Lugusid jutustades. Ann Cleeves
Читать онлайн книгу.
toolile. Ta hoidis last käsivarrel ja tõstis ta teise rinna juurde.
Emma istus seal ka siis, kui James tuppa astus. Ta oli pannud oma selja taga põlema väikese lambi. Suure pööningukambri ülejäänud osas valitses hämarus. Laps oli söömise lõpetanud ja tema silmad olid kinni, kuid Emma hoidis teda endiselt süles ja laps imes puhuti veel läbi une. Mööda poisi põske valgus alla piimanire. Emma oli kuulnud, kuidas James alumisel korrusel ettevaatlikult ringi liikus, ja trepi kriuksumine valmistas teda mehe tuppaastumiseks ette. Ta valitses ennast hästi ja tema näol oli naeratus. Ema ja laps. Nagu mõnel nendest Hollandi maalidest, mida mees teda vaatama tiris. James ostis majja ühe reproduktsiooni ja paigutas selle suurde kullatud raami. Emma sai aru, et see ei jätnud mehele mõju avaldamata, ning ka James naeratas ja nägi äkitselt imeõnnelik välja. Emma küsis endalt, miks tõmbab teda rohkem Dan Greenwoodi poole, kes võis olla lohaka välimusega ja keeras endale tubakanarmastest pisikesi peenikesi sigarette.
Ta tõstis lapsukese hellalt korvi. Poiss prunditas otsekui ikka veel nibu otsides suud ja ohkas pettumusest, kuid ei ärganud. Emma pani oma ilutu imetamisrinnahoidja kinni ja kiskus hommikumantli kõvemini ümber keha. Küte oli küll sisse lülitatud, ent selles majas tõmbas alati tuul. James kummardus naist suudlema ja kompas tema suud keeleotsaga sama tungivalt kui süüa tahtev imik. Ta oleks igatsenud seksida, kuid Emma teadis, et peale käima ta sellega ei hakka. Mitte miski ei olnud tema jaoks nii tähtis, et oleks stseeni väärinud, ja Emma oli olnud viimasel ajal etteennustamatu. James poleks riskinud sellega, et naine lõpuks nutma puhkeb. Emma lükkas ta hellalt kaugemale. Mees oli all endale väikesesse klaasi viskit kallanud ja see oli tal siin kaasas. Ta rüüpas klaasist sõõmu ja asetas selle siis öölauale.
„Kas täna õhtul läks kõik hästi?” päris Emma, et äraütlemist leevendada. „Ilm oli väga tuuline. Ma kujutasin endale ette, kuidas sa nii kõrge lainega seal väljas pimedas oled.”
Midagi niisugust ei olnud ta endale siiski ette kujutanud. Täna õhtul küll mitte. Jamesiga tuttavaks saades oli Emma näinud teda unes kaugel tumedal merel. Miskipärast oli romantika nüüd kadunud.
„Tuul puhus idast,” ütles James. „Kalda poole. Aitas meil sadamasse jõuda.” Ta naeratas naisele kiindunult ja Emma tundis heameelt selle üle, et oli öelnud õiget asja.
James hakkas pikkamisi riidest lahti võtma ja kangeks jäänud lihastest pinget välja laskma. Ta oli loots. Ta läks Humberi jõe suudmes laevale ja viis selle turvaliselt Hulli, Goole’i või Imminghami kai äärde või siis juhtis laevu jõest välja. Ta suhtus oma töösse tõsiselt ja vastutustundega. Ta oli üks nooremaid Humberil töötavaid täisvolitustega lootse. Emma oli tema üle väga uhke.
Vähemalt nii ta endale ütles, aga need sõnad lipsasid vähimatki tähendust omamata läbi tema pea. Ta püüdis alla suruda kabuhirmu, mis oli tema sees jõudu kogunud sellest ajast peale, kui ta kuulis neid mehi tänaval kõnelemas, ja kasvanud nagu mitte millestki tekkinud tohutu laine merel.
„Ma kuulsin, kuidas sa väljas Dan Greenwoodiga rääkisid. Mis asi see säärasel öisel ajal nii tähtis oli?”
James istus voodile. Tema rind oli paljas ja keha katsid peened blondid karvad. Kuigi James oli Emmast viisteist aastat vanem, ei oleks seda siiski võinud eales arvata, sest ta oli nii heas vormis.
„Jeanie Long sooritas eelmisel nädalal enesetapu. Sa ju tead Jeanie Longi. Tema isa oli neemel kaatri roolimees. Jeanie oli see naine, kes Abigaili surnuks kägistamises süüdi mõisteti.”
Emma oleks tahtnud mehele karjuda: „Muidugi ma tean! Ma tean sellest loost rohkem, kui sina ealeski teada võiksid.” Aga ta üksnes vaatas Jamesi poole.
„See oli õnnetu ja kohutav kokkusattumus. Dan ütles, et endast on teada andnud uus tunnistaja. Juhtum võetakse uuesti käsile. Jeanie oleks võinud vabadusse pääseda.”
„Kuidas Dan Greenwood seda kõike teab?”
Mees ei vastanud. Emma jõudis otsusele, et ta mõtleb juba muudest asjadest – võib-olla salakavalast tõusuveest, liiga raske lastiga laevast või mõnest vaenulikust kaptenist. James tegi rihmapandla lahti ja tõusis püsti, et pükstest välja astuda. Ta voltis püksid hoolikalt kokku ja riputas kappi riidepuule.
„Tule voodisse,” ütles ta. „Maga veidike seni, kuni see võimalik on.” Emma arvas, et ta on Abigail Manteli ja Jeanie Longi oma peast välja tõrjunud.
Teine peatükk
Emma oli kümme aastat püüdnud unustada toda päeva, mil ta leidis Abigaili laiba. Nüüd aga sundis ta ennast seda meenutama ja jutustama nagu mingisugust lugu.
Oli novembrikuu ja Emma oli viieteistkümnene. Maad varjutasid tormipilved. See oli pori ja tuules mustunud oavarte värvi. Emmale oli tekkinud Elvetis sõbranna. Tema nimi oli Abigail Mantel. Abigaili juuksed olid tulipunased. Tema ema suri rinnavähki, kui Abigail oli kuuene. Salaja oma isa surmast unistanud Emma avastas jahmatusega, et ta kadestab pisut sellest sündinud kaastunnet. Abigail ei elanud rõskes ja tuuletõmbusega majas ning teda ei tiritud igal pühapäeval kirikusse. Abigaili isa oli nii rikas, kui üldse olla saab.
Emma oleks tahtnud teada, kas ta jutustas samasugust lugu endale ka tollal, kuid ta ei mäletanud seda. Mida ta tollest sügisest üldse mäletab? Suurt musta taevast ning liivasegust tuult, mis kraapis tema nägu, kui ta koolibussi ootas. Oma viha isa peale seepärast, et too nad sinna tõi.
Ja Abigail Mantelit, kes oli oma sassis juuste ja kallite riiete, edvistamiste ja mossitamistega eksootiline nagu teletäht. Oma pinginaabrit Abigaili, kes kirjutas temalt koolitöid maha ja vastas põlgliku peaheiduga kõikidele noormeestele, kes teda ihalesid. Nii et oli kaks vastakat mälestust – külm ja ühetooniline maastik ning viieteistaastane tüdruk, kes oli niivõrd eredavärviline, et sul hakkas soojem juba ainuüksi tema poole vaatamisest. Muidugi siis, kui ta oli elus. Surnud peast nägi ta välja sama külm kui see jäätunud kraav, kust Emma ta leidis.
Emma sundis ennast meenutama Abigaili surnukeha leidmise hetke. Vähemalt nii palju ta Abigailile võlgnes. Laps nohises hollandlasest kapteni majas vaikselt magada, James hingas pikkamisi ja ühtlaselt ning Emma hakkas uuesti kõndima piki oapõllu serva ja pingutas kõigest väest, et mälestust ehedana hoida. Ma palun, siia küll fantaasiapilte vaja ei ole.
Tuul oli niivõrd tugev, et ta pidi hingeõhku endast üksikute ähkimistena välja suruma peaaegu nii nagu hiljem väituste ajal, kui oli tarvis pressida. Varjata ei olnud ennast kuhugi. Taamal katkestas silmapiiri üks nendest siinse kandi tunnuseks muutunud naeruväärselt suurejoonelistest kirikutornidest, kuid taevas näis olevat tohutu ja ta kujutas endale ette, et on ainus inimene selle all.
„Mida te selle tormiga ihuüksi seal väljas tegite?” küsib too naispolitseinik pärastpoole lahkelt, otsekui tahaks ta seda tõesti teada ja nagu ei kuulukski küsimus üldse juurdluse juurde.
Aga oma mehe kõrval lamav Emma teadis, et see mälestus, mälestus emast ja politseinikust, kes istuvad nende kodu köögis ja tema leiu üle üksikasjalikult aru peavad, on kergema väljapääsu otsimine. Abigail vääris midagi sellest paremat. Ta vääris täit lugu.
Nii et … oli novembrikuise pühapäeva õhtueelne aeg. Kümme aastat tagasi. Emma liikus tuulega heideldes selle madala lohu poole, kus asus Mantelite perekonnale kuuluv kabelist ümber ehitatud kodu. Ta oli selleks ajaks juba endast väljas ja vihane. Piisavalt vihane, et vihmasel õhtupoolikul kodust minema tormata, kuigi varsti pidi pimedaks minema. Ta oli kõndides täis raevu oma vanemate ja selle ebaõigluse pärast, mida kujutas endast isa, kes oli põikpäine türann või siis muutus niisuguseks ajal, mil Emma suuremaks kasvas. Miks ei võinud ta olla selline nagu teiste tüdrukute isad? Nagu näiteks Abigaili isa. Miks kõneles ta nagu mõne piibliloo tegelane, nii et kui sa tema sõnad kahtluse alla seadsid, siis oli see otsekui kahtlemine piibli enda autoriteedis? Miks tekitas isa temas süütunnet, ehkki tema ise ei olnud enda meelest midagi valesti teinud?
Jalg takerdus terava ränikivitüki taha ja ta komistas. Tema nägu oli pisarais ja nohune. Ta jäi viivuks