Asum. Айзек Азимов
Читать онлайн книгу.
oli pikka kasvu, kõhn nägu täis külvatud vertikaaljooni, ja näis kahtlane, kas naeratusel on selles näos ruumi.
Gaal tõstis pilgu. Ta oli sakris ja ta enesetunne oli räbal. Vahepeal oli nii palju juhtunud, aga tema oli Trantoril viibinud vaevalt kolmkümmend tundi.
„Minu nimi on Lors Avakim,” lausus mees. „Dr Seldon määras mind teid esindama.”
„On see tõepoolest nii? Noh, siis kuulake. Ma nõuan kohest pöördumist Imperaatori poole. Mind hoitakse kinni põhjuseta. Ma pole milleski süüdi. Mitte milleski.” Ta laiutas käsi. „Ma nõuan Imperaatori ilmumist kuuldele, jalamaid.”
Ettevaatlikult puistas Avakim põrandale õhukeste aktikaante sisu. Kui Gaal oleks selle vastu huvi osutanud, oleks ta ära tundnud Cellometi ametlikud formularid, õhukesed metallperfolindid, mida nende väikese formaadi tõttu oli võimalik kanda isiklikus kapslis. Ta oleks võinud ära tunda ka taskumagnetofoni.
Avakim, kes oli ignoreerinud Gaali spontaanset purset, vaatas lõpuks üles. Ta sõnas: „Komitee on muidugi paigaldanud „lutika” meie vestluse pealtkuulamiseks. See on seadusevastane, kuid nad kasutavad seda kõigele vaatamata.”
Gaal kiristas hambaid.
Avakim võttis järelemõtlikult istet. „Ent see magnetofon, mis mul on siin laual ja mida välimuse järgi võib pidada täiesti tavaliseks, võimaldab täielikku kaitset pealtkuulamisseadmete vastu. Seda nad niipea ei avasta.”
„Ma võin siis rääkida?”
„Muidugi.”
„Ma tahan Imperaatorit kuuldele.”
Avakim naeratas jäiselt ja osutus, et selleks siiski jätkus ruumi tema näol. Ta põsed kortsusid ruumi tehes. Ta nentis: „Te tulete provintsist.”
„Sellele vaatamata olen Impeeriumi kodanik. Niisama hea kui teie või ükskõik kes sellest Avaliku Ohutuse Komiteest.”
„Kahtlemata, kahtlemata. Teie kui provintslane lihtsalt ei mõista elu Trantoril nagu see on. Imperaatorit pole võimalik kuuldele saada.”
„Kelle teise poole tuleks siis palvega pöörduda? Kas on olemas mingi kindel protseduur?”
„Ei ole. Abi otsida pole kelleltki. Seaduse järgi võite te pöörduda abipalvega Imperaatori poole, kuid teid ei võeta kuulda. Praegune Imperaator pole Entuni dünastia aegne Imperaator. Trantor on aristokraatlike perekondade kätes, kelle liikmeist on moodustatud Avaliku Ohutuse Komitee. Niisuguse arengu on psühhoajalugu suure täpsusega ette näinud.”
„Kas tõesti?” imestas Gaal. „Sel juhul, kui dr Seldon oskab Trantori ajalugu viis sajandit ette ennustada …”
„Ta võib selle tulevikku ka tuhande viiesaja aasta peale ette kuulutada.”
„Olgu või viisteist tuhat. Miks ei suutnud ta eile tänahommikusi sündmusi ette ennustada ja mind hoiatada? Ei, palun vabandust.” Gaal istus ja toetas pea higisele peopesale. „Ma mõistan täiesti, et psühhoajalugu on statistiline teadus ega suuda üksiku indiviidi tulevikku mingi täpsusega ette ennustada. Te taipate, et ma olen rööpast väljas.”
„Siin te eksite. Dr Seldon oli arvamusel, et teid võidakse täna hommikul arreteerida.”
„Mis!”
„Paraku on see tõsi. Komitee on muutunud tema tegevuse suhtes üha vaenulikumaks. Üha enam sekkutakse rühma uute liikmete värbamisse. Graafikud näitavad, et meie eesmärgi huvides on nüüd paras aeg tegutsemiseks. Komitee ise toimis mõnevõrra aeglaselt, seetõttu jõudis dr Seldon teid eile külastada eesmärgiga sundida komiteed tegutsema. Muud põhjust tal polnud …”
Gaal ahmis õhku: „Ma ei salli …”
„Palun. See oli vajalik. Teid ei valitud mitte mingeil isiklikel kaalutlustel. Te peate mõistma, et dr Seldoni plaanid, koostatud matemaatilise statistika abil enam kui kaheksateistkümneks aastaks, sisaldavad märkimisväärse tõenäosusega kõiki võimalikke variante. See on üks neist. Minu tuleku ainsaks eesmärgiks oli teile kinnitada, et te ei tarvitse midagi karta. Kõik lõpeb hästi, Projekti suhtes peaaegu kindlasti, ja küllaldase tõenäosusega ka teie jaoks.”
„Kui suure tõenäosusega?” nõudis Gaal.
„Projekti jaoks üle 99,9%.”
„Ja minu jaoks?”
„Mind informeeriti, et see tõenäosus on 77,2%.”
„Siis on see veidi parem kui üks viie vastu olla mõistetud vangi või surma.”
„Viimane on alla ühe protsendi.”
„Tõesti? Tõenäosusarvutused ühe inimese kohta ei tähenda mitte midagi. Saatke dr Seldon minu juurde.”
„Kahjuks ei saa ma seda teha. Dr Seldon on ise arreteeritud.”
Uks paisati lahti enne, kui püsti tõusev Gaal suutis avada hüüatuseks suu. Sisse astus valvur, jalutas laua juurde, võttis magnetofoni, silmitses seda igast küljest ja pistis siis taskusse.
Avakim ütles vaikselt: „Ma vajan seda instrumenti.”
„Me varustame teid teisega, härra advokaat, mis ei tekita staatilist välja.”
„Minu intervjuu on sel juhul lõppenud.”
Gaal saatis teda silmadega ja jäi üksi.
6.
Tema kohtuprotsess (Gaal oletas, et seda see on, ehkki sel oli juriidilises mõttes vähe sarnasust keerulise kohtumenetlusega, millest Gaal oli lugenud) ei olnud kestnud kaua. Oli kolmas päev. Ent juba ei suutnud Gaal ka mälu pingutades meenutada selle algust.
Teda ennast oli vähe rünnatud. Rasked kahurid olid suunatud dr Seldonile. Kuid Hari Seldon istus oma kohal, laskmata end millestki häirida. Gaali jaoks oli tema ainus stabiilne punkt maailmas.
Pealtkuulajaid oli vähe ja kõik nad ilma erandita valitud Impeeriumi ülikute hulgast. Kõik toimus kinniste uste taga. Ja kahtlane, kas väljaspoolseisjad üldse teadsid, et on käimas Seldoni kohtuprotsess. Kaebealuste suhtes valitses leevendamata vaenulikkuse õhkkond.
Kõrgemale poodiumile asetatud laua taga istus viis Avaliku Ohutuse Komitee liiget. Nad kandsid helepunaseid kullaga kaunistatud vormikuubesid ja läikivaid, ligipead plastikmütse, mis olid nende kohtunikufunktsiooni sümboleiks. Keskel istus komitee esimees Linge Chen. Gaal polnud varem näinud nii tähtsat ülikut ja vaatas teda võlutult. Kogu protsessi vältel lausus Chen harva mõne sõna sekka. Ta andis selgesti mõista, et pikad kõned on allpool tema väärikust.
Komitee advokaat uuris omi märkmeid ja Seldoni ülekuulamine jätkus.
K. Niisiis, dr Seldon. Kui palju mehi on praegu hõivatud projektiga, mille juhendajaks te olete?
V. Viiskümmend matemaatikut.
K. Kaasa arvatud dr Gaal Dornick?
V. Dr Dornick on viiekümne esimene.
K. Ahhaa, siis on meil neid viiskümmend üks? Pingutage oma mälu, dr Seldon. Võibolla on neid viiskümmend kaks või viiskümmend kolm? Või isegi rohkem?
V. Dr Dornick pole veel ametlikult minu organisatsiooniga ühinenud. Kui ta seda teeb, saab liikmeid viiskümmend üks. Praegu on meid viiskümmend, nagu ma juba tähendasin.
K. Kas mitte peaaegu sada tuhat?
V. Matemaatikuid? Ei.
K. Ma ei rääkinud matemaatikutest. Kas neid on kõigil aladel kokku sada tuhat?
V. Kõik kokku võib teie arv olla õige.
K. Võib olla? Mina ütlen, et on. Ma ütlen, et teie projekt hõlmab üheksakümmend kaheksa tuhat viissada seitsekümmend kaks meest.
V. Ma usun, et loete sinna hulka ka naised ja lapsed.
K.