Minu võitlus 4: Tants pimeduses. Karl Ove Knausgard
Читать онлайн книгу.
tahate.”
„Kas te loete need ette?” küsis Hildegunn.
„Ei loe,” ütlesin ma.
„Aga kuhu me kirjutame?” küsis Kai Roald.
Laksasin vastu laupa.
„Õige jah! Te ei ole veel vihikuid saanud!”
Nad naersid natuke, nad olid lapsed, nad pidasid seda naljakaks. Ma tormasin õpetajate tuppa, võtsin paki vihikuid ja jagasin need välja, ning peagi istusid nad nagu üks mees ja kirjutasid, mina aga seisin akna all ja vaatasin üle fjordi mäeharjade poole, kus need lausa kruttisid end taevasse, selle heleduse ja kerguse taustal nii külmad ja mustavad.
*
Kui kell tunnist välja helises ja ma oma paberid kokku korjasin, pulbitses mu kehas juubeldus. Tund oli läinud hästi, mitte midagi ei olnud karta. Ja pärast seda, kui olin kaksteist aastat järjest koolipinki nühkinud, täitis nüüd järgmine moment – avada uks ja astuda õpetajate tuppa – mu erilise rõõmuga: olin ületanud piiri, olin teisel pool, täiskasvanu, ja vastutasin oma klassi eest.
Panin asjad oma kohale, valasin tassi kohvi, istusin diivanile ja vaatasin teisi õpetajaid. Ma olen lava taga, mõtlesin ma, aga see esialgu nii kena mõte pöördus järgmisel hetkel mu enda vastu, sest mitte seda ei tahtnud ma, sest perse, raisk, ma olin õpetaja, kas sai olla midagi nõmedamat? Lava taga olemine tähendas bände, tibisid, pummeldamist, ringreise ja kuulsust.
Aga ka see ei olnud minu siht. See oli minu teel vaid üks samm.
Võtsin lonksu kohvi ja vaatasin ukse poole, mis läks samal hetkel lahti. Seal oli Nils Erik.
„Kuidas läks?” küsis ta.
„Hästi läks,” ütlesin ma. „Polnud mingit põhjust karta.”
Tema taga ilmus uksel nähtavale Hege.
„Küll nad on nunnud,” ütles ta. „Armsad nublukesed!”
„Karl Ove?” kostis köögiorvast kellegi hääl. Heitsin pilgu sinnapoole: Sture seisis, kohvitass pihus, ja vaatas minu poole.
„Sa mängid jalgpalli, eks?”
„Seda küll,” vastasin ma. „Aga mitte kuigi hästi. Kaks hooaega tagasi mängisin viiendas liigas.”
„Meil on siin meeskond,” ütles ta. „Mina olen treener. See on seitsmes liiga, nii et see ei peaks üle jõu käima. Kas tahaksid?”
„Selge see,” ütlesin ma.
„Tor Einar andis juba nõusoleku. On mul õigus, Tor Einar?” küsis ta ja vaatas töölaudadega ruumi poole.
„Kas sa räägid must jälle inetusi?” kostis sealt. Järgmisel hetkel pistis ta pea ukse vahelt välja.
„Tor Einar mängis juuniorides neljandas liigas,” ütles Sture. „Aga muid andeid tal kahjuks ei ole.”
„Vähemalt on mul juuksed peas,” ütles Tor Einar ja astus õpetajate tuppa. „Nii et ma ei pea meheliku väärikuse säilitamiseks habet kasvatama nagu mõni.”
Tor Einar oli pärit Finnsnesist, tal oli kahvatu tedretähniline nahk, punased turris juuksed ja pidev muie huulil. Tema liigutused olid mõõdetud ja põhjalikud, peaaegu väljakutsuvalt, nagu tahaks ta öelda, et siit tuleb inimene, kes teeb kõike oma tempos ega hooli teistest.
„Mis positsiooni sa mängid?” küsis ta.
„Poolkaitset,” ütlesin ma. „Ja sina?”
„Keskväljavend,” ütles ta ja tegi silma.
„Ah keskväljaterjer,” ütlesin ma. „Mind jälle kutsuti „põdraks”, kui ma mängisin. See räägib ise enda eest ...”
Ta naeris.
„Miks „põdraks”?” küsis Hege.
„Jooksusamm,” ütlesin ma. „Pikad ebakindlad kalpsed, tempovahetust ei mingit.”
„Kas jalgpalliplatsil on veel mingeid loomi?” küsis Hege.
„On ikka, eks ole ju?” ütlesin Tor Einari poole vaadates.
„Jah, ründaja võib olla tugev nagu härg ja puskida palli väravasse.”
„Ja siis on tiiger,” ütlesin ma. „Väravavahi tiigrihüpped. Ja platsil on ka ülemteener.”
„Kes see on?”
„See, kes alati teab, kus on teised ja võib anda neile parajal hetkel kõige vingemaid sööte.”
„Hämmastavalt lapsik!” ütles Hege.
„Ja veekandja,” ütles Tor Einar.
„Ja tihti tandem kõige ees. Ja siis üksik hunt muidugi.”
„Te unustasite kohtuniku,” ütles Nils Erik. „Kohtunik on ju lehm.”
„Ja te teete seda vabatahtlikult?” imestas Hege.
„Mina mitte,” ütles Nils Erik.
„Aga teie kaks,” ütles Hege ja vaatas mulle otsa.
Kell helises tundi. Tõusin, et tuua ära järgmise tunni vihikud. Sture pani mulle käe õlale.
„Sul tuleb nüüd tund minu klassiga, eks?” ütles ta.
Noogutasin.
„Inglise keel.”
„Vaata Stianiga ette. Ta püüab sind ilmselt proovile panna. Aga ära tee sellest välja, siis läheb kõik hästi. Okei?”
Kehitasin õlgu.
„Loodetavasti,” ütlesin ma.
„Kui sa vaatad ette, et ta ei tunneks end nurkaaetult, siis ei valmista ta sulle peavalu.”
„Okei,” ütlesin ma.
Inglise keel oli mu kõige nõrgem aine ja ma olin oma vanimatest õpilastest ainult kaks aastat vanem, nii et kui ma suundusin teise majja, kus olid kaheksas ja üheksas klass, keeras mul kõhus jälle närvidest.
Panin vihikupaki kirjutuslauale. Õpilased istusid pingis nagu tsentrifuugist visatult. Kõik tegid näo, et mind ei ole olemas.
„Hello, class!” ütlesin ma. „My name is Karl Ove Knausgård, and I’m going to be your teacher in English this year. How do you do?”
Keegi ei kõssanudki. Klassis oli neli poissi ja viis tüdrukut. Paar tükki vaatas minu poole, teised istusid ja kritseldasid midagi, üks kudus. Tundsin ära burgeriputka ees nähtud poisi, tal oli nokats peas ja ta kõõlus tooliga, silmitsedes mind pilkliku muigega. Tema oligi ilmselt too Stian.
„Well,” ütlesin ma. „Now I would like you to introduce yourself.”
„Kõnele norra keelt!” ütles Stian. Tema taga istuv kõrend, silmatorkavalt pikk ja peenike poiss, minust pikem, ja ma olin 1.94, naeris mürinal. Paar tüdrukut kihistasid.
„If you are going to learn a language, then you have to talk it,” ütlesin ma.
Üks tumeda pea ja lumivalge nahaga tüdruk, kel olid korrapärased, pisut pruntis näojooned ja sinised silmad, tõstis käe.
„Yes,” ütlesin ma.
„Isn’t your English a bit too bad? I mean, for teaching?”
Tundsin, et mul tõuseb puna näkku, astusin paar sammu lähemale ja naeratasin, et sellest üle olla.
„Well,” ütlesin ma. „I have to admit that my English isn’t exactly perfect. But that isn’t the most important thing. The most important is to be understood. And you do understand me?”
„Sort