Südamemurdja. Geir Tangen
Читать онлайн книгу.
olen mina.”
Viljar keeras ringi ja läks nüüd keset tuba seisva musta nahktugitooli juurde. See oli märguanne Vigdisele, et ta on valmis end avama. Et nüüd on Vigdise kord. Vigdis viivitas hetke, aga istus lõpuks Viljari vastu teise tugitooli. Nende vahel seisis kulunud männipuust laud seitsmekümnendate aastate algusest.
Vigdis võttis hipiprillid eest ja pani lauale. Need prillid olid kindlasti olnud ägedad, kui ta oli noor ja radikaalne, kaenla all karvad, seljakotis Mao väike punane raamat ja põuetasku peal rebane. Aastal 2015 nägi ta nendega välja nagu möödunud aegade jäänuk, kes üritab natuke liiga püüdlikult imagot hoida. Ajast, mil ta oli olnud tõeline radikaal, lahutasid teda nelikümmend aastat ja niisama palju teenitud miljoneid.
„Kas sa saad temaga tihti kokku? Lottega, tähendab?”
Viljar niheles. Ta oli Lottele lubanud, et ta nende omavahelisi jutte edasi ei räägi. Lotte oli politseinik. Ta pidi olema tugev. Tema maailmas tähendas fassaadimõra ametialast enesetappu. Lottel oli tõepoolest vaja oma õega juhtunust rääkida kellegi teisega peale Viljari. Viljar võis teda kuulata, aga ei osanud anda õigeid vastuseid. Neid, mida tal oli vaja kuulda.
„Viljar?”
Viljar tõrjus need mõtted peast ja vastas Vigdisele ausalt, aga Lottet reetmata:
„Jah. Me saame tihti kokku. Väga tihti. Tema räägib ja mina kuulan. See on hea, aga ma ei ole kindel, et see teda õigesse suunda juhib. Ta on nüüd jälle täiskoormusega tööl. Minu meelest liiga vara. Sellest uurijast, kes ta kunagi oli, on järele jäänud vaid vari.”
Vigdise ilme muutus mõtlikuks. Ta pidi just Viljarile uue küsimuse esitama, kui Viljari telefon hakkas põuetaskus ümisema. Viljar lükkas oma heledad õlgadeni ulatuvad juuksed kõrva taha ja tõmbas mobiili taskust välja. Helistas tema poeg Alexander.
Viljar tundis, kuidas rinnas valgus laiali soojus ja kuklas hakkas kripeldama ärevus. Alexiga oligi alati nii. Rõõm ja mure. Kergendus ja ärevus.
„Tere, Alex!”
Viljar pani ette lõbusa maski. Etendas natuke muretut rõõmu poja kõne üle.
„Kurat, isa! Sa pead siia tulema. Saad sa mulle järele tulla?”
Ärevus, mis oli seni olnud tärkav halb tunne, ähmane eelaimus, võttis südames koha sisse nagu õngetina. Viljar tõusis püsti ja läks uuesti akna juurde.
„Kas juhtus midagi, Alex?”
Poeg puhkis ägedalt. Ta ei leidnud õigeid sõnu. Kui ta viimaks jälle sõna suust sai, oli tema hääl täiesti tuhm.
„Ära küsi, isa. Saad sa tulla? Mul on abi vaja.”
Viljar urgitses aknalaua küljest lahti kuivanud värvipleki. Nii Alexandri moodi. Ei ütle, milles asi on, vaid lihtsalt ootab, et teised inimesed on varnast võtta, kui temal neid vaja on. See seitsmeteistaastane poiss oli egotsentrilise nüüdisaja produkt.
„Mitte enne, kui sa ütled, milles asi on. Ma ei torma keset vestlust minema, kui just mingit kriisiolukorda pole. Ma tulen hiljem, okei?”
„Kas mingi vestlus on sulle tähtsam kui poeg, ah? Mul ongi kriisiolukord. Ma olen Haugaleitel. Veronica pool.”
Viljar tegi näo, nagu ei kuulekski süüdistust, et ta on halb isa.
„Ma tulen natukese aja pärast, Alex. Aga sa pead mulle ütlema, mis juhtus.”
Teises otsas tekkis vaikus. Sekundid tiksusid. Viljar tahtis just uuesti küsida, kui kuulis telefonis poisi sosinat.
„Ma ärkasin Emilie kõrval voodis, isa. Ja nüüd on ta surnud.”
Lühikese hetke jooksul ei olnud midagi peale nende sõnade. Maailm jäi seisma ja hoidis hinge kinni.
„Ta lamab seal ja on surnud. Täitsa kange nagu.”
Viimane lause kaikus peas, kui Viljar ummisjalu uksest välja ja kivitrepist alla tormas. Ta jooksis kõigest väest sisekai teise otsa pargitud auto poole, otsides samal ajal autovõtmeid.
Grønland, Oslo
Pühapäeva hommik, 1. märts 2015
Politsei julgeolekuteenistuse PST uurija Harald Samuelsen jälgis huviga objekti liikumist. Heledapäine kõrend, üle pea kammitud juuksed, ülikallid slimfit-riided. Liibuvas kombinesoonis Christopher Walken. Kell oli alles natuke üle kümne, aga Samuelsenil oli pärast mitut autoistmel veedetud tundi juba selg kange. Ta võttis väikesed ümmargused prillid eest, otsis väikesest mustast Royal RepubliQi õlakotist puhastuslapi ja hakkas kiirustamata nühkima. Mõni inimene on ahelsuitsetaja, teised trummeldavad sõrmedega vastu rooli. Harald Samuelsen puhastas prille.
Õlgadeni ulatuvate mustade juuste ja sinaka tooniga Tiger of Swedeni prillide tõttu oli PST uurija otsekohe pälvinud kolleegide seas hüüdnime Ozzy. See ei häirinud teda. Ainus, mis seal majas päriselt luges, oli enamuse poolehoid. Mees, keda ta sel hommikul jälgis, oli seotud äärmuslastega ja tal oli raha. Harald pöördus oma kolleegi poole.
„No nii … Ta külastab tunni aja jooksul juba kolmandat rahaülekandeputkat. Ma olen nüüd näinud, mida oli vaja näha. On see tavapärane skeem?”
Kolleeg silmitses autosid, mis liikusid teosammul mööda Grønlandsleiret’t Schweigaards gate poole. Nende kõrval peatunud tramm blokeeris mõneks sekundiks vaatevälja.
„Mhmh … Iga kuu esimene pühapäev. Neli sellist putkat kella üheksa ja kaheteistkümne vahel. Iga kord needsamad neli.”
Nad olid selle mehe käike pikemat aega jälginud. Rahaülekandeputkad olid välismaiste väärtpaberifondide, pankade või investeerimisfirmade väikesed filiaalid ja nende tegevust reguleerisid firmade emamaad. Kogu järelevalve eest vastutasid sealsed võimud. Sellepärast oli raske nendest ülekannetest täpsemat ülevaadet saada. PST kahtlustas, et raha läks paremäärmusliku organisatsiooni Norra Vastupanu Haugesundi osakonnale. Harald Samuelsen pani puhastuslapi prillikarpi, pööramata pilku pühapäeviti avatud kioskilt.
„Ja nendel neljal putkal, mida ta külastab, on üks ja sama emamaa?”
„Jah, need kuuluvad Ungari firmale Nemzeti Investa. See ongi kõik, mida me teame. Ungari politsei on lubanud nad luubi alla võtta, aga midagi ei toimu. Me ei saa infot.”
„Ungari? Oslos ei ole ju kuigi palju ungarlasi?”
Harald Samuelsen küünitas pea autoaknale lähemale, et paremini näha. Ere hommikupäike sundis teda silmi kissitama.
„Omanikud ei ole ungarlased. Nad on iraaklased, süürlased, bosnialased, serblased, marokolased … Noh, saad aru. Ja peab ütlema, et nad ei sõida Audi A5-ga mitte tänu mobiiliekraanide vahetamisele või urdukeelsete pühapäevalehtede müügile.”
Harald avas autoukse. Ta oli näinud piisavalt. Väljas kummardus ta juhipoolse akna juurde ja kolleeg tegi akna lahti.
Laevareederi poja ja miljardite pärija Jan Sigfred Bergerseni jälitamine oli ainult väike tükk hulga suuremast puslest. See tüüp oli liiga tark, et teha midagi ebaseaduslikku, ja millele ta oma raha kulutas, ei huvitanud kedagi, kui ta just terrorismi ei rahastanud.
„Võite jälitamise lõpetada. Seda organisatsiooni ei ole keelatud rahastada, aga kui sellised kohalikud osakonnad saavad äkitselt liiga palju raha, on see potentsiaalne oht. Peame edaspidigi silmad lahti hoidma, aga esialgu jätame Bergerseni rahule.”
Samuelsen läks jalgsi Oslo lennujaamarongide terminali. Ta pidi jõudma Haugesundi lennukile, mis väljus Gardermoenist 14.40. Just Haugesundis oli millestki kinni hakata.
Ta leidis istekoha vaikses tsoonis ja võttis iPadi välja. Ta vaatas läbi kogu info, mis nad olid seda paremäärmuslikku organisatsiooni jälgides kogunud. Üks informaator Norra Vastupanu Oslo osakonnast väitis, et Haugesundis asuval Vestlandet’ osakonnal olid palju suuremad rahalised võimalused, mille tõttu seal oldi võimelised planeerima ja läbi viima suuri aktsioone. Sel moel olidki nad reeder Bergerseni poja jälile saanud. Tema minevik Vigridi liikmena kahetuhandendate