See on siis armastus. Teine raamat. Барбара Фритти
Читать онлайн книгу.
naeratas. „Ei tea midagi. Su Itaalia poisid tunduvad üsna ausad.”
„Moretti kaksikud? Ma tunnen neid lapsest saadik. Neid ei saa tõsiselt võtta.”
Emma ükskõiksed sõnad tekitasid Maxis palju parema tunde selle suhtes, mille tunnistajaks ta varem oli olnud. „Oled kindel? Esimene tundus olevat sinust sisse võetud.”
„Tony on flirtija. Ta on kõigiga selline.”
„Kui sa nii ütled.”
„Ütlen jah,” sõnas Emma kindlalt. „Aga sina? Sul pole täna kohtamist?”
„Mitte täna.”
„Sulle meeldib olla salapärane, jah?”
„Arvan, et see muudab mu võluvamaks.”
„Võluvamaks? Sa arvad, et oled võluv?” küsis Emma kahtlevalt.
Max muigas tahtmatult tema pahura ilme peale. „Sina ilmselgelt nii ei arva.”
„Täna on esimene kord, kui ma näen sind naeratamas. Võib-olla on sinus siiski peidus midagi enamat, kui ma arvasin.”
„Võib-olla.”
Emma vaatas talle otsa ja ütles siis: „Noh, mul pole salapärasteks meesteks aega. Mul on hetkel niigi tegemist.”
Max oleks pidanud selle vastuse üle kergendust tundma, aga oli hoopis kummaliselt pettunud.
„Ma pean inimestega suhtlema,” sõnas naine.
„Jah,” vastas Max klaasi tühjendades. „Mina pean minema.”
„Juba?”
„Pean vara tõusma. Ilusat õhtut.”
„Sulle ka.”
Max pani tühja klaasi lauale ja läks kiiresti läbi rahvast täis baari. Kui ta väljas seisatas, nägi ta üllatunult mingit meest baari aknast sisse vahtimas. Mehel olid jalas teksad ja seljas lohvakas dressipluus, mille kapuuts oli pähe tõmmatud. Mees nõksatas, taibates, et Max vaatab teda. Ta pöördus kohe ja sammus eemale.
Maxi tabas ebamugav tunne. Tema auto oli teisel pool, aga miski sundis teda mehele järgnema. Mees lisas tänavanurgale jõudes tempot. Max tegi sama, aga kui ta ümber nurga jõudis, oli mees kadunud.
Max seisatas, pahane, et oli mehe käest lasknud, ehkki ei teadnud täpselt, miks ta teda taga ajas, ent ta oli kaua aega oma sisetunnet usaldanud ja enamasti see ei eksinud. Võib-olla seekord eksis. Ta oli närviline. Tema elu pidi lähiajal palju muutuma ja ta ei teadnud, kas on selleks valmis.
Ta pöördus ja läks tuldud teed tagasi. Auto juurde jõudes helises telefon. Ta võttis telefoni välja ja nägi ema numbrit. Kõhulihased tõmblesid.
„Ema? Mis on?”
„Tahtsin kontrollida, kas sa võtad mu homme kell kaheksa peale,” ütles ema.
„Ma ju lubasin,” vastas Max.
„Ära hiljaks jää. Su vend on seda päeva kaua oodanud.”
„Ma ei jää hiljaks,” lubas Max. Ta torkas telefoni tagasi taskusse, avas autoukse, istus rooli taha ja süda põksus veidi kiiremini, kui ta mõtles järgmisele hommikule – pea sajakilomeetrisele sõidule põhja poole vanglasse, kust ta saab kätte oma venna.
Teine peatükk
Hädakõne tuli esmaspäeva hommikul kell kolm, kolm tundi pärast Callawayde peo lõppu. Emma oli maganud, nähes und endisest kallimast Jonist, ebameeldivast inspektor Harrisonist ja oma vanaemast, kui mobiiltelefoni helin ta üles ajas.
Mõistus ei tahtnud seda halba uudist kohe vastu võtta. See polnud tavaline tulekahju, vaid tulekahju Brady’se grillbaaris ja esimesed kohalejõudnud tuletõrjujad olid otsustanud, et tegemist võib olla süütamisega.
Emma ajas riided selga ja sõitis tagasi baari juurde. Ta pidi parkima kvartali kaugusele, kuna tänavat ummistasid tuletõrje- ja politseiautod. Lähemale minnes nägi ta leeke läbi katuse ja katkiste akende paiskumas. Kõhus keeras. Soe, mõnus baar, kus ta oli nii palju kordi käinud, oli üleni leekides. Tundus irooniline, et tuletõrjujate jaoks nii tähtis paik nüüd maha põles. Mõni tund tagasi olid kümned tuletõrjujad siin tema isa ametikõrgendust tähistanud. Nüüd võitlesid kümned tuletõrjujad leekidega.
Milleks? Kas keegi oli tahtnud maha põletada just selle koha, kus tuletõrjujad koos käisid?
Sündmuspaigale lähemale jõudes tiirles Emmal peas kümneid küsimusi. Ta vaatas ringi lootuses leida kedagi, kes siia ei sobi, tundub tuld vaadates liiga uudishimulik või rõõmus. Süütajad jäid tihti oma kätetööd imetlema. See käis asja juurde. Mõned teatasid ise tulekahjust, et saaksid vaadata, kuidas tuletõrjeautod mööda tänavat kohale kihutavad ja kohkunud elanikud kodudest välja jooksevad.
Õnneks olid selles piirkonnas ärihooned, sekka mõned üksikud teise ja kolmanda korruse korterid, nii et inimeste pärast nad eriti muretsema ei pidanud. Tänaval seisis kümmekond pidžaamades ja hommikumantlites inimest. Kõrvalasuvad hooned olid ilmselgelt evakueeritud. San Franciscos oli tulega võitlemine alati keeruline, sest paljudel majadel olid ühised seinad. Tuli võis levida tervele kvartalile, kui sellele õigel ajal piiri ei suudetud panna.
Kohe, kui Emma kohale jõudis, astus ta komandör Grant Holmesi juurde, kelle alluvuses ta oli tuletõrjujana töötanud.
Mees noogutas napilt. „Callaway. Sa jõudsid kiiresti.”
„Ma ei suutnud uskuda, et tegemist on Brady’sega. Me tähistasime siin äsja isa ametikõrgendust.”
„Tundub, et nüüd siin tükk aega pidu pidada ei saa.”
„Kuidas see alguse sai?”
„Leidsime ees- ja tagaukse juurest kütusekanistreid. Tagumine katuseosa varises kokku varsti pärast seda, kui esimesed mehed teatasid hukkunud naisterahvast. Me pole teda veel välja tuua saanud.”
Emma kõhus keeras. Ta tundis mitmeid Brady’se ettekandjaid. „Kas te teate, kellega on tegu?”
„Ei.”
„Kas omanikuga on ühendust võetud?” küsis Emma ja otsis pilguga Harry Bradyt.
„Ta oli siin koos poja Christianiga, aga Harryl tekkisid rinnus valud ja parameedikud viisid ta haiglasse.”
Emma oli seda kuuldes kurb. „Loodan, et see polnud midagi hullu. See baar on tema elu.”
„Loodame, et ta polnud see, kes selle maha põletas,” sõnas Holmes küüniliselt.
Emma ei uskunud, et Harry hävitaks oma sissetulekuallika, aga omanikuna on ta küsitletavate nimekirjas esimene.
Grant eemaldus, et vestelda ühe meeskonna ülemaga, ja Emma nägi Maxi enda poole tulemas. Mees kandis samu riideid, mida õhtul, aga juuksed olid sassis ja lõuga kattis habemetüügas. Kui see üldse võimalik oli, siis nägi ta veel seksikam välja.
„Mida sa tead?” küsis mees järsult.
„Suurt mitte midagi. Tundub, et keegi naine on hukkunud. Sellepärast sa ilmselt siin oledki. Nad pole saanud surnukeha veel välja tuua.” Emma vaatas hoonet. „Mul on tunne, et näen und. Olime siin ju alles mõni tund tagasi. Kõigil oli lõbus. Nüüd see möllav tuli...”
„Huvitav iroonia,” nentis Max. „Tuletõrjujate baar põleb maha.”
Ta kahtlustas sama, mida Emma, et keegi oli tahtnud tuletõrjujatele sellega mingi sõnumi edastada. „See võib olla kokkusattumus,” tundis Emma vajadust öelda. „Aga ma leian selle, kes baari süütas. See siin pole ainult töö, sest seda võtan ma ka isikliku rünnakuna.”
Max kallutas pead ja vaatas teda mõtlikult.
„Mis on?” küsis Emma.