See on siis armastus. Teine raamat. Барбара Фритти
Читать онлайн книгу.
sidet, mis oli temal ammu katkenud.
Baarmen pani tema joogid letile. Max oli segamise eest tänulik. Ta ulatas mehele raha ja suundus siis läbi saaliosa, olles kummaliselt närvis. Ta polnud kunagi vanematega kohtudes normaalselt olla osanud ja ehkki see polnud selline hetk, oli ta ikka pinges.
Emma võttis joogi ettevaatliku naeratusega vastu. „Aitäh.”
„Pole tänu väärt.” Max nägi, et osa Callaway perekonna liikmeid heitis talle uudishimulikke pilke, ja talle tundus, et Emma perekond suhtub naisesse sama kaitsvalt kui naine neisse.
„Ma tutvustan sind,” ütles Emma. „Isa, see on Max Harrison. Ta on San Francisco politseijaoskonna uurija. Minu isa Jack Callaway.”
Jack tõusis, et Maxi kätt suruda. Tema pilk oli vahe ja otsekohene. „Meeldiv kohtuda. Hank Crowley kiidab sind.”
„Mina suhtun kapten Crowleysse ülima lugupidamisega,” vastas Max, imestades samal ajal, miks tema mentor oli Jack Callawayga temast rääkinud. Hank teadis, et Max eelistab püsida tagaplaanil, ja kui oli mõni inimene, kes ei tahtnud tagaplaanile jääda, oli see Jack Callaway.
„Kuidas sa Emmat tunned?” uuris Jack.
„Me töötasime eelmisel kuul koos süütamise ja mõrva uurimisel.”
„Max tuli hiljuti Los Angelesest siia üle,” selgitas Emma. „Aga sa võib-olla tead seda juba, kuna oled kapten Crowleyga rääkinud.” Ta heitis isale kahtlustava pilgu.
„Hank mainis seda. Mis tunne on kodus olla?”
„Kodus?” sekkus Emma Maxi poole vaadates. „Sa oled pärit San Franciscost? Sa ei öelnud mulle.”
„Sa ei küsinud,” vastas Max.
„Kus sa elasid?”
„Noriega Streetil Sunset Districtis.”
„Mul oli kunagi maja Noriega Streetil,” lausus Emma vanaema.
Max vaatas üle laua Eleanor Callawayd. Naisel olid valged juuksed ja sinised silmad, mis tundusid veidi ähmased, peaaegu unistavad, nagu poleks ta täie mõistuse juures.
„Millal sa Noriegal elasid, vanaema?” küsis Emma.
„Ammu,” vastas Eleanor. „Kui su isa käis keskkoolis. See oli väga ilus maja.” Ta pöördus abikaasa poole. „Sa värvisid meie voodi taguse seina siniseks, mäletad?”
„Nagu sinu silmad,” vastas Patrick, vaadates armastavalt oma naist.
Nende vahel oli ilmselgelt tugev side, mõtles Max ja arutles, mis tunne oleks olla armunud ja viiskümmend aastat kellegagi abielus. Ta ei osanud seda ette kujutada.
Eleanor naeratas abikaasale. „Meil oli selles majas nii vahva, suured õhtusöögid, kõik lapsed ümber laua. Ma olin õnnelik.” Ta vaikis ja naeratus kustus. „Aga siis pidime ära minema. Pidime pärast seda väga halba päeva sealt ära minema.”
„Keegi ei taha sellest kuulda,” ütles Patrick, hääletoon järsk ja kindel.
„Kõik saab korda, eks?” küsis Eleanor, abikaasat vaadates mure silmis. „Sa ütlesid, et saab. Sa lubasid.”
„Kõik on korras,” rahustas teda Patrick. „See oli ammu.”
„Mis oli ammu?” küsis Emma.
„Ära aja teda küsimustega rohkem segadusse,” sõnas Patrick ja heitis Emmale karmi pilgu.
Emma palus kohe vabandust. „Anna andeks.”
„Mina olen Patrick Callaway,” ütles tema vanaisa Maxi poole pöördudes. „Ja see on mu abikaasa Eleanor.”
„Väga meeldiv teie mõlemaga kohtuda.” Max arutles, kuidas pääseda olukorrast, mis paistis iga hetkega piinlikumaks muutuvat. Tal polnud aimugi, millest Emma vanaema rääkis, aga vana naise kummalised sõnad olid lauas kõik sõnatuks võtnud.
Eleanor ajas end järsku sirgu, näol hämming, ja osutas sõrmega Maxi peale. „Sa pole Emma kallim. Sa pole Jon.”
„Ei, mina olen Max.”
„Jon meeldib mulle.” Vanaema heitis Emmale pahase ja hämmeldunud pilgu. „Miks sa Joniga pole? Ta toob mulle alati neid klaaskomme.”
„Jon ja mina läksime lahku, vanaema.”
„Aga ta armastas sind ja sina armastasid teda. Te pidite abielluma ja lapsi saama.”
Emma köhatas. „Me otsustasime, et meie suhe pole õige.”
„Kas see mees on su uus kallim?” küsis Eleanor rahulolematult.
„Ei, ta on kolleeg. Me töötame vahel koos. Ei enamat.” Emma paistis tundvat kergendust, kui Burke laua juurde tuli ja jutuajamisele vahele segas. „Burke,” ütles Emma. „Sa oled siin. Ja Max on siin.”
„Näen jah,” vastas Burke Maxi kätt surudes. „Kas sa kohtusid juba kõigiga?”
„Emma tutvustas just mind,” vastas Max.
Emma viitas teistele lauas istujatele. „Minu ema Lynda, õde Shayla, vend Colton.”
Ema ja õde-venda ütlesid tere. Colton paistis olevat rohkem huvitatud sellest, mida ta telefoniekraanilt luges, kui käimasolevast jutuajamisest. Shayla heitis Maxile väga uudishimuliku pilgu. Õnneks ei pidanud Max kellegagi rääkima, sest rühm inimesi tuli Jacki õnnitlema.
Uutele tulijatele ruumi tehes astus Max eemale. Emma samuti.
„Vabanda selle pärast,” ütles naine. „Mu vanaemal on algstaadiumis Alzheimer ja me ei tea kunagi, mida ta öelda võib.”
„Kahju, et ta on haige.”
„Raske on pealt vaadata, kuidas tema tervis halveneb. Kui ma noorem olin, oli ta väga terase mõistusega. Tal ei jäänud midagi märkamata.” Emma kortsutas kulmu. „Ma ei suuda uskuda, et ta mäletas Joni. Jon pole mitu kuud meil käinud.”
„Tundub, et Joni toodud kommid jäid su vanaemale meelde.”
„Mina viisin talle sünnipäevaks komme. Jon võttis lihtsalt au endale.” Emma pilk kandus tagasi vanaemale. „Ma ei tea, mida ta silmas pidas, kui viitas mingile väga halvale päevale. Kui kummaline seda öelda.”
„Su vanaisa paistis teadvat, milles asi. Ta segas kiiresti vanaemale vahele.”
Emma pilk libises küsivana tagasi mehele. „Minu meelest ka. See on teine kord viimaste nädalate jooksul, kui vanaema mainib mingit saladust ja vanaisa muudab teemat. Ma ei kujuta ette, mis saladus see olla saab.”
„Oled sa vanaisalt küsinud?”
„Ei. Minu vanaisalt selliseid asju ei küsita. Tõtt-öelda olen ma teda alati natuke peljanud. Tema on ainuke inimene perekonnas, kes tekitab minus kasulapse tunde.”
See märkus üllatas Maxi. Emma tundus nii enesekindel, nii kindel oma kohas maailmas, aga sel hetkel nägi mees tema silmis ebakindlust ja arutles, kas Emma pidi olema võimekas ja tal pidi olema alati õigus selleks, et tõestada ennast oma perekonnale, kuna ta polnud sünni poolest Callaway. See võis seletada asjaolu, et naine tahtis alati võita, edukas, kõiges parim olla.
„Igatahes,” ütles Emma ja pöördus mehe poole tagasi. „Miks sa ei öelnud, et kasvasid siin, ja ära ütle, et ma ei küsinud. Ma rääkisin sinuga Los Angelesest ja su siiatuleku põhjustest ja sa ei öelnud kordagi, et tuled koju tagasi.”
„Ma ei ole seda linna väga kaua aega oma koduks pidanud. Lahkusin siit kaheksateistkümneaastasena. See oli neliteist aastat tagasi.”
„Kas su pere elab veel siin?”
„Osa pereliikmeid.”
„Miks sa lahkusid ja miks sa tagasi tulid?” küsis Emma vett rüübates.
„Läksin