Minu võitlus 4: Tants pimeduses. Karl Ove Knausgard
Читать онлайн книгу.
Nils Eriku pilgu. Ta nõjatus diivani seljatoele, jalad harkis, ja nägi nii muretu välja.
„Sul on vist esimene tund vaba?” ütlesin ma.
Ta noogutas. Tema põsed punetasid kergelt. Juuksed olid mustad, keerise kohalt niisama turris nagu mu vanal sõbral Geiril. Silmad helesinised.
„Ma olen nii sabinas, et hakkan otsi andma,” ütlesin ma ja istusin tema ette toolile.
„Mispärast sa sabinas oled?” küsis ta. „Sa ju tead, et igas klassis on ainult viis-kuus õpilast?”
„Seda küll,” ütlesin ma. „Aga ikkagi.”
Ta naeratas.
„Tahad, vahetame ära? Nad ei tea, kumb on kumb. Nii et mina olen Karl Ove ja sina Nils Erik.”
„Las käia,” ütlesin ma. „Aga mis siis saab, kui me peame tagasi vahetama?”
„Tagasi vahetama? Mispärast?”
„Jah, sul on õigus,” ütlesin ma ja heitsin pilgu aknast välja. Õpilased seisid rühmiti kooli ees. Mõned jooksid edasi-tagasi. Nende vahel seisis ka mõni ema. Nende lapsed olid sätitud.
Aga õige, muidugi. Mõni oli seal ju esimest korda. Nende esimene koolipäev.
„Kust ma pärit olen?” küsisin ma.
„Hokksundist,” ütles ta. „Ja mina?”
„Kristiansandist.”
„Suurepärane!” ütles ta.
Raputasin pead.
„Nüüd panid küll mööda,” ütlesin ma.
Ta heitis mulle kavala pilgu.
„Eks vaatame,” ütles ta. „Oota aastakest paar.”
„Mis siis paari aasta pärast juhtub?” küsisin ma.
Samal hetkel helises kell tundi.
„Mõne aasta pärast mõtled, et su kodulinn on paradiis,” ütles ta.
Mida kuradit sina sellest tead? mõtlesin ma, aga ei öelnud midagi, tõusin püsti, võtsin ühte kätte kohvitassi, teise raamatud ja läksin ukse poole.
„Kivi kotti!” hüüdis ta mulle järele.
1 linnusaar (norra k) — siin ja edaspidi tõlkija märkused [ ↵ ]
*
Seitsmendas klassis oli viis õpilast. Neli tüdrukut ja üks poiss. Lisaks neile olid minu hoole all ka need kolm, kes käisid viiendas ja kuuendas klassis. Kokku niisiis kaheksa õpilast.
Kui ma kirjutuslaua ees peatusin ja asjad käest panin, istusid kõik ja vaatasid mind. Mu pihud higistasid, süda tagus, ja kui ma hinge tõmbasin, siis vabinal.
„Tere,” ütlesin ma. „Minu nimi on Karl Ove Knausgård, ma olen Kristiansandist ja sel aastal teie klassijuhataja. Kui alustaks õige nimedest? Mul on teie nimed siin, aga ma ei tea veel, kes on kes.”
Kuni ma rääkisin, vahetasid nad pilke, kaks tüdrukut itsitasid natuke. Tähelepanu, mida nad mulle osutasid, ei olnud ohtlik, märkasin seda kohe, see oli lapselik. Nad olid lapsed.
Võtsin nimedega paberilehe. Vaatasin seda, vaatasin neid.
Tundsin ära poes nähtud tüdruku. Aga kõige rohkem energiat kiirgas punakate juuste ja mustade prillidega tüdrukust. Tajusin, et ta on skeptiline. Teistel ei olnud minu vastu tõrget.
„Andrea?” ütlesin ma.
„Siin,” ütles tüdruk poest. Ta ütles seda mahalöödud pilgul, aga kui häälekõla oli vaibunud, vaatas ta mulle otsa.
Naeratasin talle, et öelda: pole hullu.
„Vivian?”
Andrea kõrval istuv tüdruk itsitas.
„Mina olen!” ütles ta.
„Hildegunn?”
„Jah,” ütles prillidega tüdruk.
„Kai Roald?”
Tema oli seitsmendas klassis ainus poiss. Jalas teksased ja seljas teksajakk, istus ta ja mängis pastakaga.
„Siin,” ütles ta.
„Live?” ütlesin ma.
Pikkade juuste, ümariku näo ja prillidega tüdruk naeratas.
„Jah, see olen mina,” ütles ta.
Siis oli järg kuuenda klassi poisi ja tüdruku ning viienda klassi tüdruku käes.
Panin paberilehe käest ja istusin kirjutuslauale.
„Mina õpetan teile siis norra keelt, matemaatikat, usuõpetust ja looduslugu. Kas te olete head õpilased?”
„Mitte eriti,” ütles prillidega punapea. „Meil on alati olnud erihariduseta õpetajad lõunast, kes on siin ainult ühe aasta.”
Ma naeratasin. Tema ei naeratanud.
„Millised ained teile meeldivad?”
Nad vahetasid pilke. Kellelgi ei paistnud olevat isu vastata.
„Sinule, Kai Roald?”
Ta niheles. Üle tema näo levis õrn puna.
„Ma ei tea,” ütles ta. „Töpa võib-olla. Või võmma. Igatahes norra keel küll mitte!”
„Ja sinule?” küsisin ma ja noogutasin tüdruku poole poest, vaatasin paberile. „Andrea?”
Ta oli laua all jala üle põlve pannud, istus kühmus ja joonistas midagi paberile.
„Mul ei ole lemmikainet,” ütles ta.
„Kas sulle meeldivad kõik ühtviisi halvasti või ühtviisi hästi?” küsisin ma.
Ta vaatas mulle otsa. Tema silmis välgatas midagi.
„Halvasti!” ütles ta.
„Kas kõigil on nii?” küsisin ma.
„Jah!” ütlesid nad.
„Olgu,” ütlesin ma. „Aga lugu on nii, et me peame kõik tunnid maha pidama, meeldigu see teile või mitte. Nii et püüame sellest võtta, mis võtta annab. Kas olete nõus?”
Keegi ei vastanud.
„Kuna ma teist midagi ei tea, siis mõtlesin kasutada esimesi tunde selleks, et teiega paremini tuttavaks saada ja näha, mille kallal peaks rohkem tööd tegema.”
Tõusin püsti, võtsin lonksu kohvi, pühkisin käeseljaga suud. Õppesaali teises nurgas hakkas keegi laulma. Kõrge, puhas hääl, see oli ilmselt Hege, ja üksikud peenikesed lapsehääled.
Need olid esimese klassi lapsed!
„Nii et ma mõtlesin, et annan teile alustuseks ühe ülesande,” jätkasin ma. „Te peate kirjutama enda kohta ühe lehekülje pikkuse tutvustuse.”
„Päh, kirjutada küll ei viitsi!” ütles Kai Roald.
„Mis tähendab tutvustus?” küsis Vivian.
Vaatasin talle otsa. Tema lõug oli nii väike, et nägu näis nelinurkne. Aga see ei olnud sellepärast veel karm, temas oli midagi pehmet ja lustakat. Sinised silmad läksid peaaegu kinni, kui ta naeratas, mida ta tegi tihti, nagu ma juba aru olin saanud.
„See tähendab, et sa kirjutad sellest, milline sa oled,” ütlesin ma. „Mõtle, kui sa peaksid ütlema kellelegi, kes sind ei tunne, milline sa oled. Mis oleks esimene asi, mida sa siis kirjutaksid?”
Ta muutis toolil asendit, pani põlved kokku ja ajas jalad harki.
„Võib-olla et ma olen kolmeteistaastane?