust. Viljar kuulis, et naine tõusis püsti ja tuli tema juurde, ja tundis õlal sooja kätt.

      „See, mis juhtus sinu töökaaslase Ranveigiga … Sa poleks saanud tema päästmiseks midagi ette võtta. Ja Lotte Skeisvolli õde … Kui see juhtus, ei olnud sind ju üldse seal.”

      Viljar pööras näo Vigdise poole. Naise näole ilmus põgus nukker naeratus. Viljar asetas oma käe tema käele ja pigistas seda.

      „Jah, ma tean, et ma poleks suutnud teda takistada neid tapmast … Aga ma oleksin saanud sellele neetud raamatule käe ette panna. Tead, ta palus võimalust minuga rääkida. Tahtis seletada. Kui ma oleksin temaga vanglas kohtunud, oleksin saanud talle selgeks teha, milline hullus on avaldada see lugu odava meelelahutusena.”

      Viljar vaatas taas Smedasundet’le. Purjepaat, mida ta oli jälginud, kadus veeteede ameti maja juures silmist. Ilm oli hall ja udune ning vihm piitsutas kai ääres vett. Kui Haugesundi ilm oleks olnud inimene, olnuks ta kahtlemata alkohoolik. Võib-olla tsüklijoodik, kes pidas aeg-ajalt vahet, vähimagi lootuseta, et kainus kuigi kaua kestab. Vigdis ohkas. Ta oli neid väiteid ennegi kuulnud.

      „Ma arvan, et sa eksid. See oligi tema motiiv. Kui raamatut poleks ilmunud, oleks kogu tema vaev olnud maha visatud. Ta poleks mitte midagi saavutanud.”

      Viljar mõistis nende sõnade loogikat. Muidugi poleks see tal korda läinud, aga ta oleks võinud vähemalt proovida.

      „Võib-olla on sul õigus. Nii või teisiti ei ole minu olukord kõige hullem. Sina aitad mind kokku lappida, kui ma lõhki kärisen. Lottega on lood palju hullemad …”

      „Ma ütlesin, et ta võib igal ajal minu juurde tulla. Tead küll. Tähendab, kui tal