Lugusid jutustades. Ann Cleeves
Читать онлайн книгу.
minema ja stseeni korraldamise eest vabandust paluma. Parem juba varem kui hiljem. Põllu kõrval kulges kuivenduskraav. Kui ta püsti tõusis, ründas tuul teda taas täie jõuga ja ta keeras ennast seljaga selle poole. Just nimelt siis vaataski ta kraavi ja nägi Abigaili. Kõigepealt tundis ta ära sinise tepitud jopi. Emma oli endale samasugust tahtnud, kuid ema kohkus ära, kui poes selle hinda nägi. Emma ei tundnud siiski kohe ära Abigaili. Ta arvas, et see peab olema keegi teine − et Abigail laenas oma jopi mõnele sugulasele või sõbrannale või veel kellelegi, kes seda endale igatses. Kellelegi sellisele, keda Emma ei tunne.
See tüdruk oli inetu näoga, aga Abigail ei olnud kunagi inetu olnud. Ega olnud nii vaikne. Abigail rääkis kogu aeg. Sellel tüdrukul siin oli keel paistes, tema huuled olid sinised ja rääkijat ei olnud temast enam kunagi. Ega flirtijat või õrritajat või pilkajat. Tema silmavalgetel olid punased plekid.
Emma polnud võimeline kohalt liikuma. Ta vaatas ringi ja nägi tuules visklevat musta polüetüleenitükki, mis meenutas oapõllu kohal tiibu lehvitavat hiigelsuurt varest. Ja siis ilmus ootamatult nähtavale ema. Emma võis kauge silmapiiri poole vaadates uskuda, et ema on ainus elav inimene kogu külas. Ema rühmas mööda teerada tütre poole, hallinevad juuksed vana tuulejaki kapuutsi alla topitud ja jalas pühapäevaseeliku alt paistvad kummikud. Kõige viimane asi, mida Robert oli öelnud, enne kui Emma ülbelt köögist välja tormas, oli see: „Las ta läheb. Ta peab targemaks saama.” Isa ei karjunud. Ta kõneles kannatlikult ja isegi heasüdamlikult. Mary tegi alati nii, nagu Robert käskis, ja tema tavalisest tüsedam siluett – ta oli ennast kaitseks külma eest hoolega riidesse pannud – halli taeva taustal oli peaaegu sama rabav vaatepilt kui kraavis lösutav Abigail Mantel. Emma oli nimelt pärast mõne sekundi möödumist teadmiseks võtnud, et see ongi Abigail. Kellelgi teisel ei olnud sellist värvi juukseid. Ta jäi ema kohalejõudmist ootama ja mööda tema nägu voolasid pisarad.
Ema ajas temast mõne jardi kaugusel käed laiali ja peatus, et Emma talle sülle jookseks. Emma hakkas nuuksuma ja luksus sealjuures nii, et ei olnud võimeline rääkima. Mary surus ta enda vastu ja hakkas tal pead silitades juukseid näolt tõrjuma nagu siis, kui nad elasid Yorkis ning Emma oli veel laps ja kippus vahel õudusunenägusid nägema.
„Niiviisi endast välja minna ei tasu küll mitte millegi pärast,” sõnas Mary. „Kõik asjad on võimalik ära klaarida.” Ta tahtis sellega öelda: Sa ju tead, et isa teeb ainult seda, mida ta õigeks peab. Kui me talle selgitame, mõtleb ta peagi ümber.
Siis vedas Emma ta kraavi juurde ja sundis teda Abigail Manteli laiba poole vaatama. Ta teadis, et seda asja ära klaarida ja korda ajada ei suuda isegi tema ema.
Järgnes heitunud vaikus. Näis sedamoodi, et ka Mary vajas säherduse vaatepildi seedimiseks veidi aega, ning siis kostis taas ema ootamatult tragi hääl, mis nõudis vastust. „Kas sa puudutasid teda?”
See ehmatas Emma hüsteeriast välja. „Ei puudutanud.”
„Nüüd ei saa me tema heaks enam midagi ette võtta. Emma, kas sa kuuled mind? Me läheme koju ja teatame politseile ja mõnda aega näeb kõik välja nagu kohutav unenägu. Aga see ei olnud sinu süü ja sina poleks saanud sinna midagi parata.”
Ja Emma mõtles: „Ta vähemalt ei maininud Jeesust. Ta vähemalt ei looda, et ma sellest lohutust saaksin.”
Kaptenimajas jätkas tuul magamistoa kinni panemata jäänud akna kallal lõgistamist. Emma pöördus mõttes Abigaili poole. Sa ju näed, et ma vaatasin sellele näkku ja meenutasin just nimelt nii, nagu see juhtus. Kas ma tohin nüüd magama jääda? Ent ehkki ta võttis Jamesi kaissu ja imes temast soojust, oli tal ikka veel külm. Ta püüdis manada vaimusilma ette oma kõige armsamat fantaasiapilti Dan Greenwoodist ja kujutles endamisi, kuidas Dani tõmmu ihu on tema ihu vastas, kuid isegi selle võlujõud ei toiminud.
Kolmas peatükk
Sellest kõigest, mis juhtus pärast Abigaili surnukeha leidmist, ei osanud Emma ühtset lugu jutustada. Selles polnud piisavalt tugevat siduvat lõnga. Kõik oli tema peas liiga segamini. Üksikasjad puudusid. Tal oli tollal raske toimuvat jälgida. Võib-olla muutis šokk keskendumise raskeks. Isegi siis, kümme aastat tagasi, sähvatas pilt külmast ja hääletust Abigailist talle pähe just siis, kui ta seda kõige vähem ootas. See pilt sättis ennast tema ajju elama tollel õhtul – tollel surnukeha leidmise päeva õhtul –, kui nad kõik istusid Springheadi maja köögis, see ei lasknud tal midagi näha ja pani kõik küsimused kõlama nii, nagu tuleksid need kusagilt väga kaugelt. Ning nüüd muutis see mälestused katkendlikuks ja ebausaldusväärseks.
Ta ei mäletanud, kuidas nad emaga koju tagasi kõndisid, ent nägi ennast tagaukse juures kõhklemas ja tundmas ikka veel vastumeelsust isaga kohtumise suhtes. Isale pettumust valmistada oli olnud talle alati ebameeldiv. Aga kui isa oligi nende lähenemist kuuldes valmistunud talle moraali lugema, siis unustas ta selle peagi. Mary pani käe isa õlale, viis ta nurka ja tõi sosinal kuuldavale selgituse. Isa seisis viivu kivistunult paigal, nagu oleks tal olnud liiga raske seda teatavaks võtta. „Siin küll mitte,” ütles ta. „Mitte Elvetis.” Ta pöördus ja haaras Emma käte vahele, mistõttu too tundis selle seebi lõhna, mida isa habet ajades kasutas. „Keegi ei tohiks säärast asja näha,” lausus ta. „Minu pisitüdruk ei tohiks. Ma palun väga andeks.” Nagu oleks tema mingil moel süüdi olnud ja nagu oleks tal jätkunud jõudu, et tütart selle eest kaitsta. Seejärel mähiti Emma piknikulinana kasutatava kareda teki sisse ja tehti pakilised telefonikõned politseisse. Emma oli küll šokis, ent tajus siiski, et olles juhtunuga kord juba leppinud, naudib Robert seda draamat siiski üksjagu.
Aga kui too naispolitseinik saabus Emmaga rääkima, taipas isa ilmselt, et tema juuresviibimine võib asjad keerulisemaks muuta, ja jättis kolm naisterahvast kööki omavahele. See pidi olema talle raske. Robertile tundus alati, et ta on kohustatud kriisihetkedel käed külge panema. Ta oli harjunud hädaolukordi lahendama – hooldusalused lõikasid tema ooteruumis randmeil veresooni läbi või tabas neid psühhoos või nad ei ilmunud kautsjoni vastu vabastatuna kohtusse. Emma pani imeks, kas just nimelt seepärast isa oma tööd nii väga naudibki.
Küllap tuli koos selle uurijaga Springheadi ka keegi, kes kõneles Robertiga eraldi ruumis, sest kui vestlusse tekkis puhuti vaikus, tundus politseiniku küsimusele vastamiseks pead vaevavale Emmale, et ta kuuleb summutatud hääli. Läbi tuulemühina oli nendest raske aru saada. Võib-olla rääkis isa Christopheriga ja ta kujutas kolmandat häält endale ette. Ka Christopher pidi tollel päeval kodus olema.
Mary tegi suure pruuni savikannu sisse teed ning nad võtsid istet köögilaua taga. Mary palus vabandust.
„Mujal on majas väga külm. Siin on vähemalt AGA pliit …” Ja vähemalt sedapuhku pidas AGA ennast korralikult üleval ja andis veidi sooja. Kondenseerunud niiskus oli päev läbi mööda aknaid alla nirisenud ja aknalaudadele loike moodustanud. Mary oli AGAt vihanud, enne kui tema kommetega rohkem harjus. Ta seisis igal hommikul otsekui lahinguks valmistudes pliidiga vastakuti ja pomises endamisi palvet: „Palun mine täna tuliseks. Ära minu käes hinge heida. Palun jää tuliseks seniks, kuni ma toidu tehtud saan.”
Politseinikul paistis siiski ikka veel külm olevat. Ta jättis mantli selga ja hoidis pihke teekruusi ümber. Emmat ilmselt tutvustati politseinikule, ehkki see osa kadus tema mälust − kadus niipea, kui need sõnad olid kuuldavale toodud. Ta mäletas, kuidas ta mõtles, et see naine peab politseinik olema, kuigi tal olid seljas erariided, mis nägid niivõrd peened välja, et Emma märkas neid kohe, kui ta sisse astus. Mantli all olid sujuvalt langev peaaegu täispikk seelik ja pruunid nahksaapad. Emma nägi kogu juurdluse ajal vaeva, et naise nime meelde tuletada, kuigi temast sai nende ainus kontaktisik politseiga, kes tuli tagasi alati, kui oli mingeid arenguid, et nad ei saaks sellest teada ajakirjanduse kaudu.
Politseinik – Kate? Cathy? – esitas tolle küsimuse niipea, kui oli istet võtnud: „Mida te selle tormiga ihuüksi seal väljas tegite?”
Seda oli väga raske seletada. Vaevalt et Emma oleks tohtinud öelda üksnes: „Noh, on ju pühapäeva pärastlõuna.” Kuigi tema meelest poleks muud selgitust vajagi olnud.