Südamemurdja. Geir Tangen
Читать онлайн книгу.
kergitas kulme ja vaatas Lottele imestunult otsa.
„Kas sa ei teadnudki? Vähe sellest, et leidis. Ta veetis terve öö tüdrukuga koos.”
Lotte läks kähku esikusse. Tüdruk oli ilmselt lämbunud ja tema oli tüdruku voodikaaslase sündmuskohast mõtlematult ära saatnud. Viljar vastas teise helina järel ja Lotte viis ta olukorraga kurssi. Ta palus Viljaril maja juurde tulla, et kõigepealt temaga rääkida. Alexander oli alles seitsmeteistaastane ja Lotte ei tahtnud poissi ilma isa nõusolekuta politseijaoskonda vedada. Pealegi … Nii palju kui ta Viljar Ravn Gudmundssoni tundis, oli alati targem teda enne kerkima panemist väheke sõtkuda.
Ta võttis kombinesooni seljast, läks ookerkollase naabermaja juurde ja jäi ootama koos noortega, kes olid peol viibinud. Kaks neist olid talle tuttavad. Ta oli veidi jahmunud, kui nägi, et peoliste seas oli Maria Friestad. Lotte oli teda paar korda hoidnud, kui tüdruk väike oli. Maria oli tema lähima naabri tütar. Vähem üllatav oli näha seal Ingar Fjelli. Temast oli kasvanud pikk ja nägus noormees. Ta oli Haugesundi eelmise politseiülema poeg, ja kogu jaoskond nunnutas teda, kui ta väiksena seal mööda koridore silkas. Ta käis endiselt aeg-ajalt jaoskonnas juttu ajamas.
Lotte astus tema juurde ja ütles tere. Poiss oli juhtunust ilmselt vapustatud ja Lotte nägi, et ta püüdis teiste eest pisaraid varjata.
„Kas sa tundsid teda?”
Ingar noogutas, aga ei öelnud mõnda aega midagi. Vihm ja külm panid ta lõdisema. Ta avas suu, et midagi öelda, aga lõi kõhklema. Lõpuks tulid sõnad välja.
„Miks lähevad kõige paremad alati kõige varem?”
Ta ütles seda nii tasa, et keegi peale Lotte ei kuulnud. Lottel oli temast kahju. Tema ema oli teinud enesetapu, kui poiss oli kümneaastane. Lotte oli siis alles äsja jaoskonda tööle tulnud ja too sündmus oli tal liigagi hästi meeles. Just tema oli pidanud naise laetala küljest maha võtma.
Ebameeldivast mälestusest judisedes nägi ta Viljarit mäest üles tõttamas. Mees tuli pooljoostes, aga see nägi välja pigem nagu ebaõnnestunud kiirkäimine, mille puhul iga jooksusamm puusad õõtsuma pani. Lotte laskis tal hinge tõmmata ja seletas talle samal ajal, et juhtunud oli midagi väga tõsist ja et ta oli alles nüüd teada saanud, et Alexander oli Emilie leidmisega otseselt seotud.
„Kas Alexiga on kõik korras?”
Seda küsis Ingar.
Viljar noogutas. Suitsetajakopsud ei võimaldanud ilmselt veel mõnda aega verbaalseid vastuseid anda. Lotte läks koos Viljariga allamäge parkla poole, kuhu Viljar oli auto jätnud. Päris raadio teel, kas keegi oli Alexandri esialgse ülekuulamise läbi viinud. Knut Veldetun vastas kohe.
„Mina rääkisin temaga. Ta ütles, et tema leidiski tüdruku, kui ta hommikul ärkas.”
„Okei. Niisiis peab Åse jutt paika.”
„Jah, aga kaklusest ma talle ei rääkinud.”
Lotte jäi seisma. Andis Viljarile märku oodata.
„Kaklusest? Kas on midagi erilist, mida ma peaksin teadma?”
„Jah. Paar noort väidavad, et Gudmundsson katsus hommikul magamistoast salaja välja hiilida ja ütles, et Emiliet ei ole toas. Siis proovis ta takistada neid tuppa minemast. Kui nad ta kõrvale lükkasid, pani ta jooksu. Sellepärast käis maja ees kähmlus, kui me kohale jõudsime.”
„Kurat!”
Lotte hakkas Viljari auto poole sörkima. Ta oleks pidanud kõigepealt Knutilt küsima. Noor kadett, kellega ta oli rääkinud, oli ilmselgelt täielik põmmpea. Ta oli vist ainult valvepostil seisnud.
Kui Lotte ja Viljar jõudsid kurvi taha, kuhu Viljar oli auto parkinud, juhtus mõeldamatu. Viljari uue Mazda rooli taga istus Alexander. Niipea kui ta nägi neid mäest alla jooksmas, vajutas ta gaasi põhja ja laskis siduri lahti. Kruus lendas piki auto külgi ja auto vänderdas veidi aega ohtlikult siia-sinna, kuni leidis õige suuna ja kihutas Vestevegeni poole.
Asalvik–Toskatjønn, Haugesund
Pühapäeva ennelõuna, 1. märts
„Kurat!”
Alexander röökis autos, kui ta külg ees Skillebekkgatale keeras. Kiirus oli järsu kurvi jaoks liiga suur, auto tagumine ots põrutas vastu elupuuhekki ja viis osa sellest kaasa. Alexandril oli raske autot otseks pöörata ja ta tänas õnne, et teiselt poolt kedagi vastu ei tulnud. Rattad hakkasid taas veerema ja auto kihutas edasi.
Kehas särises paanika. Iga närv oli põlev süütenöör ja ta klammerdus rooli külge. Ei võtnud Haugevegeni ristil kiirust maha, vaid pani hoopis silmad kinni ja andis minna. Ta kuulis pidurite kriiksumist, aga jõudis enne kokkupõrget üle tee. Kui ta silmad uuesti lahti tegi, oli ta täie hooga teel Karmsundgata fooriga ristmiku poole. Üks vanem abielupaar jäi Flokesgate kortermaja ees seisma ja draamat pealt vaatama. Üks mees, kes parajasti Kommunegårdeni ees sebral teed ületas, keeras ringi ja jooksis tagasi. Fooris põles punane tuli, aga Alexander ei saanud peatuda, sest kiirus oli liiga suur.
Alexander vandus valjusti ja hakkas autot paremale pöörama. Ta jõudis mõelda, et on ikka nöök, et linna ainuke foor on punane, aga kohe tekkis tal uus mure. Kuna auto libises vihmamärjal asfaldil, sai ta aru, et ei suuda õigele sõidurajale keerata. Auto elas oma elu, libises üle keskjoone vastassuunavööndisse. Kui oleks olnud reede pärastlõuna, mitte pühapäeva hommik, oleks auto raudselt põrutanud ninaga vastu ummikus seisvate autode rivi. Ta kuulis, et ümberringi andsid teiste sõidukite juhid ägedalt signaali, aga tal õnnestus hädavaevu autot teel hoida. Ta andis uuesti gaasi ja vajutas signaali põhja, et sundida vastutulevaid autosid Karmsundgata lõunasuunalisele sõidurajale tõmbuma. Lotheparkenile lähenedes õnnestus tal auto õigele rajale pöörata. Tema taga seisid tee ääres kaks sõiduautot, millel oli rängast laupkokkupõrkest puudu jäänud vaid sekundi murdosa.
Ma ei lähe mingile kuradi ülekuulamisele …
Alexander teadis, et ta on in deep shit, ja hakkas tuhnima jope taskutes, mille politseinik oli talle toonud, aga siis ilmus nähtavale Flotmyri ringristmik ja ta pidi valima. Kas pidurdada järsult ja loota, et pidurdusteekond on piisavalt lühike, nii et ta ei rammi vasakult samale ringristmikule suunduvat bussi, või vajutada gaas põhja ja paluda kõigevägevamat, et buss oleks teel lõuna poole, mitte kesklinna. Ta valis viimase variandi.
Alexander kuulis oma karjet, kui ta ringristmikule vuhises. Bussijuht vajutas signaali põhja. See kõlas, nagu üürgaks udupasun Alexandrile otse kõrva. Rehvid kiunusid asfaldil. Ta vingerdas bussi kõrvalt läbi ringristmiku lõuna poole viivale neljarealisele teele. Sõitis autode vahel slaalomit, kuni jõudis Flotmyri Esso tanklani ja läbis Haugesundi staadioni juures järgmise ringristmiku nii suure kiirusega, et auto kõikus ohtlikult.
Haugesundi haiglale lähenedes kuulis ta tagapool sireene undamas ja nägi silmanurgast, et Stord/Haugesundi kõrgkooli juures tuli üle künkaharja mitu vilkurit. Süda ei pumbanud enam verd, vaid soontesse tungis puhas adrenaliin. Ta kompas jälle parema käega jopetaskuid, roolides autot vasaku käega. Kui ta ligines Haugesunds Avisi meediamajale, hakkas telefon helisema.
Alexander haaras telefoni, ei vaadanud, kes helistab, vaid eeldas, et see on politsei. Ta karjus telefoni:
„Keri põrgusse!”
Siis avas ta akna ja viskas telefoni minema. 7-Eleveni juures ringristmikku läbides õnnestus tal napilt teel püsida ja ta nägi liiga hilja jalgratturit, kes sõitis mööda sebrat üle tee. Seekord polnud võimalik kokkupõrget ära hoida. Alexander põrutas vastu jalgratta tagaratast ja nägi õudusega, et nii rattur kui ka ratas paiskusid kõrvale ja libisesid tema taga teelt välja. Ta nägi peeglist, et esimene kahest politseiautost pidurdas järsult ning üks politseinik kargas autost välja vaatama, mis jalgratturiga juhtus.
Kõik oli täiega pekki läinud. Alexander äigas kätega vastu rooli. Kolmandat korda taskutes tuhnides leidis ta lõpuks selle, mida otsis. Aken oli endiselt lahti, ta võttis kõik, mis taskus oli, ja viskas välja, aga tähelepanu hetkelisest hajumisest piisas. Uuesti pilku tõstes nägi ta äkitselt enda ees plinkivaid