Minu võitlus 4: Tants pimeduses. Karl Ove Knausgard
Читать онлайн книгу.
lähed sinna gümnaasiumi või?” küsis ta.
„Ei,” vastasin ma. „Ma lähen edasi Håfjordi.”
„Noo? Kalale või? Ei, kaluri moodi sa küll ei paista!”
„Ma lähen sinna tegelikult õpetajaks.”
„Vaata aga. Vaata aga. Paljud lõunanorrakad teevad nii. Aga kas sa ei ole selleks kohutavalt noor? Selleks peab olema kaheksateist, kas pole?”
Ta naeris ja vaatas mind peeglist.
Mina naersin ka natuke.
„Ma lõpetasin suvel gümnaasiumi. Arvan, et see on parem kui mitte midagi.”
„Seda muidugi,” ütles ta. „Aga mõtle nende laste peale, kes seal kaugel üles kasvavad. Õpetajad otse koolipingist. Iga aasta uus. Pole midagi imestada, et nad pärast üheksandat kaluriks lähevad!”
„Seda küll,” ütlesin ma. „Aga see ei ole minu süü.”
„Ei-ei, mitte süü! Ega ma süüst ei räägi! Kaluriamet on palju uhkem, kas tead, kui ülikool! Parem kui pinki nühkida ja tuupida, kuni saad kolmkümmend täis.”
„Jah, ülikooli ma ei lähe.”
„Aga õpetajaks tahad hakata!”
Ta heitis mulle jälle peeglist pilgu.
„Jah,” ütlesin ma.
Mõni minut ei lausutud sõnagi. Siis tõstis ta käe käigukangilt ja näitas.
„Seal su laev ongi.”
Ta peatus terminali ees, tõstis kohvrid maha, lõi pagasiluugi kinni. Ma ulatasin talle raha, ei teadnud, kui palju tuleb jootraha jätta, olin seda hetke kogu sõidu peljanud ja lahendasin selle öeldes, et tagasi pole vaja.
„Aitäh!” ütles ta. „Ja õnn kaasa!”
See oli viiskümmend krooni.
Kui ta tänavale keeras, jäin ma paigale ja lugesin oma allesjäänud raha üle. Olukord ei olnud väga roosiline, aga kindlasti on võimalik saabudes avanssi saada, küllap nad mõistavad, et mul ei ole enne tööleasumist raha.
Oma ainsa peatänava ja hulga lihtsate, tõenäoliselt kiiruga püsti pandud betoonmajadega, ahtra maastikuga, kus kauguses paistsid mäeahelikud, meenutas Finnsnes kõige enam mõnd Alaska või Kanada väikelinna, turgatas mulle pähe, kui ma istusin mõni tund hiljem pagariäris, ees tass kohvi, ja ootasin bussi. Ei olnud võimalik rääkida kesklinnast, sest linn oli nii väike, et mahtus tervenisti kesklinna ära. Seal oli õhkkond hoopis teistsugune kui linnades, millega ma olin harjunud, muidugi sellepärast, et Finnsnes oli palju väiksem, aga ka sellepärast, et ei oldud vähimatki pingutatud, et linn paistaks hubane või ilus. Enamikul linnadel on esikülg ja tagakülg, aga siin paistis kõik üks ja seesama.
Lehitsesin läbi kaks raamatut, mille olin ostnud sealtsamast lähedalt raamatupoest. Esimese pealkiri oli „Uus vesi” ja autor oli mulle tundmatu kirjanik Roy Jacobsen, teine oli „Sinepileegion”, mille autor oli Morten Jørgensen, kes oli mänginud paaris bändis, mis olid mulle mõni aasta tagasi huvi pakkunud. Ehk ei olnud nende peale raha kulutamine kuigi tark tegu, aga ma kavatsesin saada kirjanikuks, tähtis oli lugeda, ja eriti tähtis oli näha, kui kõrgel on latt. Kas mina suudaksin nii kirjutada? oli küsimus, mis mul kogu aeg peas pinises, kui ma seal istusin ja lehti pöörasin.
Siis tuli minna bussi juurde, tõmmata õues viimane suits, tõsta kohvrid pagasiruumi, maksta juhile ja paluda, et ta mulle ütleks, kui me jõuame Håfjordi, sammuda bussi tahaotsa ja istuda eelviimasesse ritta vasakule, kus oli alati olnud mu meeliskoht.
Põiki üle vahekäigu istus ilus blond tüdruk, vahest aasta-paar minust noorem, tema kõrvalistmel oli koolikott, ja ma mõtlesin, et ju ta käib Finnsnesis gümnaasiumis ja sõidab koju. Ta oli mind vaadanud, kui ma bussi astusin, ja kui juht nüüd bussile käigu sisse lükkas ja see peatusest õõtsudes väljus, keeras tüdruk pead ja vaatas mind jälle. Mitte pikalt, üksnes põgusalt, see oli vaid pilguga riivamine, aga sellest piisas, et mul kõvaks läks.
Panin kõrvaklapid pähe ja kasseti pleierisse. The Smithsi „The Queen is Dead”. Et mitte paista pealetükkiv, keskendusin ma lähematel kilomeetritel sellele, et vaadata välja oma aknast, ja töötasin vastu igale impulsile piiluda tüdruku poole.
Pärast uusrajooni moodi linnaosa, mis algas kohe pärast keskust, ulatus mitme kilomeetri kaugusele ja kus umbes pooled reisijad maha läksid, jõudsime pikale, tühjale ja noolsirgele teelõigule. Kui Finnsnesi kohal oli taevas olnud plass ja linn selle all täis ükskõikset kuma, siis linnast väljas oli sina kirkam ja sügavam ning päike – see rippus edelas mägede kohal, mille madalad, kuid järsud nõlvad sulgesid kogu tee ulatuses vaate merele, mis jäi ilmselt sinnapoole – pani hõõguma punasekirju, kohati lausa lilla kanarbiku, mida kasvas tihedalt mõlemal pool teed. Puud olid siin enamikus väändunud männid ja vaevakased. Minu küljel olid rohelusse uppunud mäed, mille poole org end küünitas, libajad, umbes nagu vallseljakud, teisel küljel aga püstised ja metsikud nagu kõrgmäed, kuigi kõrgust neil nappis.
Polnud näha ühtki inimest, ühtki maja.
Aga ma ei olnudki tulnud selleks, et kohata uusi inimesi, olin tulnud selleks, et saada kirjutamiseks rahu.
See mõte sööstis minust läbi nagu rõõmusähvatus.
Ma olin teel, ma olin teel.
Paar tundi hiljem, endiselt muusikamullis, nägin kaugel eespool teeviita. Nime pikkuse põhjal järeldasin, et sinna on kirjutatud Håfjord. Tee, mille poole viit osutas, suundus joonelt mäe sisse. Tunneliks võis seda vaevalt nimetada, pigem auguks, seinad olid lõhkamisjälgedega ja seal ei olnud valgust. Vett voolas laest kaela nii ohtralt, et juht pani kojamehed tööle. Kui me tunnelisuust väljusime, jäi mul hing kinni. Kahe pika ja hambulise mäeaheliku vahel, mis olid püstloodis ja puudeta, lebas kitsuke fjord ja selle taga, nagu otsatu sinine tasandik, laius meri.
Oooo!
Tee, kus buss sõitis, oli litsutud vastu mäekülge. Selleks et võimalikult palju ümbrust näha, tõusin ma püsti ja läksin teise istmeritta. Silmanurgast aimasin, et blond tüdruk pöördus mind vaatama ja naeratas, kui nägi, kuidas ma seisan, nägu vastu akent. Teisel pool paistis kaljude all väike saar, mille maapoolne külg oli tihedalt maju täis tipitud, merepoolne aga asustuseta, igatahes kaugelt jäi selline mulje. Sadamas muuli kõrval seisid mõned kalapaadid. Mäed jätkusid veel oma kilomeeter maad. Maa pool küljes olid nõlvad kaetud rohelusega, aga taamal rannal olid kaljud paljad ja hallid ning sööstsid järsult merre.
Buss sõitis läbi järgmise koopataolise tunneli. Teispool tunnelit, võrdlemisi laugel ja veerjal, kergelt kausikujulisel orunõlval, asus küla, kus ma pidin veetma lähema aasta.
Kuradi kurat.
See nägi ju äge välja!
Enamik maju oli koondunud tee äärde, mis väänles U-kujuliselt läbi küla. Alumise teeharu all kai ääres oli vabriku moodi hoone, ilmselt kalatehas, mille esine oli paksult täis paate. U lõpus asus kabel. Ülemise teeharu ääres seisis ridamisi maju, nende taga laiusid kanarbik, võsa ja vaevakased kuni punktini, kus lõppes orunõlv ja kaljusein sööstis kummalgi pool taevasse.
Muud seal ei olnudki.
Aga siiski: selle paiga kohal, kus ülemine teeharu kohtus alumisega, päris tunnelisuu lähedal, seisis kaks suurt hoonet, see oli ilmselt kool.
„Håfjord!” teatas juht bussi eesotsast. Pistsin kõrvaklapid taskusse ja läksin ette, juht tuli minu kannul trepist alla ja avas pagasiluugi, ma tänasin teda sõidu eest, tema vastas naeratamata, et pole tänu väärt, kargas sisse tagasi ja kohe seejärel keeras buss platsil ringi ning sõitis tunnelisse tagasi.
Kohver kummagi käe otsas ja meremehekott turjal, seisin ma ja vaatasin enne ühele ja siis teisele poole teed, otsides pilguga majandusjuhatajat ning tõmmates sügavalt kopsu värsket ja soolakat õhku.
Bussipeatuse