Minu võitlus 4: Tants pimeduses. Karl Ove Knausgard
Читать онлайн книгу.
nii on lood,” ütles ta ja noogutas, nagu oleksin just käinud audientsil ja nüüd anti mulle märku, et see on läbi ja ma võin lahkuda.
„Mis teie nimed on?” küsisin ma.
„Iga asi omal ajal,” ütles poiss.
Nad lagistasid selle peale naerda. Naeratasin rahulikult, aga tundsin end lollilt, kui neist mööda läksin. Poiss oli mu nurka ajanud.
„Mis sinu nimi on?” hüüdis ta mulle järele.
Keerasin minnes pead.
„Nipitiri,” ütlesin ma.
„Vaat kus naljavend!” hüüdis poiss.
Kui ma olin hamburgeri nahka pistnud, võtsin riidest lahti ja heitsin voodisse. Kell oli küll alles üheksa, tuba oli valge nagu pilvisel keskpäeval ja vaikus, mis kõike ümbritses, võimendas iga mu liigutust, nii et ehkki ma olin väsinud, läks mul ka sel õhtul mitu tundi, enne kui uinusin.
Ärkasin öösel selle peale, et kusagil paugatas uks. Kohe seejärel kostsid ülakorterist sammud. Poolunes tekkis mul kujutlus, et ma laman Tybakkeni majas isa kontoris ja see on tema, kes seal üleval kõnnib. Kust ta küll sinna sai? jõudsin ma mõelda, enne kui uuesti pimedusse vajusin. Kui ma järgmine kord ärkasin, sattusin paanikasse.
Kus ma olen?
Tybakkeni majas? Tveiti majas? Yngve erakas? Tromsø hostelis?
Tõusin voodis istukile.
Pilk, mille ma enda ümber heitsin, ei kinnitunud millelegi, mitte millelgi, mida ma nägin, ei olnud mõtet. Mul oli tunne, nagu libiseksin ma mööda siledat seina alla.
Siis tuli mul meelde.
Håfjord, ma olin Håfjordis.
Oma Håfjordi korteris.
Heitsin voodisse tagasi ja tegin siiasõidu mõttes uuesti läbi. Seejärel kujutasin ette küla akna taga, maju ja inimesi, kes kõik olid mulle võõrad ega tundnud mind. Minusse sugenes miski, mis võis olla ootusärevus, aga ka hirm või ebakindlus. Tõusin ja läksin vannitoapugerikku, käisin duši all ja panin selga rohelise siidist särgi, mustad laiad puuvillased püksid, seisin natuke aega akna all ja vaatasin poe poole, pidin sinna minema, et hommikusöögiks süüa osta, aga mitte kohe.
Poe ees parklas seisis mitu autot. Nende vahele oli kogunenud väike salk inimesi. Aeg-ajalt väljus keegi uksest, ostukotid käes.
Ei, polnud mõtet jääda jokutama.
Läksin esikusse ja panin mantli selga, bareti pähe ja valged ketsid jalga, heitsin endale peeglis pilgu, kohendasin baretti, süütasin sigareti ja läksin välja.
Taevas oli niisama sume ja hahkjas nagu eelmisel päeval. Teisel kaldal sukeldusid kaljud pea ees fjordi. Neis oli midagi jõhkrat, nägin seda vilksamisi, nad ei hoolinud, nende ümber võis juhtuda ükskõik mida, neil ei olnud sellest sooja ega külma, nad olid justkui kusagil mujal, ehkki olid siin.
Nüüd seisis seal viis inimest. Kaks neist olid vanad, kindlasti viiekümnesed, kolm ülejäänut nägid välja minust paar aastat vanemad.
Teadsin, et nad nägid mind juba kaugelt, selle vastu ei saanud, ega iga päev jaluta mäest alla pika musta mantliga tundmatu noormees.
Tõstsin sigareti huulile ja tõmbasin nii vägeva mahvi, et filter läks kuumaks.
Kummalgi pool ust rippus kaks valget VG reklaamiga plastlippu. Aken oli täis rohelisi ja oranže papist plakateid, kuhu olid käsitsi kirjutatud soodushinnad.
Olin neist nüüd viieteistkümne meetri kaugusel.
Kas ma peaksin tervitama? Pillama naksaka tere?
Peatuma ja nendega juttu tegema?
Ütlema, et ma olen uus õpetaja, selle üle nalja viskama?
Üks heitis minu poole pilgu. Noogutasin kergelt.
Ta ei noogutanud vastu.
Kas ta ei märganud seda? Kas mu noogutus oli nii hädine, et nägi välja nagu peahoiaku korrigeerimine või lihastõmblus?
Nende sealolek torkas mind nagu noaga. Meeter maad enne ust viskasin koni maha, peatusin ja astusin selle laiaks.
Kas ma võin selle maha jätta? Kas ma reostan? Või pean selle üles korjama?
Ei, see mõjuks kindlasti liiga pedantselt.
Ah, kurat temaga, jäägu sinnapaika, nad on kalurid, kes viskavad niikuinii ka lõpuni tõmmatud koni maha!
Panin käe vastu ust ja lükkasin selle lahti, võtsin punase ostukorvi ja hakkasin astuma mööda riiulite vahelist käiku. Umbes kolmekümne viie aastane priske naine seisis, pakendis vorstirõngas pihus, ja ütles midagi tüdrukule, kes oli arvatavasti ta tütar. Kleenuke ja pikakoivaline, seisis too, näol jonnakas, tõrges ilme. Teisel pool naist seisis ehk kümneaastane poiss, kes oli kummardunud leti kohale ja sobras seal. Tõstsin ostukorvi sepiku, paki Ali kohvi ja karbi Earl Grey teed. Naine heitis mulle pilgu, pani vorstirõnga ostukorvi ja liikus edasi teise poe otsa, tüdruk ja poiss sabas tilpnemas. Ma ei kiirustanud, käisin ringi ja silmitsesin kõike, mida poes müüdi, tõstsin külmletist korvi pruuni juustu, karbi maksapasteeti ja tuubi majoneesi. Siis võtsin piimapaki ja paki margariini ning läksin leti ette, kus naine pakkis kaupa kilekotti, tema tütar aga luges midagi ukse kõrvalt stendilt.
Müüja noogutas mulle.
„Tere,” ütlesin ma ja hakkasin kaupu tema ette laduma.
Mees oli väike ja jõmmakas, laia näo ja kongninaga, tema tursket lõuga kattis halli-mustakirju tüügastik.
„Ega sa ei ole juhtumisi uus õpetaja?” küsis mees hinda kassaaparaati toksides. Stendi ees pööras tüdruk ringi ja vaatas minu poole.
„Olen küll,” ütlesin ma. „Eile jõudsin.”
Poiss sikutas ja tiris tüdrukut käsivarrest, too tõmbas end ägeda rapsakuga lahti ja läks uksest välja. Poiss järgnes talle ja järgmisel hetkel ka ema.
Mul oli vaja apelsine. Ja õunu.
Astusin kiirel sammul puuviljaleti ette, viskasin kilekotti paar apelsini, võtsin pihku mõne õuna ja läksin kassasse tagasi, kus müüja lõi just sisse viimast kaupa.
„Ja siis üks Eventyrblanding koos paberiga. Ja Dagbladet.”
„Sa oled lõuna poolt?”
Ma noogutasin.
„Kristiansandist,” ütlesin ma.
Uksest astus sisse nokatsiga vanamees.
„Terekest, Bertil!” hüüdis ta.
„Vaat, keda ka näha on!” ütles müüja ja pilgutas mulle silma. Naeratasin põgusalt, maksin, ladusin kauba kilekotti ja väljusin poest. Üks neist, kes poe ees seisid, noogutas mulle, noogutasin vastu ja olingi järgmisel hetkel nende haardeulatusest väljas.
Mäest üles kõmpides vaatasin ma mäe poole, mis teisel pool küla taevasse kerkis. See haljendas üleni, kuni tippu välja, ja see oligi vist sealse ümbruse juures kõige üllatavam, olin oodanud midagi ahtrat ja pleekinut, mitte säärast tooni rohelust, mis justkui hõiskas igal pool ja millest oli üle ainult mere mõõtmatu hall ja sinine.
Hea tunne oli korterisse tagasi jõuda. See oli esimene korter, mida võisin omaks nimetada, ja ma nautisin ka kõige tühisemaid tegevusi, nagu kuue nagisse riputamine või piima külmkappi panemine. Ma olin küll elanud varasuvel kuu aega väikeses korteris Egi psühhiaatriahaiglas, sinna oligi ema mu viinud, kui ma kolisin välja majast, mis oli viimased viis aastat meie kodu olnud, aga see ei olnud päris korter, ainult tuba koridori peal, kõrvuti teiste tubadega, kus olid vanasti elanud vallalised meditsiiniõed, sellest ka nimetus Kanala, samamoodi ei olnud see töögi, mis mul seal oli, pärisamet, vaid lühike suvine, mitte kuigi vastutusrikas asendustöö. Ja haigla asus